Järgnev täispikk intervjuu on osa pühapäevaõhtusest uudistesaatest "Aktuaalne kaamera. Nädal", mis võtab vaatluse alla sügava puudega lapsi hooldavate vanemate mured.

"Riik on inimese jaoks, see on minu esimene seisukoht, et riik peab hoolitsema oma inimeste eest ja meil on täna see süsteem, kus haigekassa rahastab kindlustatud inimeste meditsiinilisi näidustusi, kõik mis on seotud sellega ja meil on olemas meie jaoks siis sõsarorganisatsioon, sotsiaalkindlustusamet," selgitas haigekassa juhatuse esimees Rain Laane. "Täna on see õhkõrn piir nende kahe asutuse vahel. Hästi palju probleeme saavad sellest alguse ja me takerdume sinna. Positiivse poole pealt, viimase aja positiivse kogemusena ma tooksin seda soovi ja tahtmist sotsiaalkindulustuse ja haigekassa vahel, et me teeme rohkem koostööd, et me leiame lahenduse ka sellistele inimestele, kes täna on jäänud selle kahe masina vahele. Täna need hinnakäärid ei ole õiglased."

Hooldusraviteenusel on konkreetne hind ja hooldustöötajal haiglas, kellel tegelikult eriharidust vaja ei ole, on kindel tunnitasu. Kas oleks mõeldav nendele omastehooldajatele, kes teevad tegelikult rohkem kui ühe hooldaja töö seal kodus, maksta, ma ei tea, kas miinimumpalka või vähemalt sama tunnitasu, mida saavad hooldusravitöötajad? Kas haigekassa saaks seda teha?

Tänane Eesti riigi korraldus on selline, et... mida ma võin öelda kahjuks, et haigekassa saab juhinduda ainult seadustest ja me saame kahjuks teha ainult seda, mis meil on seaduses ette kirjutatud. Suure tõenäosusega teie poolt välja toodud probleemi esimene lahendus saab olla, et me arutame selle sotsiaalministeeriumis läbi ja seadusesse tuleb teha parandused, et haigekassa saaks seda rahastada.

Kui loogiliselt mõelda, meil on olnud ka juhuseid sonditoitudega, siin "Puutepunkti" ajakirjas on üks tuntud lugu inimesest, kes kaotas mao ja söögitoru, mille peale siis Eesti meditsiin, tublid tohtrid panustasid aega, inimene elab. Aga selle tulemusena, et seadused ei lubanud otseselt kompenseerida sonditoitu, siis kas inimene peab nälga surema? Seal me leidsime lahenduse, et haigekassale tehti avaldus, me tegime kaalutlusotsuse. Täna senikaua, kuni me ei ole suutnud seadust muuta, siis tasub meie poole pöörduda. Kui me saame seaduse põhjal, siis me ka aitame.

See tähendab, et te praegu kutsute üles kõiki neid - näiteks 23 last on lastefondi toetada sonditoiduga - et nad kirjutaksid haigekassale avalduse?

See on üks võimalus, et me saame neid avaldusi siis kaaluda. Et ma ei saa siin öelda, et me absoluutselt kõik ära rahuldame.

Liigume edasi haigekassa rahade juurde. Kõige selle rahastamiseks oleks sellisel juhul vaja lisaraha? Meil on ostetud ja soetatud väga kallihinnalist tehnikat ning see on arusaadav, sest meditsiin areneb. Kust me peame hakkama kokku hoidma, sest ilmselgelt meie haigekassa rahadest ühel päeval enam ei jätku? Kas me ei peaks looma näiteks spetsiifilisi keskusi, et meil kiiritusravi ei tehta näiteks mitte kolmes, vaid ühes kohas?

Eestis on kehtiv solidaarne kindlustussüsteem ja kõik need teie toodud faktid on õiged, ega seda raha, mis meil tervishoius on, seda on vähe. Lisarahastust on vaja. Võidurelvastumise koha pealt ma usun, et see on mingi asja tagajärg, et kui me mõõdame midagi, siis tavaliselt me seda ka saame. Kui me mõõdame tükke, siis tavaliselt me seda ka saame, kui me mõõdame tükke, siis teenuse pakkujad haigekassale neid tükke ka pakuvad. Ehk siis tuleb luua selline motivatsiooniskeem, kus haiglatel ei oleks motivatsiooni ühelt poolt kas võidurelvastuda või siis teiselt poolt üksteise võidu neid analüüse üle teha. Seda ei juhtu palju, seda me ka kontrollime ja me alati palume põhjendada.

Aga see asi hakkab fundamentaalselt pihta tervishoiukorraldusest. Nüüd haiglavõrgu arengukava haiglatega on viieaastased lepingud. 2018 on viimane aasta, kus ravirahastamise lepingu üldtingimused kehtivad ja me oleme haiglate liiduga kokku leppinud, et selle aasta jooksul me paneme paika järgmise viie aasta üldtingimused. Seal võib tulla päris palju muudatusi, mis alusel me haiglaid rahastame. Haigekassa soov on muutuda haiglate rahastajast inimese tervisekindlustuse pakkujaks. See on see tee, mis meie oleme ette võtnud.

