Hea kolleeg Urmet Kook palus teilt kindlasti küsida: kuidas elab Miisu?
 
(Paus.) Väga hästi. Tema eest hoolitseb mu tütar, Tallinnas.
 
Mida te Euroopas teete, kuidas seda kõige lihtsamalt seletada?
 
Töötan ja elan. Pere on kõik sinna tulnud, oleme end Luksemburgis sisse seadnud.
 
Millised teemad on Euroopa Kontrollikojas teie portfellis?
 
Mind puudutab igapäevaselt Euroopa Liidu välispoliitika, Euroopa Liidu kaitse, mis on tõusev teema ja sisejulgeolek. EL on välispoliitiliselt väga aktiivne ja kui vaatame, kuhu ressursse kulutatakse, siis see on ju üle maailma. Nii et väga globaalsete teemadega tegelev kamber ja minu jaoks huvitav. Algusest peale seda ise tahtsin, et distantseerida end nendest EL-i teemadest, millega Eestis igapäevaselt kokku puutusin. Nüüd nõuavad uued teemad palju lugemist ja õppimist, teistsugust suhtlusvõrgustikku.
 
Kontrollikoda on suhteliselt väike, võrreldes EL-i üldise bürokraatiaga, ja peame palju panustama olukorra seiresse, et välja selgitada küsimused, millega on mõtet tegeleda.
 
Euroopa Liit on väga aktiivne näiteks Aafrikas...
 
Igal pool! EL toetab arengurahadega peaaegu 180 riiki maailmas. Ärme unusta, et EL-is on palju liikmesriike ja palju erinevaid huvisid, mis võivad ka ühes või teises piirkonnas põrkuda. Näeme vanadest koloniaalaegadest pärit erilaadseid huvisid, mis – kui rääkida Aafrikast – tulevad jälle teravalt päevakorda. Et ühest või teisest poliitilisest käigust ja algatusest aru saada, peab seal minema ajalukku tagasi.
 
Kui efektiivne on Euroopa Liit oma arenguabilises tegevuses?
 
Teen igaks juhuks ühe olulise märkuse: ma esinen siin oma isiklike seisukohtadega, mitte Euroopa Kontrollikoja ametliku arvamusega.
 
Nüüd vastus. Arengurahade, aga EL on maailma üks suuremaid doonoreid, seos arenguga ei ole tõestatud. Paljudel juhtudel tapab efektiivsuse juba eos teadmine, et EL-i avalikkusele meeldib, kui arenguraha antakse ja seda teavad ka raha saajad. Paari mõttekäiguga jõuab paljude probleemide juurpõhjuseni ehk korruptsiooni levikuni, kus korruptsioon kasvab kokku kogu riigivõimu tegutsemise loogikaga. See on suurim arengupidur paljudele riikidele, keda EL püüab aidata. Meie kavatsused on head – investeerida valdkondadesse, millel on tulevikule suur tähendus, aga...
 
Peame küsima, kui jätkusuutlik on selline korruptiivne kleptokraatlik võim. Ma ise arvan, et ei ole ja et me näeme oma eluajal väga põnevaid arenguid.  Korruptiivne võim on oluliseks põhjuseks, miks tekivad rahutused riikide sees, see tohutu ebavõrdsus ja vaesus, mis kõik kanaliseerib lõpuks võimu vastu. Me ei tea, millal üks või teine mädapaise välja lööb. Araabia kevad, aga miks nii kaugele minna, vaatame ka Ukrainat, EL-ile väga olulist teemat. Püüame seda jõudumööda uuesti vaadata, et kuidas seal mõistlikult toimetada Euroopa Liidu poolt. Signaalid Ukrainast on ju väga erilaadsed.
 
Mida te endise Eesti peaministri ning majandus- ja kommunikatsiooniministrina mõtlesite, kui lugesite uudist, et Ukraina on Eesti pannud kahtlaste, nn offshore-riikide nimekirja?
 
See on kindlasti ebaõnnestunud otsus ja Eesti võimud suudavad seda muuta, vajadusel Euroopa Liidu toel. Kõige rohkem häirib mind, et kas selliseid asju eelnevalt ei konsulteerita Kiievi ja Tallinna vahel...
 
Seda ei tehtud.
 
