Mis Reformierakonnas praegu toimub, kuidas seda iseloomustada?

Ütleme siis niimoodi, et ütelda selle kohta, mis toimus eile ja üleeile, tuleb vaadelda pikemalt tagasi ja protsessina. Tõepoolest, Reformierakonna sees olid vaadete lahknevused ja konfliktsus, mis lahenes valimiseelses võitluses Reformierakonna-siseselt, kus esimeheks kandideerisid Kristen Michal ja Hanno Pevkur. Ja valimised läksid sedapidi.

Üldiselt väga paljud eeldasid seda, et nüüd on see vastuolu või kriis või kahe suuna probleem mingil määral lahenenud ja nüüd aasta jooksul, kui Hanno erakonda juhtis, näitas, et see asi pole kaugeltki lahenenud, vaid kõik need vanad asjad ja vastuolud on edasi läinud. Fakt on see, et nii või naa oleks pidanud see lahenema. Aga mis tuli nüüd ka ootamatult, on see, et see konflikt või vastuolu niimoodi eskaleerus. Minu teada tuli see üllatusena ka Siim Kallasele, kes ühes tavalises ja rutiinses intervjuus, suhteliselt igavas ja pikas, ütles lause, mis plahvatas, ja kui see lause oli plahvatanud, et juhtkond läheb vahetusse, siis mis sa enam teed, aga see tuli kõikidele asjaosalistele üllatusena. Üks teine asi veel, Reformierakonnal on üks eripära, et meil pärast karismaatilise Siim Kallase lahkumist ja mingil määral ka Ansipi lahkumist on väga palju juhipotentsiaaliga inimesi.

Kuid nende hulgas pole ühtegi, kes on Savisaare moodi füüreri tasemel. Kui praegu aga öelda, et kes võiks erakonda juhtida, siis oleks kümme inimest. Aga võimatu on ette öelda, et just tema, tema või tema peaks see olema. Ning polegi muud võimalust, kui et need asjad tuleb läbi hääletada. Selleks, et selguks, kes oleks juht ja läheme niimoodi edasi.

Siis nüüd nii, et Hanno Pevkur on küll olnud hea esimees, aga Kaja Kallas oleks veel parem? Kas see päästaks mõneks ajaks Reformierakonna siseheitlustest, kui Kallas saaks esimeheks?

Vähemalt see lootus on kindlasti olemas ja see kõik oleneb sellest, et juhul, kui Kallas saab esimeheks, siis see tähendab seda, et kaks kõige tugevamat kunagist esimehe kandidaati Kristen ja Hanno ei saa. Esimehe kohti on üks. Aga kes võiksid olla, on kümme. Kõik oleneb nüüd sellest, et need, kes ei saanud esimeheks, kuna Kaja sai, on valmis oma ego ja enesetunde maha suruma, kuigi võib-olla neil polegi vaja seda teha, et edasi minna.

Muide, mida ma üliõpilastele õpetan - kohtuotsus on õiglane siis, kui sellega on rahul kaotaja. Kui see lahendus tuleb selline, et rahuldab kõiki neid, kes ka midagi tahtsid, aga ei saanud. Ma arvan, et Kaja võib olla ühendav ja integratiivne lüli ja sellepärast, et ta on nagu kergelt väljastpoolt, uus inimene, ta ei too kaasa vanu probleeme ja mis on kõige olulisem - rahvas armastab Kajat. Ja kui see niimoodi on, siis on see ju igati loogiline käik.

On räägitud ka Reformierakonna leeridest, aga neid on ju igas kollektiivis või paadis, kui sedasi väljenduda. Aga kui Kallas saab esimeheks, mida see võiks kaasa tuua Reformierakonna niinimetatud võimuladvikus?

