Tsahkna: ei soovi selle valitsuse langemist ega teiste valitsuste tegemist
Mullu IRL-i esimehe ja kaitseministri koha jätnud, IRL-ist lahkunud Margus Tsahkna on osaline sõpruskonnas, kes pool aastat käib koos ning arutab Eesti elu üle. Kas sellest võiks sündida uus erakond? Parlamendis on tunda vanade olijate ärevust. Ajakirjanik Toomas Sildam külastas riigikogu fraktsioonidevälist saadikut Margus Tsahknat tema Toompea kabinetis.
Kuidas edeneb uue partei loomine, millest Eesti Päevaleht kirjutab?
Ma ise ka lugesin väga suure huviga. Kõigepealt: mina mingit uut parteid luua ei saa. Kui kunagi keegi selle loob, siis on need inimesed, kes toovad Eesti poliitikasse pikema visiooni, värskuse, kompetentsi, aga mina ei tea, et täna tehtaks mingit erakonda.
Aga seltskond, kes koos käib ja kuhu ka teie kuulute, kas nendest võib tulla uus partei?
Ei ole mingit konkreetset seltskonda. Küll võin öelda, et väljaspool poliitikat on erasektoris või riigiteenistujatena või kolmandas sektoris väga palju kompetentseid inimesi, kellel on mure, mis saab Eestist pikemas perspektiivis ja nad on rahuleolematud praeguse poliitikategemise üle... Kui riigikogu hakkab vaidlema, kas Eesti hümni seadus vastu võtta või kui vaatate poliitilise diskussiooni taset, siis see teebki Eesti tulevikule mõtlevad inimesed murelikuks. Kas nendel inimestel on söakust, julgust ja tahtmist ka ise välja tulla – seda ei oska mina täna öelda.
Mis on nende arutelude väljund?
Hetkel ei olegi mingit väljundit. On palju häid ideid. Miks need arutelud on toimunud? Sest inimesed tunnevad, et Eesti poliitiline süsteem on suletud, et on lihtsad konfliktid, kus Reformierakond süüdistab Keskerakonda venemeelsuses, Keskerakond omakorda ja siis on väiksemad parteid, kes seal vahepeal toimetavad ja ega keegi julgegi julgeid otsuseid lauda panna. Reformierakonna, suurima opositsioonipartei, lubadus järgmisteks valimisteks on pöörata Eesti tagasi aega, kui nemad olid võimul ja kõik mäletavad, et siis oli peenhäälestuse aeg. See ei ole väga suur ambitsioon. Eesti 100. aastapäevaks on Eesti ühiskond piisavalt tugev ja igapäevatööd tegevate inimeste seas on neid, kes muretsevad, mis saab Eestist pikas perspektiivis.
Kas teie näete, et enne järgmise märtsikuu parlamendivalimisi võiks Eesti poliitilisele maastikule tekkida uus erakond?
Mina tunnetan küll, et see ruum on kindlasti olemas. Väga palju sõltub praegustest erakondadest, et kas tekib üks värskete ideedega erakond.
Järelikult, selline värskete ideede erakond võib tekkida?
Mina loodan küll, et Eestis on terve hulk kompetentseid ja värskeid inimesi, kes julgeksid seda teha. Aga praktika näitab, et [need] inimesed tegelevad eelkõige enda elu korraldamisega, enda valdkondadega... Margus Tsahkna seda parteid ei tee.
Kas uus partei võib välja kasvada sellest sõpruskonnast ja arutlusringist, mis teie osavõtul koos käib?
Ma näen seal mitmeid inimesi, kes võiksid võtta südame rindu ja astuda see samm ära...
Näiteks?
Ma ei hakka ühtegi nime [esile] tooma. Erakonna asutamist ei ole arutatud, seda ma kinnitan. On räägitud laiemalt, kuidas Eesti riiki juhitakse, mis võiks olla 20 aasta perspektiiv... Probleem on selles, et praegune poliitiline debatt käib tänases päevas, mis sisuliselt on eilne päev ja see ei rahulda paljusid mõtlevaid Eesti inimesi.
Tulen siiski tagasi küsimuse juurde, mis on nende arutelude võimalik väljund?
Mina seda praegu ei oska öelda. Kui mõni nendest ideedest või käsitlustest saab mõne olemasoleva partei seisukohaks, on see suurepärane. Kui rahulolematus ühiskonnas tõuseb ja tekib liikumine, millest tuleb välja 2019. aastal valimistel osalev erakond, kes suudab need mõtted ellu viia, on ka üks võimalus. Ennustan, et praegusele suletud erakondade süsteemile omane peenhäälestamine, primitiivsete konfliktide õhutamine kestab kahjuks edasi. Aga see ei aita Eestit, kellel on suured probleemid, alates demograafiast ja majanduse ambitsioonidest. Kas need saavad lahendatud hümni seadusega? Ma ei ole päris kindel.