Siis on omaette küsimus. Aga kui laiemalt, siis Ukraina teise rinde fookus tuleb täpsemalt sõnastada – deoligarhiseerimine.  See ei saa olla lihtsalt mingite korruptsioonivastaste struktuuride ehitamine, kus asjad liiguvad aeglaselt ja rahvusvaheline kogukond kasutab erinevaid teid Ukraina survestamiseks, aga sellele töötatakse vastu. Nii ongi vaja täpsemat fookust, milleks on deoligarhiseerimine. Ukraina tuleb sellest vabastada. Tahtmise korral on Läänel võimalusi seda efektiivselt suunata.
 
Ma ei välista, teie küsimusele vastates, et võib-olla näeme ka Eesti loo puhul sarnaseid niite. Ei usu hästi, et Ukraina bürokraatia hekseldas läbi kogu maailma probleemid ja siis ootamatult avastas, et seal on tulumaks 0 või 20 ja Eesti ilmub automaatselt [kahtlaste riikide] nimekirja. Seal taga võib olla ka täiesti teistsuguseid asju, kui spekuleerida.
 
Kuidas Eesti Euroopa Kontrollikojast paistab?
 
Aga räägiks, kuidas Eesti kontrollikojas paistab. Ütlen teile nüüd ühe uudise. Meietaolistel sõltumatutel institutsioonidel on tavaks, et kolmeaastase rutiiniga viiakse läbi enese välishindamine, milleks kutsutakse teiste riikide edumeelsemaid riigikontrolöre ja eksperte. Tänavu pöördus kontrollikoja esimees minu poole ja küsis, et kuna Eesti teeb huvitavaid asju, siis kas Eesti võiks nüüd sellist töögruppi juhtida. Muidugi ütlesin, et jah, loomulikult võiks. Lisaks on seal USA, Taani, Hollandi riigiaudiitorid ja Eestil on võimalus seda juhtida. Ootan huviga, kes saab Eesti uueks riigikontrolöriks, keda lisaks siseriiklikele ülesannetele ootab ka üks päris keerukas ülesanne, sest Euroopa Kontrollikoda loodab ju läbi välishindamise saada uut teadmist, mille alusel meie asutust edasi viia.
 
Uue riigikontrolöri kandidaadi  esitamisega on Eesti president ajaliselt kimpujäämise serval, kohe-kohe hakkab Alar Karise ametiaeg lõppema ja uut nime veel kõlanud ei ole. Kui president teilt nõu küsiks, siis keda pakuksite?
 
Vaevalt, et ta minult küsib ja kas peakski... Omal ajal, kui ise riigikontrolör olin, arutati, kas ta peab olema spetsialist või poliitik. Tegelikult peab riigikontrolör olema suure pildiga inimene. Väga tähtis, et ta suudab hoida riigikontrolli sõltumatust, sest ta tunneb end sageli Taaveti ja Koljati olukorras, kus valitsuse ressursid on kümnetes kordades suuremad riigikontrolli võimalustest selle kõige kasutamist kontrollida. Nii ongi riigikontrolöril vaja suurt pilti, kogemust...
 
Öelge nimi.
 
Mina ei hakka mingit nime ütlema. Kirjeldan vaid profiili. Spetsialisti leiab alati, aga perspektiivi nägevat ja konteksti, seoseid loovat, kiirelt taipavat – sellist juhti on vaja.
 
Kas Alar Karis on olnud hea riigikontrolör?
 
Alar Karis on väga respekteeritud. Mees, kes on olnud mitmekordne ülikooli rektor ja nüüd juhib riigikontrolli, kes on teinud rahvusvaheliselt suuri asju. Ta on olnud tõesti hea valik sellele kohale.
 
Võib öelda, et Juhan Parts läks Luksemburgi, aga tema valimisreklaami munad jäid Eestisse, sest praeguse valitsuse tulumaksureform on ju teie nägu?
 
Ütlen veelkord, mis oli minu idee: me kaotame 50 000 inimest Soomele, sest nad saavad madalat palka ning iga 50, 100 või 200 eurot, mida meie inimene kuus rohkem saab, vähendab meie konkurentsilõhet Soomega. Kui nüüd kohalikus poliitilises maadluses hakatakse kirjutama loosungeid, et see ei ole parempoolne, siis see ju on parempoolne, sest me vähendame makse. Siis mõtleb keegi välja, et on mingi dogma, millega on Eesti senine areng seotud ja kõlavad süüdistused, kuidas elu tagasi pööratakse. Mis jutt see on?
 
Kuidas reformi teostus tundub?
 