Seda on väga raske öelda, sellepärast, et sellele on vihjanud Kaja ise, sellest on kirjutanud Jaanus Rahumägi, seda on rääkinud teised. Kaja ei ole kordagi olnud sellises soolojuhtivas positsioonis. Ta on olnud ekspert ja kollektiivses organis olnud üks lugupeetud liikmeid. Ma arvan, et Kaja üks esimesi käike on, mitte ainult temal, vaid ka näiteks Jürgen Ligil, tuleb teha oma meeskond ja vaadata üle, kes on ja kes sobivad, kuid alustada tuleb enda omaga. Sest vastasel juhul tulevad kõik need probleemid eilsest homsesse järele ja kuigi need pole saatuslikud, on praegu see aeg, et probleemid, nii väiksed kui nad ka poleks, ära lahendada, sest nendega ei saa lõpmatult edasi minna.

Raske küll prognoosida, aga kui Reformierakond teeb targad ja õiged valikud, kas Reformierakonnal on tulevastel riigikogu valimistel lootust Keskerakonda võita?

See on reaalselt võimalik. Ja ma vastan ausalt. Siin on kaks asja korraga. Esiteks see, mis pinnal näib, et Reformierakonnal on probleeme, kuid Reformierakond pole lõhki ja eri leerides. Need on erimeelsused, mis on keskeltläbi normaalsed. Nagu neid on väga paljudes tugevates ja loomingulistes organisatsioonides. Asja teine pool on see, et see pole kaugel, kui rahvas saab aru, et Keskerakond on kaugelt ületanud oma lolluste kriitilise piiri. Lõppkokkuvõttes inimesed hakkavad järgmise aasta lõpus ja ülejärgmise alguses nägema, kuidas nad hakkavad makse tagasi maksma, siis kõik need lood riigi toetustega, tasuta ühistransport, mis mängitakse kätte Sarapuu firmale Atko ja nii edasi. Need asjad ei anna endast kohe tunda, aga need on näha. Aeg töötab praeguse koalitsiooni vastu. Need kaks protsessi kokku tähendavad, et Reformierakond stabiliseerub ja valitsuskoalitsiooni jätkuv rumalus, millel ei näikse piiri tulevat, võivad selle olukorra tekitada, et olemegi valimiste võitjad. See on kaine arvestus.

Lõpetuseks küsin, et kui Kaja Kallasest saab Reformierakonna esimees ja seoses sellega otsustab Euroopa Parlamendi liikme kohalt lahkuda, siis oled asendusliige. Kas läheksid Brüsselisse tööle või möllaksid Eestis edasi?

Kõigepealt ütlen nii, et kaugelt on ikka erakonda juhitud küll, Vladimir Iljitš Lenin tegi Brüsselist ja Londonist Venemaa bolševistliku revolutsiooni. Kaugelt saab juhtida ka, aga kui tõsiselt rääkida, siis mingit kohustust või sundi Kajal Brüsselist lahkuda ei ole. Brüssel on ka koht, kust saab Eesti vahet tihedasti käia. Ja esimees ei peagi käima iga päev labidaga sütt kühveldamas. Mis minu valmisolekusse Brüsselisse minna puutub, siis eks ma ole selle valmisoleku ääre peal ka varem olnud.

Ausalt ja kristliku inimesena ütlen, nagu ka Matteuse evangeeliumis, et igale päevale piisab oma vaevast ja las homne päev enese eest ja kui see päev ükskord tuleb, eks ma siis mõtlen. Üldiselt aga kõige suurem vaev ja mure, mis mul on, on ikkagi Tartu maakond. Vaja on saada käima Reformierakonna piirkond valimistele järgnenud perioodil. On omavalitsused uued, probleemid on uued. Kõik asjad ei tööta, uus peavalu siin ja seal. Ka Tallinnas olles kipub mõtlemiseks aega väheks jääma. Kui tulen koju, loen raamatut ja vaatan televiisorit. Mõtlemiseks küll aega ei jää. Vahele tuleb ka mõni intervjuu.