ERR Helsingis: HS ajakirjanikke kahtlustatakse riigivastases süüteos
Sanomatalos Helsingi südalinnas langetatud otsus on põhjustanud ühe Soome ajaloo suurematest vastasseisudest jõustruktuuride ja ühe toimetuse vahel. Ajalehes Helsingin Sanomat (HS) avaldatud ülisalajased materjalid on viinud tänaseks kriminaaluurimiseni tavatult ränkade paragrahvide alusel.
Soome kaitseväe signaalluurekeskuse tegevust avalikustades kasutas leht mitmel korral kõrgeima salastatusastme dokumente, mis käsitlesid nii luurekeskuse hinnanguid Venemaa relvajõududele, aga ka Soome enda luurevarustuse tehnilisi üksikasju.
Pole siis ime, et Soome kaitseministeeriumi tegi avalduse keskkriminaalpolitseile, kus alustati uurimist riikliku turvalisusega seotud saladuse avaldamise paragrahvi alusel. Ette on sellise teo eest nähtud vähemalt neljakuune, aga kuni nelja-aastane vanglakaristus ning kahtlusalused on ajalehe peatoimetaja ja artikli autorid.
Keskkriminaalpolitsei inspektori Markku Ranta-aho sõnul on uurimise üks oluline eesmärk teada saada, kust need salajased dokumendid on pärit ning kas nende lekkimine oli tahtlik või juhtus see kogemata.
"Teine eesmärk on muidugi saada kohtulahend selle kohta, kas ajakirjandusel on õigust taolist teavet avaldada," märgib Ranta-aho.
Soome ajakirjanike hulgas on palju ärevust tekitanud ühe kõmuartikli autori, Laura Halmineni kodus tehtud neljatunnine läbiotsimine. Markku Ranta-aho hinnangul oli see vajalik, sest keskkriminaalpolitseile laekus teave, et Halminen püüab uurimisega seotud asitõendeid hävitada.
Seda, kas on oodata veel läbiotsimisi, näiteks Helsingin Sanomate toimetuses, keskkriminaalpolitseiniku sõnul võimatu hinnata.
"Teeme ülekuulamistega algust, vaatame, mis nende käigus selgub ja langetame siis otsuse võimalike edasiste sammude kohta," nendib Ranta-aho.
HS endine juhtivajakirjanik: leht langes ajakirjandusliku edevuse lõksu
Vähemalt kevadeni kestva kriminaaluurimise ja hilisema võimaliku kohtuasja käigus peaks infolekkele ja Helsingin Sanomate tegevusele antama õiguslik hinnang. Ajakirjandusliku hinnangu aga annab lehe kauaaegne peatoimetaja asetäitja ja endine Soome Avaliku Sõna Nõukogu esimees Risto Uimonen.
Mis on teie hinnangul olnud Helsingin Sanomate motiiv niivõrd kõmulise loo avaldamiseks?
Soome luureseadusandlust tehakse ümber ja Helsingin Sanomat on selle teema jälgida võtnud. Teema on äärmiselt oluline, sest teoorias annab uus seadus võimaluse sekkuda tavaliste soomlaste privaatsusesse. See pole tõenäoline, aga on võimalik.
See on peamine põhjus. Aga võttes arvesse, kui jõuliselt Helsingin Sanomat rõhutas, et lehe kasutuses on salajasi dokumente, siis ma arvan, et leht soovis lihtsalt uhkustada enda valduses oleva teabega. Kui seda ei oleks tehtud, poleks see lugu ka kuigi palju tähelepanu pälvinud.
Aga meediaväljaannete konkurents võib hõlpsasti selleni viia, et koer kergitab enda saba.
Kas sellise artikli oleks võinud kirjutada ilma salajaste dokumentideta või nendele otseselt viitamata?
Väga hästi oleks, sest avaldatud ei ole tegelikult midagi sellist, mille tõttu Soome turvalisus ohtu satuks.
Aga Soome maine? Kas see sai kannatada?
Tänaseks on ka president Sauli Niinistö tunnistanud, et ega ei saanud eriti küll. Väikestviisi muidugi sai, kuna keegi ikkagi lekitas äärmiselt salajaseks klassifitseeritud dokumendid ajakirjanikele.
Salajaseks klassifitseeritud materjale on Soomes varemgi avaldatud. Miks just see juhtum niisuguse reaktsiooni on põhjustanud?
Tõesti, Soomes on suisa traditsiooniks kujunenud, et ajakirjanikud isegi konkureerivad omavahel sellega, kes suudab salajasi materjale enda valdusse saada ja avaldada. Salajasi materjale on tihti teabenõudega välja nõutud ning kui neid pole saadud, on kohtusse mindud ja seal võidetud, sest kohtu hinnangul on ametivõimud infot täiesti mõttetult salajaseks kuulutanud.