2016. aasta valitsuse vahetus tõi algsesse plaani teatud täiendusi, on püütud haarata veel rohkemaid palgasaajaid, mistõttu eelarve tulud vähenevad. Meil oli see kavandatud tasakaalus. Aga las nüüd olla, minu arvates on mõistlik, et me [palgasaajate] madalat otsa aitame järele.
 
Mis on Eesti väljakutse? Loov ühiskond. Ei ole võimalik ehitada loovat ühiskonda, kui on liiga suur varanduslik lõhe, eriti palgasaajate alumises otsas. See on väga oluline tellis sotsiaalse rahu vundamendis.
 
Teine, mida Tsahkna läks koalitsiooni vahetamisega tegema... Me peame saavutama sisutu rahvusliku lõhe vähenemise. Tegelikult seda lõhet ei ole. Miks IRL on sellest vähe rääkinud, ei saa ma aru. Ei ole hea, kui venekeelset vähemust esindav poliitiline jõud on kogu aeg isolatsioonis. Muidugi oli isolatsiooni välistamine võimatu [Keskerakonna] eelmise juhtkonnaga...
 
Peate silmas Edgar Savisaart?
 
Jah, aga ma ei taha teda stigmatiseerida, seal olid muud põhjused. Härra ju küsis samahea kui Kremlist raha. Nende kahe lõhe ületamine – varandusliku ebavõrdsuse vähendamine (ma olen parempoolne inimene, ei räägi võrdsustamisest) ja teiseks rahvusliku lõhe ületamine – aitavadki meid lähemale loovale ühiskonnale.
 
Seega, IRL-i ja sotside algatatud võimuvahetus sügisel 2016 oli õige?
 
Olin siis riigikogus ja IRL-i fraktsioonis. Jah, see võimuvahetus oli vajalik, ka Reformierakonnale. Kindlasti tuleb Reformierakond kunagi [valitsusse] tagasi, otsib uusi lahendusi ja me kõik ootame Reformierakonnast uusi asju, mitte lihtsalt vanade dogmade korrutamist. Üldiselt on ideede defitsiit suur kogu poliitilisel väljal, mitte ainult neil.
 
Kas Kaja Kallas veab Reformierakonna järgmise esimehena välja?
 
Mina seda hinnata ei oska. Poliitika väljakutse praeguses maailmas ja ka Eesti ühiskonnas muutub. See pole enam monopoolne, lihtlabane võimu teostamine. Näeme, kuidas tekib eestvedamise defitsiit.
 
Arvasin, et esimese küsimusena küsite, mida ma arvan Eesti poliitikast. Minu jaoks on valitsuspoliitika puhul punane liin seal, et valitsuspoliitika juures oleksid inimesed, kes ei varasta. See on uskumatult suur asi. Niikaua, kui ei varastata, ei saa midagi hullu juhtuda. Varastamise all mõtlen ma laiemat tegutsemist.
 
Mida arvate Saaremaa sillast?
 
Vedasin omal ajal seda projekti viis aastat. Jõudsime teha tehnilise analüüsi, strateegilise keskkonnamõju hindamise, mis on väga keeruline küsimus, sest seal on hülged ja veel rida keskkonnaalaseid punkte ning väga põhjaliku tasuvusanalüüsi. Valitsus kiitis selle heaks ja algatas maakonna planeeringu. See oli vist 2013. Ma ei tea, kas ja mis on nüüd neli aastat tehtud.
 
Kas sild tuleks ehitada?
 
Te tahate lihtsat vastust. Aga esimene asi, mida mina õigeks pean, on saarlaste selge toetus. Hämmastav, et kui 1990ndatel aastatel oli see suur, siis aja jooksul hakkas langema. Saarlaste hulgas tuleks läbi viia mitte tavaline küsitlus, vaid... nimetagem seda lausa referendumiks.
 
Ja siis tasuvuse küsimus. Meie arvestasime, et 550 miljoni eurose silla investeeringu toetus peaks olema 75 protsenti. Raivo Hein on öelnud, et tal on äriplaan, mida ei ole veel avalikustatud ja et hakatakse börsile minema, pensionifondide rahasid võtma ning kõik on tasuv. Ma ei kahtle, et Raivo Heinal on äriplaan. Aga minu küsimus: kui palju on ta sinna kalkuleerinud a) riigieelarvelist toetust või b) piletihinna kasvu.
 
Mulle meenub brittide uuring, millega nad analüüsisid 25 aastat tagasi toimunud haiglate ja koolide eraalgatuslikku rahastamist. Sõltumatu audiitori arvutus oli umbes selline: erarahastusega koolid olid 40 protsenti kallimad kui seda teinuks valitsus ehk maksumaksja ja haiglad olid 70 protsenti kallimad.
 