Ma kuulan huviga, kuidas te seda tükipõhist võidurelvastumist plaanite kontrolli alla saada?

Me oleme rääkinud erinevatest meetoditest, siin on arutatud väiksemate haiglate puhul isegi global budgetingi mudelist ehk lepime kokku, mida nad tegema peavad, lepime kokku selles rahahulgas. Täna juriidika seda väga ei toeta, see nõuab ka teatud seadusemuudatust. Maailmapank on ka näidanud meile natuke valgust ja teed episoodipõhise rahastuse osas. Sellepärast, et kui inimesel on tervisemure, siis ega inimest ei huvita, et nüüd avati tema kohta ravijuht. Inimest huvitab, et tema tervis saaks korda. Reeglina ta läheb perearsti juurde, kust ta siis saab saatekirja, eriarsti juurde, võib-olla peab olema mõningase aja statsionaaris, sealt tuleb järelravi, taastusravi ja siis loodetavasti inimene saab terveks. Inimese jaoks üks episood, oluline on, et me lepime kokku, kuidas seda rahastatakse. Samamoodi inimene peab nägema seda, et kui palju see siis tõepoolest maksis. Sellepärast et tervishoiuteenused on aastate jooksul läinud oluliselt kallimaks.

Te tõite haiglavõrgu ise jutus sisse, seda ju tegelikult tehakse selleks, et need samad väikehaiglad jääksid ellu?

Täna on käivitunud haiglate võrgustumise projekt ehk siis haiglad on koondunud kahe suurema haigla ja ühe keskhaigla juurde, kus nende vahel on koostöö, kus nende vahel on omandisuhted ja see kindlasti aitab vältida analoogseid probleeme, nagu te välja tõite. See ei ole mingi imerelv, senikaua kuni neil kõigil on eraldi eelarved, kuni neil kõigil on ikkagi natuke eraldi huvid ja sel päeval, kui aastas on kaks keerulisemat kuud, need on juuni ja detsember, kus raviraha kipub otsa saama, et nendel kuudel ei ole vahet, kas sa oled võrgustunud või mitte tänases situatsioonis.

Me oleme mõelnud ka näiteks kontserni eelarve peale, et kui on olemas võrgustunud haiglate grupp, et istuda ühise laua taha, me teeme esimese proovi ära lepinguläbirääkimistel. Meil mõtteid on. Ei ole olemas üht imerelva, et teeme plõksti ja kõik on. Läheme sammhaaval.

Ja kus me saame kiiremini kokku hoida või saame kasutada asju mõistlikumalt ja on teatud teemasid, mis võtavad veidi rohkem aega, et neid ei lahenda ära ei ühe päeva, ühe kuu ega võib-olla ka ühe aastaga.

Kes on teie kõige suuremad opositsionäärid?

Ma ei ole niimoodi tajunud, et keegi oleks otseselt vastu, sellepärast, et vähemalt minu esimesed kolm kuud ongi haigekassas möödunud kuulates, suheldes inimestega. Ma olen sõitnud läbi kõik 19 haiglavõrgu arengukava haiglat Eestis, olen kohtunud nende juhatustega kaks korda ja ma ütlen, et meil on konstruktiivne koostöö. See tagasiside, mis nad on andnud, on hindamatu, ja eks need vaated on erinevad, kas sa oled patsient, haiglajuht või haiglas töötav meditsiiniõde. Aga annab tahet ja soovi asja parandada kuulates kõiki.

Haigekassa auditid, ma eeldan, et te teete neid ikka usinalt, et seda raviraha kusagilt kokku hoida? Leida üles need kitsaskohad.

Jah.

Avalikkus teab neid juhtumeid, mis on ajakirjanduse kaudu tulnud pildile. Ma loodan, et haigekassale on neid juhtumeid teada rohkem ning te olete midagi väga kardinaalselt ette võtnud, et neid pettusi vältida? Mida te olete näinud auditites?

Ma alustan sellest, et ma olen väga tänulik kõigile kodanikele. Eestis on suurepärane e-süsteem ja sealt on haigekassa sektsiooni alt näha, milliseid teenuseid on inimestele osutatud. Ma olen kõigile kodanikele väga tänulik, kes lähevad ja tutvuvad, esiteks nad saavad teada, palju nende ravi maksab, ja teiseks, kui nad avastavad mõne sellise asja, et nad ei ole mõnda teenust saanud, et andke meile palun teada. Päris mitmed inimesed on seda teinud ja ma olen tänulik ka pressile, kes selle teema siis suvel kõigile kättesaadavaks tegid.

