Viimase aja eredaim näide lapsevanemlikust riigist on sigarettide ja alkoholi inimeste silme eest peitmine. Valitsus käitub oma valijate suhtes lapsevanemana ka inimesi aktsiisidega kasvatades ja erinevate toodete reklaami piirates. Selline tegevus on paternalism ehk inimeste kaitsmisele nende endi eest. Inimeste rumalateks ja otsustusvõimetuteks subjektideks pidamine on vastuolus Eesti riikluse alusväärtustega, eelkõige vabaduse ja vaba eneseteostusega. 

Eestis nimetatakse paternalistlikku poliitikat „rahva tervise“ kaitsmiseks ning sageli jäetakse tähelepanuta sellise poliitika tegelik sisu ja kooskõla põhiseadusega ning loetakse nimetatud poliitika ilma pikemalt mõtlemata lubatavaks ja legitiimseks.

Põhiseaduse § 19 sätestab igaühe õiguse vabale eneseteostusele. See säte väljendab põhiseaduse preambulis sätestatud riikluse olulisimat alusväärtust ehk vabadust. Eneseteostus on vaba vaid siis, kui selle sisu saab igaüks ise määrata. Mitte kellelgi teisel, ka riigil, ei ole õigust sundida inimest elama oma vaadete järgi. Mitte keegi teine peale inimese enese ei saa öelda, mis on tema jaoks hea.

Vabadus teha valikuid on väärtus iseenesest ja see on osa inimväärikusest. Seetõttu on põhiseadusliku kaitse all muuhulgas suhkrurikaste jookide joomine, rasvase toidu söömine, alkoholi tarbimine ja suitsetamine. 

Rahval ei ole tervist. Iga inimese elu, keha ja tervis kuuluvad vaid sellele inimesele enesele. Seega on iga inimene pädev ise otsustama oma tervise ja elustiili üle.

Inimest ei saa pidada riigile kuuluvaks. Inimese objektistamine on omane totalitarismile. Riik ei saa olla kodaniku suhtes lapsevanem. Veelgi enam, parlamendi liikmete mandaat põhineb rahval ehk isikutel, keda riik kasvatada üritab. 

Üldise vabadusõiguse tähelepanuta jätmine on toonud kaasa ka tervise kaitse põhiõiguse väärtõlgendamise (PS § 28). Igaühe õigus tervise kaitsele ei tähenda riigi kohustust ega õigust kaitsta inimest tema elustiilivalikute eest. Riik võib inimest kaitsta enda eest vaid üksikutel seaduses sätestatud juhtudel ja seda ainult kohtu loal. Näiteks võib kohus otsustada seaduses sätestatud eelduste täitmisel paigutada isiku psühhiaatrilisele sundravile või piirata tema teovõimet. Lubamatu on pidada kõiki inimesi automaatselt otsustusvõimetuteks ja sekkuda ilma kohtu loata inimeste ellu.

Väärib tähelepanu, et ühe põhiõiguse rikkumisega ei saa õigustada teiste põhiõiguste piiramist. Nii ei saa inimese elustiilivabaduse piiramise eesmärgil (nn „rahva tervise kaitsmise“ nimel) asuda rikkuma ettevõtlusvabadust või omandipõhiõigust. On tõsi, et tervise kaitsmise eesmärgil võib näiteks ettevõtlusvabadust piirata, kuid see eesmärk peab jääma väljapoole isiku õigust ja vabadust oma elustiili ja elu tervislikkust määrata ning piirang peab olema proportsionaalne. Nt võib riik keelata ohtliku ravimi turustamise või kõrvalda müügilt bakteriga saastunud toidu. Tegu on sisuliselt erineva olukorraga ja sellisel juhul ei kaitsta isikut tema enese valikute eest. 

Riik ei saa üle võtta lapsevanema rolli ka alaealiste kasvatamisel

Kaheldav on ka riigi eesmärk kasvatada alaealisi piirangute ja keeldude abil. Laste kasvatamine on seaduse kohaselt vanemate ülesanne. Samuti on ka alaealisel õigus määrata oma elustiili ja teha seda täiskasvanueale lähenedes üha rohkem. Eestis kehtivad piirangud ja keelud on niigi võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega tunduvalt karmimad. Täielikult keelavad mistahes alkoholi tarbimise alaealistele vaid vähesed Euroopa riigid, nende hulgas Eesti. Samuti on lahja alkoholi müügile kehtestatud vanusepiirangud mitmetes teistes riikides tunduvalt leebemad, kui Eestis. Nii võib näiteks Saksamaal ja Taanis osta õlut ka 16-aastane isik. Saksamaal on kõikjal linnapildis nähtavad sigaretireklaamid, kus inimesed suitsetavad. Samuti puuduvad Eestiga võrreldavad piirangud alkoholireklaamile.

Selle kõrval on Eesti tegevus reklaami ja toodete väljapaneku piiramisel lausa väiklane. Seetõttu tekib küsimus, mille poolest erinevad nii Eesti noored kui ka täiskasvanud näiteks Saksamaa kodanikest ja miks tuleb meie jaoks kõikvõimalik keelata ja silme eest peita? 

Riigi liigne sekkumine muudab vanemate jaoks võimatuks näiteks 16- või 17- aastastele isikutele alkoholi kultuurse tarbimise õpetamise, mis on Euroopas tavaks. Kuna alkoholi tarvitamine on euroopaliku kultuuri osa ning valdav osa täiskasvanud inimestest ka alkoholi tarbivad, ei ole midagi ebaloomulikku või keelamisväärset, kui inimene soovib täiskasvanuks saamise protsessi käigus alkoholi proovida ja õppida tundma oma piire.

Seetõttu võiks Eesti seadusandja käsu- ja keelupoliitika asemel langetada alkoholi seadusliku tarbimise vanusepiirangu 16. eluaastale. Noortel peab olema võimalus täiskasvanutemaailma jõuda järk-järgult. Kui 16-aastane isik on võimeline kohaliku omavalitsuse volikogu valima, siis miks ta ei peaks olema riigi arvates pädev otsustama alkoholi tarbimise või ka suitsetamise üle? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.