Kas teie saate aru, mis praegu Reformierakonnas tegelikult toimub?

Erakonnale valiti esimees suure häälteenamusega. Erakonna esimees ei saanud hakkama sellega, et oleks koondanud väga tugevad jõud mingite ideede taha. Järelikult ta ei saanud juhtimisega hakkama. Ja praegu on ta loobumas erakonna esimehe positsioonist. Elus on nii, et kui sa oled valitud juhiks, siis juhi ja mitte ära halise, et juhitavad on halvad. Paraku seda halinat oli liiga palju ja loomulikult kõik siis ümberkaudu väsisid. Nüüd tuleb erakonnale uus esimees valida. Ja kes selleks saab, pole praegu üldse selge. Kas selleks on Kaja Kallas, kes ilmselt osutuks valituks veel suurema häälteenamusega kui Hanno Pevkur või tuleb veel kandidaate, kust mina hetkel seda siit Strasbourgist oskan öelda.

Pevkur on süüdistanud erakonnas toimuvas Siim Kallast. Ta on öelnud, et isa liigne innukus sillutada tütre karjääri ennaktempos jätab mageda maigu ja kombineerimise kuvandi. Kui Pevkuril on õigus, siis kas teie saate aru, miks Siim Kallas seda teeb?

Mina seda õigust ei tahaks küll anda Pevkurile. Veelkord, kui sa oled juht, siis juhi, aga ära kurda, et juhitavad on halvad. Kui on probleemid, siis lahenda need probleemid ära ja kui sa ei ole suuteline neid probleeme lahendama, siis loobu ja anna võimalus kellelegi teisele. Kogu aeg võib oma saamatusele leida õigustusi kellegi teise näol, on selleks siis Siim Kallas või Kristen Michal või mingi müstiline tagatuba. Kui sa oled juht, siis saa hakkama ja lahenda probleemid.

 Kas Kaja Kallas on selline liider, kes suudab erimeelsused Reformierakonnas ületada ja meeskonna üheks liita?

Ma tahaks seda loota, kuid ärgem tõtakem sündmustest ette. Kaja Kallas ei ole veel erakonna esimees. Ma usun, et Kaja Kallases on seda materjali, et ta võiks erakonna liitmisega hakkama saada. Aga ega tavaliselt ei tea ette, kas saab või ei saa hakkama - tuleb ära proovida. Õnneks praegu ei ole mingisugune suur kriisi aeg. Mida varem see vahetus ära tehakse, seda parem. Aga ma ei tõtta kiitma seda mõtet, et kohe jõulude järel tuleks erakonnale uus esimees leida. Kui neid kandidaate saab olema üks, aga võibolla kolm või viis, see pink on pikk Reformierakonnas. Neid tuleks Reformierakonna liikmetel katsuda, et kuidas nemad käituksid juhiametis. Lihtsalt see, et inimesed on populaarsed ja teenekad, pole piisav selleks, et kedagi valida erakonna esimeheks.

 Kui Kaja Kallas tuleb teie juurde ning soovib endale ja oma meeskonnale toetust, siis kas teie olete valmis sellele paberile alla kirjutama?

Kui Kaja Kallas on üksinda ja mul pole valikut, siis ma loomulikult toetan seda, et erakond saaks uue esimehe. Kui on veel teisi kandidaate, eks ma siis veel mõtleksin. Aga põhimõtteliselt ma arvan küll, et Kaja Kallas võiks olla hea Reformierakonna esimees.

Mulle meenub, et teie, aga ka Jürgen Ligi pole varasemast olnud rahul Kaja Kallase tegevusega. Mis on nüüdseks muutunud? Kas Kaja Kallas on muutunud?

Küllap on muutunud Kaja Kallas ja küllap on ka olud muutunud. Ma võiksin öelda, et ka minuga pole kõik alati sada protsenti rahul olnud. Ometi pole see saanud takistuseks sellele, et olla üheksa aastat peaminister. Eks selle poole tuleb püüelda, et kõik sind toetaksid ja mõistaksid, aga praktilises elus see tavaliselt päris võimalik pole.

Kas Reformierakonnal on vaid liidri probleem või on probleeme ka erakonna aetavas poliitikas?

Ennekõike on see liidriprobleem. Ma ei nõustu nendega, kes näevad Reformierakonnas mingeid tugevaid eraldiseisvaid leere. Mingisugust võitlust erakonna sees. Pigem on inimesed nõutud - nad tahaksid kellegi järel sammuda, nad tahaksid, et oleks eestkõneleja. Paraku eestkõneleja otsib kedagi, kes on mingites hädades süüdi.

Reformierakond on tugev erakond ja neid inimesi, kes võiksid erakonna esimeheks hakata või selle poole püüelda, on minu silmis väga mitmeid. Kaja Kallas on väga tugev kandidaat, võibolla kõige tugevam kandidaat, aga miks ma peaksin ütlema, et Urmas Paet või Jürgen Ligi on nõrgemad kandidaadid. Või nooremast seltskonnast Arto Aas on minu silmis väga võimekas inimene. Ükskord võiks tema olla Eesti Vabariigi peaminister ja loomulikult ka Reformierakonna esimees. Aga ka Maris Lauri - ma olen kuulanud tema esinemisi riigikogus ja lugenud tema blogipostitusi ning ma ütleksin, et need on väga poliitilised. Maris Lauri ei ole ainult väga hea majandusanalüütik, vaid ta on ka väga terava tajuga tugev poliitik. Võiksin seda loetelu jätkata.

Pevkur käis hiljuti Vikerraadios välja mõtte, et tulumaksuvaba miinimum, mis on praegu vaid madalama sissetulekuga inimestel tõusmas 500 eurole, et seda võiks laiendada kõigile ja et see raha tuleks võtta käibemaksu tõusust. On see hea idee?

