See muster on ebameeldivalt tuttavaks muutunud. Jälle võib lugeda, kuidas edukas ja kõrgel positsioonil mees kasutab ära oma võimu ning ahistab talle ette jäänud naist.

Tegemist võib olla teatrijuhiga. Või teadlasega. Või poliitikuga. Esialgne paljastus on lakooniline. Ohver jääb anonüümseks, süüdistatavalt võetakse kommentaar. Loomulikult on siin vasturääkivusi ja „tõlgenduslikke erimeelsusi“. Mees ütleb, et tegemist oli „eraelulise juhtumiga“, „täiusliku armastusega“ või siis, et „saame mõnest detailist erinevalt aru“.

Põhilistes punktides pole aga põhjust kahelda. On toimunud vägivallatsemine, selle kohta on tõendid. On tekstisõnumid, mis tõendavad ähvardamist tööalaste repressioonidega. On poliitik, kellel on häbi, et asjad läksid liiga kaugele. Järgneb vastutuse võtmine, tagasi astumine. Sellega võiks lugu olla lõppenud ja edasine arutelu võiks keskenduda üldisemale probleemile: kuidas vähendada naistevastast vägivald töökohal ja ühiskonnas laiemalt.

Aga ei.

Edasised arengud on kordunud masendava järjepidevusega. Pärast esimest hukkamõistulainet hakkavad häält tegema inimesed, kelle jaoks pole kannatanu isik kunagi piisavalt usaldusväärne, tema esitatud jutt pole kunagi piisavalt veenev, tema enda isiku kohta pole kunagi piisavalt palju infot.

Ilmuvad lood sellest, kuidas „asjalood on keerulisemad“, kuidas kannatanu ise ähvardas oma ahistajat tapmisega ja hüsteeritses. Tuntud meediakommentaator kirjutab sotsiaalmeedias, et loo kohta „hinnangu kujundamiseks“ oleks vaja, et ajakirjanikud usutleksid võrdselt avalikult mõlemat poolt ja teeksid kindlaks üksikasjad, nagu näiteks „kas oli üldse kleit, kui, siis milline oli kleit, mida väidetavalt tõmmati, milline on kahe osapoole pikkus, milliseid tegevusi on võimalik teha ühekorraga ja milliseid mitte jne“.

Mingil põhjusel avaldatakse reeglina just Eesti Ekspressis ilmunud lugudes justkui kogemata spetsiifilisi eraelulisi detaile kannatanu kohta, millel ei ole mingisugust seost ahistamiskaasusega. Milleks on lugejal vaja teada, millise lavaka kursuse vägivalla ohvriks langenud naine lõpetas? Milleks on vaja teada Malaisia peol käperdatud naise elukutset ja täpset vanust?

Seejärel ilmub alati seltskond inimesi, kes kinnitab, et nad mõistavad vägivalla ja ahistamise hukka, aga et neil küll pole süüdistavaga kunagi mingeid konflikte olnud. Viidatakse taaskord eraelule ja muus osas heale töökeskkonnale. Teatrijuht ei ole „meist mitte kedagi mitte kunagi füüsiliselt rünnanud“. Uurimisgrupi liikmed kinnitavad, et nende rühmas „puuduvad igasugused mõnitamise, sõimu, ahistamise ja diskrimineerimise ilmingud oma professori poolt“. Teised Malaisia peol käinud ütlevad, et „keegi meist ei kogenud sellist hõngu ja tegevusi, mida meedia kajastas“.

Need on väited, mis implitsiitselt seavad kahtluse alla kannatanu tõsiseltvõetavuse, tegelikult aga ei tõesta üldse mitte midagi. Ahistajad ei ole reeglina suunurgast vahutavad nõdrameelsed; nad on igati meeldivad inimesed – selle hetkeni, kui nad seda ei ole. Vastata ahistamissüüdistusele, et „minuga pole ta kunagi halvasti käitunud“ on justkui vastata varguse ohvriks langenule, et „minult pole ta küll kunagi midagi varastanud“. Pole just info, millega kannatanul või avalikkusel midagi peale hakata oleks.

Kõige kurvem on nende järelkajade juures see, et nende autorid on reeglina inimesed (ja olgem ausad: reeglina mehed), kes kinnitavad, et igasugune vägivald tuleb hukka mõista ning et seksuaalne ahistamine ei ole okei. Ainult, et kahju küll, härrased: just selliste reaktsioonide kordumine ühest skandaalist teise tekitab õhkkonna, milles ahistamise ohvriks langenud naistel on ülimalt keeruline oma lugudega avalikkuse ette tulla.