On see praegu vaid selline... poliitikahuviliste klubi?
Siin ei ole mingit klubi. On inimesed, kes on murelikud, mis nendest ja nende lastest tulevikus saab, mis saab Eesti tulevikust. Nad on väga kompetentsed inimesed...
Kui neil on mure, mis saab Eestist ja nende lastest, siis võiks neil olla ettekujutus, kuhu ja kuidas oma mure kanaliseerida.
Oleme teiega, härra Sildam, arutanud korduvalt ja korduvalt ühises mures, mis saab Eesti tulevikust, aga millegipärast arvan, et te ei ole nõus hakkama parteid asutama.
Ei.
See ongi see vahe. Võibolla on nüüd see aeg, kui olemasolevad parteid saavad aru, et kõik ei ole põlistatud, vaid ka nemad peavad näitama Eestile suuremat visiooni. Poliitikute kutse ei ole see, mida inimesed ihaleksid. Need, kes on täna poliitikas, tahavad kindlasti oma töökohal jätkata, aga see eeldab neilt laiemat ja suuremat visiooni, mida mina praegu ei näe.
Veelkord, kuidas praegu tundub: kas nn vanade parteide kõrval läheb järgmise aasta parlamendivalimistele ka mõni uus partei?
Olen kuulnud, et loomisel on pensionäride erakond... Aga mina ei oska seda praegu öelda, päris tõsiselt.
Ega rohkem teilt sel teemal vist kätte saa?
Ei saa. Mul pole ka rohkem öelda.
Margus Tsahkna Autor: Siim Lõvi /ERR
Olite üks praeguse koalitsioonilepingu ja seega maksureformi arhitekte sügisel 2016. Millise tundega nüüdset möllu selle ümber vaatate?
Ühtepidi on maksude üle vaidlemine alati kirglik. Reformierakond lubas langetada tööjõumakse 0,5 protsendipunkti – aastal 2015 pidasid isegi ettevõtjad seda halvaks naljaks. Samamoodi on olnud ka teiste maksudega – tõstame natuke ühte ja langetame teist, aga unustatakse ära, mis on muudatuste suurem eesmärk.
2016 sügisel võttis koalitsioon eesmärgiks, et 75-77 protsendile töötavatele inimestele, kes saavad alla Eesti keskmise palka, jääks maksusüsteemi muutmisega rohkem raha kätte. Kaks vasakpoolset erakonda toetasid selgelt astmelist tulumaksu ja IRL seda ei toetanud, küll aga anti juba 2015. aasta valimisteks välja Partsu munadena tuntud põhilubadus, mis puudutas tulumaksuvaba miinimumi tõusu. Nii tegidki Keskerakond, sotsid ja IRL kokkuleppe. See on suurim maksumuudatus, mis annab inimestele rohkem raha kätte, aga seda ei ole suudetud kommunikeerida ja...
Miks süüdistatakse muudkui kommunikatsiooni?
Aga poliitika suuresti ongi kommunikatsioon. Kui rääkida, mida tahetakse teha, mis on eesmärk, kui paljud inimesed võidavad ja kes ei võida, siis oleks ka debatt teistsugune.
Miks te ei suutnud seda?
Mina olin selleks ajaks juba valitsusest läinud. Alles paar nädalat tagasi lugesin ajalehest, kus oli ilus graafik, kui palju erineva sissetulekuga leibkonnad saavad muudetud maksusüsteemiga tulu juurde.
Aga ka IRL, kes on ise Juhan Partsi eestvedamisel pannud sama maksusüsteemi lauda ja saanud mandaadi osaleda valitsuses ning nende erakonna toetajad ise enam ei usu sellesse. Nii võibolla ongi mõttekas keerata see süsteem tagasi ja pöörduda lihtsa maksusüsteemi juurde, lisades sellele debati, et kas on julgust või mitte teha kusagil mujal maksumuudatus, on see siis käibemaksu või tulumaksu tõstes. Praeguse madala maksukoormusega riiki kahjuks ei ole võimalik ülal pidada.
2016 oli see kõik laual. IRL oli siis ja on jätkuvalt Reformierakonna hirmus ning ei julgenud ette võtta näiteks arutelu, kas tõsta tulumaksu üks-kaks protsendipunkti. Kardeti Reformierakonna kriitikat ja nüüd näeme kogu seda maksusoga, kus väikeste maksude kaupa võetakse nelja või seitsme miljoni haaval tulusid kokku.