Suviste näidete koha pealt võin öelda, et tänu ajakirjandusele, me meditsiiniseadmete müüjatega tegime absoluutselt uued lepingud. Me täpsustasime väga selgelt, et millised peavad olema arved ja suhtumine, et meil ei tekiks eriarvamusi ja et inimese käest ei võetaks kaks korda raha, et haigekassa maksab ja inimene ise maksab ka. Toon ühe näite, et kui enne oli erameditsiini pakkuja ja tal oli ka haigekassaga leping, siis me saime tema käest teada ainult seda haigekassat puudutavat osa, me ei näinud seda, mida ta teeb oma tavalise äri korras. Nüüd me oleme kokku leppinud, et me näeme mõlemat poolt.

Te räägite praegu tegelikult üksikjuhtumitest. Ma vabandan, aga ma arvan, et haigekassal tõmmatakse nahk üle kõrvade ka palju süsteemsemalt?

Olen teiega nõus, et tuleb eristada kaht asja, keegi kas petab meid või palju suurem on seesama, mida te ennist mainisite, et kui süsteem on üles ehitatud niimoodi, et on täiesti legaalselt võimalik teha teatud protseduure, siis see on koht, kus haigekassa maksab mõne teenuse eest liiga palju. Ja need me tahame koos haiglatega üle vaadata. Sest on olemas haiglatel ka väga palju teenuseid, mis on olemas, aga mille eest haigekassa ei maksa.

Kas ma saan teie jutust õigesti aru, et te ei ole kaalunud viia meditsiini kvaliteeti alla?

Ei, kvaliteedi koha pealt ei ole kauplemisruumi. Meie probleem on kättesaadavuses, kui sa ikkagi sinna meditsiinisüsteemi oled sisse saanud, oled aja saanud arsti jurde, siis reeglina saad sa kvaliteetset teenust, sind ravitakse terveks. Meil on ilmselgelt arstide põud ja seda põhjust me teame kõik.

Kas te arvate, et te saate petuskeemidest nii palju raha kätte, et me saame jätkata solidaarse tervisekindlustusega ja säilitades meditsiini kvaliteeti?

Meditsiini kvaliteet ei ole koht, kus oleks kauplemisruumi, meditsiini kvaliteet peab olema. Ma usun, et solidaarne tervishoiusüsteem on täna üks parimaid. Positiivse poole pealt Eesti keskmine eluiga tõuseb, see on tõesti positiivne nähtus, nüüd mis see endaga kaasa toob? See toob selle, et kui inimesed vananevad, siis suure tõenäosusega nad vajavad üha rohkem meditsiinisektori abi, kuni sinnani välja, et lõpuks on hooldusabi vaja, see millest me täna alustasime ja hinnad kõik kasvavad. Ravimite hinnad kõik kasvavad, sellest on olnud ühiskonnas ka väga tugevalt debatt üleval vähihaigete rahastamisest ja seal me liigume sammhaaval, kõiki ravimeid ei saa kohe võib-olla ravimite nimekirja, aga me töötame selle nimel ja siis tekib see rahastamise küsimus. 2018 on esimene aasta, kus üle paljude, paljude aastate tervishoid on saanud lisaraha.

Antud juhul siis konkreetselt tegelik number on 34 miljonit eriarstiabile, mis siis haiglate vahel haigekassa ära jaotab. See on esimene samm. Tegelikult me oleme selle teekonna aluses. Päevselge on, et kui me jätkame täpselt samamoodi nagu praegu, siis see ei ole jätkusuutlik mudel.

Me peame midagi välja mõtlema, õnneks on meil paar aastat aega. Need paar aastat me suudame haigekassat hoida vee peal, loodetavasti positiivse poole peal läbi nende tegevuste mis me teeme. Üks osa on need kontrollitegevused, mis me mainisime, teine osa läbirääkimised teenuste pakkujatega. Et me teeme seda läbipaistvalt, ausalt, et ühiskond saab aru, miks me midagi teeme või miks me midagi ei tee või mis ajal me midagi tegema hakkame. Ka siin on samm-sammuline lähenemine meie plaan.

Aga solidaarsuskindlustus jääb?

Solidaarsuskindlustus on täna toimiv mudel ja kui vaadata meie ümber asuvaid riike, siis see on näidanud, et paremat mudelit ei oska hetkel tuua.

Meil on just lõppenud kõikvõimalikud jõululahkused ja jõulukampaaniad, mis tundega te ise vaatate neid?

Ma olen kõigile inimestele väga tänulik, kes on annetanud oma isiklikku raha teiste inimeste heaks. Kui hästi palju räägitakse viimasel ajal, et haigekassa ei rahastanud seda, teist või kolmandat, siis uskuge mind, tegelikult on selle taga mingi põhjus. Ja ega meil haigekassas ei ole üldse kerge teha mingi otsus, kui me kellegi ravi mingil põhjusel ei rahasta. Aga teistpidi me mõtleme, mida nendest juhtumitest õppida ja kuidas me saame teha tulevikus teistmoodi, kuidas me saame, seesama tuntud Annabeli juhtum, et kuidas me ikkagi selle ravimi sinna hinnakirja saame. Et kui tulevikus on samasugune patsient, kes vajab seda ravi. Et siis me oleksime võimelised seda rahastama.