Saaremaa silla puhul on vaja kiiresti teada saada, milliseid riigi garantiisid tahetakse. Kui selliseid nagu Partsi porgandite või Haapsalu raudtee puhul, siis sellist äri... Raha saamine ei ole kindlasti probleem, Euroopa Keskpank trükib seda kogu aeg juurde, kui on lauasahtlist võtta välja valitsuse pöördumatu garantii.
 
Aga Tallinna-Helsingi tunnel?
 
Minule meeldib mõtteline tunnel, Tallinna ja Helsingi mõtteline kokkukasvamine. Kui oli üks varasem tunneli üritus, siis ütlesin, et mitte keegi ei tohi meilt ära võtta õigust tulla kokku oma Soome sõpradega ja arutada tunneli küsimust. Nii et ma tervitan seda initsiatiivi.
 
15 miljardit on start-upperi initsiatiivi hind, lugesin ma. Kahtlen, et kes on need rahastajad, kes ilma riikide garantiideta selle raha välja panevad. Ma ei kujuta seda ette, kuigi olen Eesti-Soome koostöö suur fänn. Ja veelkord: mitte keegi ei tohi võtta Eesti ja Soome inimestelt õigust tulla kokku ja arutada tunneli üle.
 
Mida teha Poolaga?
 
Peaksime rohkem selgust saama, mis kohtureform seal täpselt käib. Olen 1990ndatel aastatel Eestis kohtureformi teinud, olin vist isegi kohtunike eksamikomisjoni esimees...
 
Aga see ei takistanud Eesti lõimumist Euroopa Liiduga.
 
Täpselt. Aga me peame Poolas toimuvat rohkem teadma. Teiseks on ilmselge, et Brexiti mõjust Euroopa Liidule me veel midagi ei aima. Ise loodan salamisi, et ehk Brexit sumbub kuidagi, mingi tõenäosus siin on. Igatahes, see palavikuline ühtsuse marss, mis on alanud, on vajalik, kuid Brexiti tegelikku mõju Euroopa Liidule ei ole veel arutama hakatud. See, et EL väheneb ühe riigi võrra, mida keegi ei kujutanud kunagi ette, on ju paradigma täielik muutus.
 
Ja nüüd Poola. Siin tuleks kümme korda läbi arutada, mis on võimalused ja mis on õige. Mis seal siis toimub? Autokraatne pööre? Nalja teete! Kuubasse kõlbab minna partnerlusest rääkima või vaatame Türgit...
 
Vabandust, et katkestan, aga mida tundsite, kui kuulsite, et Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini on Kuubal?
 
Poliitikas tuleb ennekõike suhelda nendega, kellega on suured erimeelsused. Sõpradega oskavad tavaliselt kõik suhelda. Aga mulle isiklikult tundus see... ebaproportsionaalne. See on minu isiklik seisukoht.
 
Poolas mina ei taju pöördumatuid kõrvalekaldeid õigusriigi põhimõtetest. Ja ma räägin üldse Kesk- ja Ida-Euroopa seisust, sest seal on ka üks teine mees.
 
Millises riigis?
 
Ungaris. Seal on teatud mullistused, aga me peaksime oskama neid kuulda ja kuulata. Sama on ka põgenike puhul.
 
Olete skeptiline solidaarsusele rõhuva EL-i põgenike vastuvõtupoliitika asjus?
 
EL-i üldine poliitika on minemas mõistlikule suunale, milleks on välispiiride kontroll ja fokusseerimine lähteriikide probleemidesse. Selleks isegi tehti fond, üle kolme miljardi euro Aafrika suunas. Migratsioonivoogude põhjused on ju väga erinevad, seal on palju kuritegevust, inimkaubandust, rääkimata Süüriast.
 
Eesti arutab, kas vastu võtta 550 või 180 põgenikku.
 
OECD soovitused ütlevad, et tuleb ka põgenikult küsida. Põgeniku integreerimisel peab ka tema tahtega arvestama, muidu pole sel erilist tulemust. Kui nüüd inimestel on tekkinud selge eesmärk, Deutchland, siis on neid pagana keeruline Põlvas integreerida. Ma ei räägi solidaarsuse vastu, sugugi mitte. Ma räägin OECD soovitustest, kuidas on edukas põgenikke vastu võtta.