Te võite küll väita, et esindate tasakaalukust, head ajakirjanduslikku skepsist või lihtsalt tervet talupojamõistust, aga tegelikult te olete osa probleemist. Malaisia juhtum pole kaugeltki esimene Eesti ahistamisskandaal. Sellised apsud ei ole enam okeid.

Vahepeal natukene fakte. Euroopa Liidu Põhiõiguste Agentuuri (FRA) uuringu kohaselt on 50 protsenti üle 15-aastastest Eesti naistest kogenud mingis vormis seksuaalset ahistamist. Seksuaalset vägivalda on samas vanusegrupis kogenud 13 protsenti naistest. Euroopa töötervishoiuriskide uuringu kohaselt näeb vägivalda või sellega ähvardamist probleemina 8 protsenti Eesti juhtidest.

Mõelgem korraks selle peale. Pooled naistest kogevad ahistamist, iga kaheteistkümnes juht mõtleb, kuidas seda töökohal ennetada. USAs tehtud uuringud näitavad, et kõigest iga kümnes naine, kes ahistamist kogeb, julgeb sellest ka ametlikult raporteerida. Võib arvata, et Eestis pole lood paremad. Kui kannatanud söandaksid oma kogemustest sagedamini rääkida, oleks ka teadlikkus juhtide hulgas ilmselt suurem. Nii see aga ei ole. 

Ja pole ka ime. Ohvrisüüdistamisele kalduvad ajakirjanikud ja kommentaatorid peegeldavad vaid sügavamat probleemi Eesti töökohtades ja avalikus ruumis. Võrdõiguslikkusega seotud probleeme ei võeta tõsiselt, neid peetakse pseudoteemadeks, nendega tegelemist väärtuslike ressursside raiskamiseks.

2012. aastal avaldatud Praxise uuringu andmeil arvab osa tööandjatest, et Eesti ühiskond ei ole veel valmis arutama seksuaalse ahistamise kui probleemi üle, et tegemist ei ole olulise töökeskkonda puudutava küsimusega, ning et ahistamisjuhtudel on sageli ka kannatanul oma vastutus kanda.

Triin Roosalu ja Maaris Raudsepa juhitud 2016. aasta uuring sootundlikest karjäärimudelitest ülikoolides leidis, et ülikoolide võtmeisikute jaoks ei esine teadusmaailmas võrdse kohtlemise probleeme, inimese edu nähakse sõltuvat eeskätt tema enda kompetentsist ja initsiatiivist ning et akadeemia niigi väikest rahastust tuleks kasutada millekski olulisemaks kui võrdse kohtlemise tagamine.

Nende uuringute lugemine on vahest äravahetamiseni sarnane ahistamisskandaalide meediakajastusega: ka neis kõlavad väited nagu näiteks „mina ei ole kunagi ahistamist kogenud, järelikult pole tegemist probleemiga“, „kannatanu peab ise ka vastu hakkama“ või siis, et „igal lool on mitu tahku“.

Selline ongi vaikimiskultuur. See on õhkkond, kus ahistamise ohvriks langenu tunneb, et tema probleemi eiratakse juba eos, pisendatakse, vabandatakse välja või siis, veelgi hullem, pööratakse tema enda vastu. Ahistamist peetakse erandlikuks ja harvaesinevaks juhtumiks, tekitades kannatanus tunde, et ta on ilma liitlaste ja mõttekaaslasteta ning et võib-olla ta üldse kujutas ebameeldivaid sündmusi endale ette (kuigi tegelikult näitab statistika just risti vastupidist).

Asjaolusid, mis on ahistamise juures peaaegu paratamatud – et need toimuvad intiimsetes olukordades ja ilma tunnistajateta – kujutatakse kui kompromiteerivaid või kasutatakse probleemi eitamiseks. Kuigi tegemist on erakordselt isikliku ja ebameeldiva kogemusega, ei austata süsteemselt kannatanu õigust privaatsusele.

Kui sellised eelhoiakud domineerivad nii töökohas kui ka avalikus ruumis, siis otse loomulikult ei tunne ükski kannatanu erilist soovi vastutuult rühkides traumaatilist kogemust uuesti läbi elada.

See, kuidas probleemi eitavad, ohvri lugu ebaproportsionaalselt karmilt kritiseerivad ning privaatsust riivavad seisukohavõtud juhtumist juhtumisse korduvad, näitab, kui naiivne on arvata, et vaikimiskultuuri põhjustab eelkõige teadmatus. Tegevusetult käsi taskus hoidvatel meestel on viimase paari aasta jooksul olnud mitu võimalust ennast teemaga kurssi viia ja astuda õigel hetkel kannatanu kaitseks välja. Vähemalt võinuks nad hoida suu kinni ja lõpetada ohvrit süüdistavate väljaütlemiste tiražeerimise.