Ei ole hea idee. Sellega ma küll nõus ei ole, et Reformierakond peaks asuma maksude tõstjate hulka. Neid on ilma meietagi küllalt. Me oleme näinud, milleni see on viinud: massiline alkoturism Lätti. Kogu aeg tullakse lagedale mingite uute maksutõstmiste ideedega ning siis rahva ja ajakirjanduse survel võetakse need ideed tagasi. Inimestel pole mingit selgust, missugused need maksud lõpuks on - et mida üritati kehtestada, mida ei õnnestunud kehtestada ja mis maksutõusud ees ootavad. Minu meelest tuleks praegusel valitsusel vaadata, kuidas kulusid kokku tõmmata. Ning kindlasti ei peaks opositsioonierakond Reformierakond mõtlema sellele, kuidas makse veel suurendada, et mõttetuid kulusid veel teha. Mina maksude tõstmise poolt kindlasti pole.

Samas jääb kõrvalseisjale tunne, et Reformierakond on ette sellega leppinud, et järgmise koalitsiooni üks osapool on Keskerakond. Lugedes Siim Kallase ja Hanno Pevkuri intervjuusid jääb mulje, et vaieldakse vaid selle üle, kas minna Keskerakonnaga koalitsiooni nüüd või pärast valimisi. Ka see on teie arvates rahuldav areng?

Palju on räägitud muutunud Keskerakonnast, aga mina näen, et see muutus pole olnud paremuse suunas, vaid halvemuse suunas. Kui Savisaare ajal olid mingid eetilised piirid, siis praegu me ei näe mitte mingeid piire. Kui Reformierakonnast oleks läinud keegi Süüria mõrtsukale kätt suruma, siis oleks nõutud terve erakonna laiali saatmist. Väga mitmed asjad on sellised, mis pole näidanud mitte mingeid paranemise märke. Vaatame kasvõi PBK rahastamist, mis on suurenenud. Vaatame Tallinna TV-d ja erakonna propagandat, mis seal tehakse. Mitte midagi pole muutunud. Ma ei näe, et Keskerakond oleks niimoodi muutunud, et rahvas peaks teda palavalt armastama ja et ilmtingimata on just Keskerakond see, kes tulevast valitsust teeb.

Teie enda tänane roll Reformierakonnas: kas vaatate kaugelt ja ei sekku või vahel teete mõne kõne ja annate ka nõu?

Ma ise ei kipu nõu andma. Aga kui küsitakse, siis väljendan oma seisukohti. Aga ma ei ole väga veendunud, et need seisukohad on alati väärt arvestamist, sest ma olen juba mõnda aega kodust eemal olnud. Kõiki neid hoovusi, mõtteid ja tundeid ma ei taju hästi. Ma möönan, et võin millegi kohta midagi arvata, aga minu arvamus ei pea pretendeerima sellele, et seda peaks käitumisjuhisena võtma.

Aga ise teil pole plaanis lähiaastatel sisepoliitikas kaasa lüüa kui seis Reformierakonnas peaks väga hapuks minema?

Ma ei ole sisepoliitikast praktiliselt kunagi eemal olnud, mida kinnitab ka praegune intervjuu. Ma olen Eesti Vabariigi kodanik, mulle on väga oluline see, mis Eestis sünnib ja mul ei ole kunagi mõtet tulnud, et lülitan end kodustest teemadest välja. Kuid seda mõtet, et ma tuleksin isiklikult mõnele ametipostile praegusest ametist, seda mul kindlasti pole. Kõik need spekulatsioonid, et Ansip tuleb ise erakonna esimeheks, mida ma olen lehest lugenud, need on täiesti alusetud. Minu aeg on möödas. Seda ametit ma olen pidanud ja küllalt mitmed aastad. Peaministrina ma Eesti rahva kannatust enam proovile panna ei kavatse.

Teie mandaat Euroopa Komisjonis lõpeb 2019. aasta suvel. Mis teist edasi saab: teine voliniku periood või vallavanem Eestis kui Siim Kallasega paralleele tõmmata?

Teine voliniku periood ei sõltu niivõrd minust, vaid sellest, kes moodustavad koalitsiooni. Me ei leia Euroopa Komisjonist inimesi, kes oleks teiseks ametiajaks saanud siis, kui neid esimeseks ametiajaks nimetanud olid kukkunud opositsiooni. Voliniku kandidaadist endast sõltub üsna vähe, kas ta saab jääda teiseks ametiajaks või mitte. Mulle on viis aastat antud ja kasutan seda võimalikult efektiivselt ära. Mis minust pärast seda saab, seda on praegu raske prognoosida. Kaks aastat on veel ees. Kui muudetakse volinike käitumiskoodekseid ja see lubab volinikel võtta osa ka Euroopa Parlamendi valimistest, siis ma seda ei välistaks. See oleks ka hinnang minu viieaastasele tööle.

Mõnes mõttes on mul tegevusvabadust ka piiratud ehk kahe aasta jooksul kui mind siit ametist vabastatakse, siis ma ei tohi mingitele konkureerivatele ametikohtadele pretendeerida. Ma ei tohi töötada mingite ettevõtete heaks, mis on kasvõi kaudselt seotud selle tegevusalaga, millega ma praegu hõivatud olen. Ja kogu seda eemalejäämist kompenseeritakse küllalt külluslikult Eesti mõttes ka rahaliselt kolme aasta jooksul. Mul ei ole suurt põhjust oma tuleviku üle pead murda. Pigem on see mure Eesti pärast, kuhu me laseme praegu Eestit juhtida.

Mirko Ojakivi intervjuu oli eetris Vikerraadio saates Uudis+