Olen olnud pikalt puhkusel ja viibinud Eestist eemal. Selleks, et end ajakohase debatiga kurssi viia, vaatasin üle mõned teemaga seotud saated, sh 18. oktoobril ETV eetris olnud saate „Suud puhtaks“. Lugesin ka 18. oktoobril ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud lastepsühhiaater Jari Sinkkoneni kirjutist „Kaisuta oma poega, kui soovid et temast ei tuleks ahistajat“.

Osalesin ka #metoo kampaanias ja meenutasin näiteks naabripoisi käitumist, kes mind algklassides minu tahte vastaselt suudlema kippus. Probleem lahenes, kui rääkisin sellest ja õppisin ennast kehtestama. Näiteks osalesin koolis kehalise kasvatuse tunnis politsei poolt pakutud enesekaitseõppes.

Töötades EELK perekeskuses kuulen sageli lugusid väärkohtlemisest, ahistamisest ja selle tagajärgedest – mõlema soo esindajate vaimsest, füüsilisest ja seksuaalsest vägivallast. Iga kurva ja valusa loo juures mõtlen, kuidas oleks saanud seda ära hoida.

Selleks, et ahistamist ja vägivalda tõesti vähendada, on vaja huvituda nende põhjustest. Miks ahistatakse? Selleks, et saada usaldusväärseid vastuseid, tuleb kuulata ja püüda mõista, millist sisemist konflikti või seisundit inimene sellise käitumisega püüab lahendada. Alkoholi tarbimine võib mängida olulist rolli, aga mitte alati ja see pole põhjus, vaid alati millegi tagajärg. Kui jõid end purju, siis millist vajadust täidab sellise piiranguteta oleku otsing?

Ahistamise tagajärgedega tegelemise kõrval tuleb pöörata tähelepanu ennetamisele. Olen mõned aastad Eestis juhtinud meestegruppe, kus on otsitud ning leitud alternatiive ja lahendusi vägivallale. Grupitöö juurde käib põhjalik vägivalla hindamise ankeet, millega osaleja hindab enda toime pandud vägivalda ning turvalisust kuue erineva vägivallaliigi puhul.

Üks ankeedis esitatud seksuaalse vägivalla vorm on „ahistamine lähenemiskatsete näol“ ja seda hinnatakse kogeja vaatest lähtuvalt. Soomes on seda ankeeti kasutatud üle 10 aastat ühenduse Lyömätön Linja poolt, mille meestegrupis osalejad on defineerinud vägivalda näiteks järgmiselt: „See on tegevus või kõne, mis põhjustab hirmu või ohutunnet või mis solvab teist; vägivald algab seal, kus lõpeb austus.“

Kui on ebaselge, kas sinu käitumine ahistab teist, võidki tema käest uurida, kas ta tunnetab sinu austust või kas su tegevus põhjustab hoopis hirmu, ohutunnet või on solvav.

Sõltuvalt koolkonnast ja seisukohtadest on ahistamise põhjusi nähtud erinevalt. Kas riik, kultuur, kasvatus või meedia mõjutab ahistamist ja selle käsitlemist; mida peetakse ahistamiseks; kuidas tuleks sekkuda; kas tegu on võimu kasutamise või negatiivse agressiooniga; kuidas suhtuda ohvrisse jne?

Minu arvates tuleks ahistamise vähendamist alustada kodust, sest maailma paremaks muutmine algab alati iseendast. Sooviksin, et õpiksime rääkima üksteist austavalt ja rahumeelselt, ilma kedagi ründamata, ka rasketel ja emotsionaalsetel teemadel.

„Kui poiss tunneb, et teda aktsepteeritakse sellisena nagu ta on, ei teki tal vajadust teisi ahistada,“ kirjutab psühhiaater Sinkkonen. Tema annab vanematele nõu ka kooli- ja murdeealiste poistega mürada ja neid füüsiliselt puudutada – selleks, et poiss tunnetaks oma keha hea ja armastusväärsena. Usaldusväärsete täiskasvanute positiivne füüsiline lähedus aitab poistel toime tulla puberteediga kaasneva erootilise pingega.

Kust käesolev debatt alguse sai? Ilmselt üllatas rahvast see, et ahistamine puudutab ka meie poliitikuid ja muid avaliku elu tegelasi. Kuna ma Taavi Rõivase juhtumi juures isiklikult ei viibinud, ei saa ma selle suhtes seisukohta võtta ega näe selleks ka vajadust. Taunin igasugust ahistamist ja vägivalda ning usaldan tolle juhtumi järeltöö politsei ja muude ametnike hoolde.

Alati tuleb eraldada väärtegu inimese isiksusest. Ahistamine on alati valiku tulemus ja selleks, et see ei korduks, on meil täna vahendeid sekkumiseks ja teadmisi nii ohvri kui ka ahistaja abistamiseks.

Sarnaselt koolikiusamisega ei lahenda olukorda kiusamise objekti siirdamine teise klassi, ilma et tegeldaks kiusajaga. Viimast tuleks toetada vastutuse võtmisel ning tuleks aidata tal leida alternatiive turvaliseks käitumiseks. Tunnete- ja sotsiaalsete oskuste arendamine, turvaliste piiride seadmine ja teadmiste jagamine koolis, töökohas ja kogukonnas aitab muuta hoiakuid ja luua ahistamise vastast õhkkonda.

Ahistamise vähendamine ja ennetamine on meie kõigi ühine vastutus.

Mida saaks iga lapsevanem teha selleks, et tema lapsest ei saaks ahistaja või ahistatav?

• Alusta oma lapsega turvalise suhte loomist juba enne tema sündi, hoolitsedes oma paarisuhte eest.
• Puuduta imikut hellalt ja kiida lapse välimust, aita luua positiivset kehapilti.
• Väärtusta enda keha, sest laps võtab kõiges vanematelt eeskuju.
• Kehtesta väikelapsele turvalised piirid.
• Aita lapsel õppida vastutama enda ja oma valikute eest.
• Õpeta läbi empaatia oma tunnete mõistmist ja nendega toimetulekut (nt reguleerimist).
• Õpeta last ennast kehtestama ja vajadusel ütlema: „Mulle see ei sobi!“
• Õpeta lapsele teise isiku puutumatust (eelkõige suhtes õdede-vendadega).
• Sallivuse õpetamiseks aruta lapsega rahulikult toimetulekut erinevate inimestega (Igaüks on erinev ja näeb asju erinevalt, aga me kõik oleme väärtuslikud inimestena.).
• Aruta lasteaia ja kooli vanematekogus koos õpetajatega, kuidas kool ja kodu saaksid üheskoos toetada lapse enesekindlust, positiivset kehapilti ja turvalisust.
• Ole alati kohal, kuula ja tunne huvi oma lapse hinges toimuva vastu.

Isadepäeva lähenedes pean vajalikuks rõhutada, et ka isade roll ahistamise vähendamisel on väga oluline. Näiteks seksuaalkasvatuse spetsialist, lastepsühhiaater Raisa Cacciatore rõhutab isa suurt tähtsust tütarlapse enesehinnangule. Sellest sõltub suurel määral võime kaitsta oma keha.

Kui isa austab tütart, näeb teda väärtuslikuna ja toetab teadlikult ta enesehinnangut, moodustab tütar sellest lähtuvalt positiivse minapildi ja suhestub hiljem vastassooga enesekindla ja võrdväärsena.

Kui isa annab pojale suhtes tema emaga võrdse kohtlemise eeskuju, räägib pojaga tunnetest ja õpetab teda kohtlema tütarlapsi austavalt, ei saa pojast täiskasvanuna naisteahistajat. •