Ei, asi ei ole teadmatuses. Asi on võimus ja mugavuses. Ühelt poolt on meestel keerulisem mõelda ennast kannatanu kingadesse ja mõista, kui traumaatiline läbielamine ahistamine tegelikult on, sest et võimalus, et see nende endiga võib juhtuda, on lihtsalt statistiliselt kordades väiksem (kuigi mõistagi mitte olematu). Samal ajal rõhutab domineeriv mehelikkuse kuvand just nimelt võimu seost seksuaalsusega.

Juhtival kohal olev mees peab olema ka naiste hulgas tähelepanumagnet, nagu James Bond või Edgar Savisaar. Äraütlev vastus naiselt, rollikonfliktid, vastuolud töökohustustega ei mahu sellise mudeli raamidesse. Sestap ongi meestel – ka neil meestel, kes ise kedagi käperdama ei lähe – sageli lihtsam mõelda, et midagi ei juhtunud (kannatanu valetab või tahab hoopis midagi ise välja pressida) kui tunnistada, et mehelikkuse mudel, millega on üles kasvatud ja ära harjutud, on reaalsusega karjuvas vastuolus.

Probleemi võimendab ka meeste ja naiste ebavõrdne esindatus ühiskonna kõrgematel astmetel. Kui enamik poliitikuid, ettevõtjaid, IT-gurusid ja tippjuhte on mehed, kui naised teenivad keskmiselt 30 protsenti meestest vähem, siis on seda tõenäolisem, et tekivad olukorrad, kus meestel on rohkem võimalusi oma võimu karistamatult ära kasutada ning naistel rohkem riske oma halbade kogemustega avalikkuse ette tulles.

Sooline ebavõrdsus on reaalne probleem, millel on füüsilised ja traumaatilised tagajärjed, mille kohta oleme saanud viimastel nädalatel palju lugeda. Ahistamist ja üldist soolist ebavõrdsust tuleb näha seotud probleemidena.

Viimaks – mida mitmekesisemad on töökohad, seda vähem saab neis domineerida macho-kultuur. Räniorus võib kuulda kümneid lugusid selle kohta, kuidas uude ettevõttesse tööle läinud naistöötaja avastas, et peamiselt meestest koosnenud start-up pidas täiesti normaalseks firmapidudele stripparite tellimist või koosolekutel seksistlike naljade loopimist, justkui poleks tegemist mitte töökoha, vaid põhikooli kehkatunni riietusruumiga. Uuringud näitavad, et piisab sellest, kui mõni inimene juhib tähelepanu seksistlikule märkusele või ebamugavale olukorrale, et üldist vaikimiskultuuri murda. Kui neid inimesi pole aga juhtkonna tasandil esindatud, siis macho’d võidutsevad.

Kõige lihtsam viis kajakambrit lõhkuvaid hääli leida on naiste kaasamine. Juhtimisse, poliitikasse ja avalikku debatti.

Muidugi on vaja muuta individuaalset käitumist. Muidugi on vaja tõsta teadlikkust sellest, kui masendavalt tavaline on seksuaalne ahistamine Eestis ja mujal maailmas. Selles mõttes on olukord läinud paremaks: üha rohkem ahistamislugusid jõuab meediasse, lihtlabane probleemi eitamine tundub muutuvat aina keerulisemaks.

#Metoo-taolised sotsiaalkampaaniad aitavad kindlasti solidaarsust tekitada ja teemat päevakorras hoida. Aga individuaalsete muutuste kõrval tuleb mõelda ka poliitilistele, struktuursetele lahendustele.

Tuleb toetada poliitikaid, mis võimustavad naisi, mis aitavad suurendada soolist tasakaalu, mis koguvad infot soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise kohta ühiskonnas, mis tagavad kannatanute õigusi ja aitavad neil võimalikult väikese kahjuga traumaga toime tulla.

Nii et, sina, valvekommentaator, meessoost arvamusliider, enesekindel tegevjuht ja muidu tubli Eesti mees: kui järgmine kord tuleb juttu sookvootidest, triibulistest valimisnimekirjadest, sootundlikust eelarvestamisest, Istanbuli konventsioonist või soolisest palgalõhest, siis pea meeles, et need pole lihtsalt mingid nišiteemad.

Nendest küsimustest sõltub, kui paljude „Katrinite“ ja „Mariade“ lugusid tuleb meil veel lahata. Ärge olge osa probleemist. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.