Küsimus sellest, miks just see kõrvulukustav vaikus püsib, jäi aga minu jaoks õhku.

Minu vastus siin ja praegu ei ole meeste vastus küsimusele, vaid on ühe mehe vastus. Nii kaua, kui me jätkame senises üldistusastmes inimkonna jaotamise kahte selgepiirilisse gruppi, mida omakorda kujutame sisemiselt ühetaolistena, loome me tingimused vastandusteks.

Näib, et inimestel on naljakas kalduvus kalduvus kahe sugupoole erinevusi ülemäära tähtsaks pidada. Mehed on… ja naised on… Need laused lõppevad erinevalt ja sageli just nii, et kirjeldavad vastandlikke nähtusi.

Kas siin on peidus kogu tõde või vaid osa sellest? Ohvrid ja tagakiusajad võivad olla nii mehed kui naised. Statistiline üldistus, et enamike seksuaalrünnakute ohvrid on naised ja toimepanijad mehed, sellest ei muutu. Kuid kas seepärast muutub õigeks väide, et mehed on ründajad ning naised ohvrid?

Seksuaalrünnakutest ja ahistamisest kõneldakse kui naiste probleemist ning see on minu meelest fundamentaalselt vale. Siinkohal ei mõtle ma peamiselt seda, et kannataja pool võib olla mees, vaid seda, et probleem on koleda teo toime panijal. Nii massiivset probleemi ei ole minu arusaamist mööda võimalik lahendada, nähes vaid poolt ühiskonnast. See, et kooli jätavad pooleli enamasti mehed, vangis istuvad enamasti mehed ja enese elu võtavad enamasti mehed, räägib meile samast probleemist, vaid teistmoodi. 

Sellisele tõdemusele järgneb aga keeruline koht – kerkib taas oht vastandumiseks. Hakkame võrdlema kannatusi, ütlema, et üks ei vabanda teist ja väidame, et olulisest – naistevastasest vägivallast – üritatakse teema kõrvale suunata. Aga läheksin sellest kitsaskohast läbi ja kirjeldaksin veel mõningaid raskusi, mis eelnevast tulenevad. Räägiksingi nüüd edasi just meeste probleemist.

Millest ei saa kõneleda, sellest tuleb vaikida?

Näib, et meie peas on vaikivalt kehtestatud reeglistik, kuidas vägivallast või soolisest ahistamisest võib rääkida. Esimene reegel näib olevat, et avalikkuses tuleb probleemist kõneleda kindlal viisil. Kindlam on hoida alal pilti vastanduvatest sugupooltest, kus mees on ründaja. 

Kui see meest kraabib ja ta on tark, üritab ta endas tekkivat kriipivat tunnet maha suruda, mille tulemuseks on kõnevõime üldine kadu. Kui ta on rumal, läheb ta vastandustega kaasa ja saab teenitud karistuse.

Häda on seda suurem, et vägivalla toimepanijana ei ole mehel ühiskonna silmis (ja hästi sotsialiseerunud mehel ka enda silmis) õigust sõna võtta. Umbmäärase (või ka reaalse ja konkreetse) süütunde põhjalt on üsna sagedased just kaks käitumist – vasturünnak või salgamine. 

Kui kellelegi jäi mulje, et arvan, et sellised reeglid on naiste kehtestatud, siis ta eksib. Meeste oskus delikaatseid ja tunderohkeid probleeme käsitleda on tihti vähene, sest sageli pole nad saanud piisavalt harjutada. Kui palju ütlevad isad poegadele järgmist: „Mul on kahju, et ma Sulle täna liiga tegin.“ või „Ma käitusin valesti.“ või „See oli minu viga ja ma pean selle eest vastutuse võtma.“? Kui sageli kiidetakse poissi vea tunnistamise eest?

Kui juba lapseeas pole saanud rääkida, pole saanud ka kuigipalju selgeks mõelda ning veelgi enam – enda tundeilmaga tervikuks siduda. 

Kaua paus kannab? Kuni enam välja ei kannata

Alustada tuleb sealt, kus ollakse. Kui mehed ei pea teemat oluliseks, sest sellest isegi mõelda on liiga hirmus, või peavad nii oluliseks, et sellest isegi mõelda on liiga hirmus, siis alustada võiks kõnelemiseks turvalise keskkonna loomisest. Sellise keskkonna loomisele saab kaasa aidata igaüks hoolimata soost, kui ta seda vaid tähtsaks peab.

Turvaline on rääkida keskkonnas, kus avaldada saab erinevaid arvamusi, kus tohib eksida, kus arvamused võivad arutelu käigus muutuda, kus kedagi ei mõisteta inimesena hukka või grupist välja ka eksliku arusaama pärast. Vägivalla ilmutamine lubatu alla loomulikult ei kuulu, sest see ei loo turvalist keskkonda.

Kas kõlab, nagu räägiksin lastest, kes vajavad turvalist keskkonda, et endas ja enda suhetes maailmaga selgusele jõuda? Võibolla nende juurest tulekski alustada. Ja täiskasvanutele tuleb lisaks vastutus vaadata peeglisse ja mõni oskus juurde õppida.

Kätlin Konstabel andis oma loos hea lause meestele mudelina kätte, võtsin kohe kasutusele. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.