Antud juhul on probleem selles, et küsimus on riigikaitse ja riikliku turvalisusega seotud teemadega ning need on juba oma olemuselt tundlikud. Seega on arusaadav, et president ja kaitseminister on väga jõuliselt reageerinud, sest nii ei tohiks juhtuda, et kõrgeima salastatusega dokumente lekitatakse meediale. See on see põhiline küsimus, mitte see, mida meediaväljaanne on teinud.
Ka ajakirjanike keskis on erimeelsusi selle suhtes, kas ajakirjanduse peaks nii-öelda isamaa huvidega arvestama ja lähtuma sellest, et kui andmed on tõesti ülisalajased, siis neid ei avaldata.
See on kogu selle poliitikute, riigi juhtkonna ja sõnavabaduse kaitsjate vahelise vaidluse tuum: et kas salajaseks määratud teavet võib üldse kunagi avaldada. Ma ei nõustuks sellise kategoorilise lähenemisega, et kui toimetus saab enda kasutusse riigikaitsega seotud salajasi materjale, siis seda mingil juhul ei tohiks avaldada.
Ajakirjandusel on ühiskonnas oma ülesanne ning osana sellest ülesandest on ajakirjandus vajadusel isegi kohustatud sellist informatsiooni avaldama. Ajakirjanduseetika näeb ette, et kui on piisavalt kaalukas ühiskondlik põhjus, võib avaldamise käigus isegi seadust rikkuda. See, kuidas kohtusüsteem sellesse suhtub, on muidugi hoopis teine lugu – eetilisest õigusest hoolimata võidakse selle eest süüdi mõista.
Soome ajakirjanduseetika koodeks ju samuti ei keela salajaste materjalide avaldamist, isegi kui see seadusega vastuollu läheb.
Kindlasti mitte. Kui see ajakirjanduseetika koodeksis ära keelataks, oleks ajakirjanike käed ju seotud. Selline asi ei oleks demokraatliku ühiskonna huvides. Ajakirjanikel peab säilima võimalus avaldada ka selliseid materjale, mida ametivõimud tingimata avalikkuse ette lubada ei soovi.
Kas teid üllatas see, millise jõuga sellele konkreetselle lekkele ning nende materjalide avalikustamisele reageeriti?
Selles mõttes olen küll üllatunud, et olulisim pole antud juhtumi puhul ikkagi Helsingin Sanomate tegevus, vaid infoleke – aga antud hetkel on siiski peamiseks kerkinud Helsingin Sanomat. Kui aga arvestada sellega, et kõnealune artikkel sisaldas vähemalt 10 aastat vanu dokumente, mille sisuga on välismaised luureagentuurid kindlasti juba kursis, siis paneb see [Helsingin Sanomate vastu suunatud tegevus] mind seda enam imestama.
Ma arvan, et siin on praegu tegemist poliitilise võimu ja ajakirjandusliku võimu vahelise võitlusega, mille eesmärk on ühiskondlikud piirid paika panna. Meil on varemgi sellelaadseid heitlusi peetud – näiteks 2009. ja 2010. aastal püüti seadusandlikult murda ajakirjanike allikakaitset, mis Soomes on erakordselt tugev. Aga siis nendest plaanidest siiski loobuti.
Eks poliitilisel ladvik ja ametivõimudel on alati olnud teatud püüd ajakirjandust kontrollida ja teatud piirini on see püüd ka aktsepteeritav. Üldiselt ma arvan, et Soome praegune olukord ajakirjandus- ja sõnavabadusega on igati hea ning see konkreetne juhtum on üks uudistevoos esile kerkinud, aga aja jooksul mööduv kõmu.
Kuidas see kõik nüüd Soome ajakirjandust tervikuna mõjutab, kui üldse kuidagi?
Sel juhul mõjutab isegi väga, kui Helsingin Sanomate peatoimetaja ja ajakirjanikud süüdistuse saavad ja lisaks veel süüdi mõistetakse. See on ohtlik tee, sest see tähendab, et ajakirjanikud peaksid tulevikus väga nööri mööda käima. Ja sellisel juhul on ajakirjandusel väga keeruline täita tema põhilist ülesannet ning tuua tundlikku infot avalikkuse ette siis, kui sellele on ühiskondlik alus. •
Helsingin Sanomate artikli mõjude käsitlust ja selleteemalist stuudiovestlust "Aktuaalses kaameras" on võimalik vaadata käesoleva looga liidetud videost.
Toimetaja: Rain Kooli