See on tekitanud ühiskonnas suure vastuseisu, kui seitset erinevat maksu natuke tõstetakse, kokkuvõttes on pilt inimestele väga segane, mis omakorda tähendab usalduse vähenemist riigi suhtes. Seetõttu oleks ka IRL-il aus teatada, et nende eksperimendid on läbi kukkunud.
Kas sõna „eksperiment“ alla läheb ka 500-eurone tulumaksuvabastus?
Seda ei saa enam puudutada. Lahendus olekski selge maksusüsteem, ilma Partsu munadeta, samal ajal tõstetakse tulumaksuvaba piiri, aga selleks tuleb tõsta tulu- või käibemaksu.
Kumba teie eelistaksite?
Parempoolse inimesena ütlen, et rohkem tuleks maksustada käivet. Inimeste tulu ja edasipürglikkust peaks riik võimalikult vähe maksustama.
Mida näitab teile 55 miljonit eurot loodetust väiksem alkoholiaktsiisi mullune laekumine?
Et me ei ole veel võimelised – ja ma ei tea, kas mõni teine riik oleks – täpselt välja arvutama, milline on alkoaktsiisi tõstmise tegelik mõju piirikaubandusele, milline on maksu elastsukoefitsent, kus inimesed hakkavad jalgadega hääletama, nagu on juhtunud Eesti inimeste Lätis käimiste ja Soome turistide vähenemisega. Ju siis mingi piir ületati.
Teisalt kui me peame oma majanduse suurimaks probleemiks prognoosis 55 miljoni euroga mööda panemist, siis see näitab meie ambitsiooni puudust. See tehniline küsimus tuleb valitsusel jooksu pealt ära lahendada, aktsiisi langetada, aga see ei ole meie majanduse arengu peamine küsimus.
Muidugi näitab see kõik, kui edukalt on meie alkoholitootjad ja jaeketid probleemi Eesti inimestele adresseerinud ja Lätis käimine on muutunud juba otsekui moeasjaks. Ent see näitab ka, et maksudega ei tohi kergekäeliselt mängida.
Margus Tsahkna Autor: Siim Lõvi /ERR
Kui pikka iga te Ratase valitsusele ennustate?
Mina ei näe praegu alternatiivi pärast seda, kui sotsid oma näo kaotasid ja ei julgenud astuda sammu enda põhiväärtuste kaitseks ega ühinenud [lähisuhtevägivalla teemalise sõnavõtu tõttu] justiitsminister Urmas Reinsalu umbusaldamisega.
Pinged sotside ja IRL-i vahel on väga suured. Arvan, et valitsus on sisulise tegevuse tänaseks lõpetanud. Seda ütles ka [sotsiaaldemokraatide esimees] Jevgeni Ossinovski oma intervjuus kuskil, et...
Mitte „kuskil“, vaid ERR-is.
ERR-is, vabandust. Kui ühe koalitsioonierakonna esimees ütleb välja, et see valitsus ei tegele enam [kuni valimisteni] riigi parandamisega, siis on see märk, et koalitsioon on lõppenud. Aga alternatiivi ma ei näe.
Kas sotsid pidanuks umbusaldama Reinsalu, oma koalitsiooni ministrit, ja valitsuse laiali saatma?
See valitsus ei oleks laiali läinud, sotsid oleksid säästnud oma näo. Pinged on ju ikka valitsusse sisse kirjutatud.
Ennustan, et veel sel kevadel näeme koalitsioonis väga tõsiseid konflikte. Oluline poliitiline hääletus tuleb 22. märtsil, kui toimuvad riigikogu juhatuse valimised ja ma ei oleks päris kindel, et Eiki Nestor saab kogu valitsusliidu toetuse.
Tuleb väga segane poliitika-aasta, palju poliitilisi mänge, IRL peab ennast kuidagi näitama, IRL-i uus esimees ilmselgelt ei taha olla selles koalitsioonis, aga töökohad sunnivad olema... Sotsidel on sama probleem. Kokkuvõttes mõjutab see Jüri Ratase valimistulemust 2019. Olla laperdava ja pidevates kriisides valitsuse peaminister, sellel on mingi mõju, kuigi tema valijaid see otseselt ei puuduta.
Kuid kumbki väiksematest valitsuserakondadest, ei sotsid ega IRL, ust enne pauguga kinni ei löö?
Ei usu. Ministri portfellid on sedavõrd magusad.
Ja miks peaks IRL praegu valitsusest lahkuma? Nad on kogu sügise ja talvel tekitanud tõsiseid probleeme, saanud olla pildil, mis pole küll nende reitingule väga palju kaasa aidanud, sest see on pigem langenud. Aga opositsiooni minnes lahustuvad nad ära EKRE, Reformierakonna ja Vabaerakonna vahel. See ei ole nende jaoks valik.
Siiski, mööngem, et IRL-il läks kohalikel valimistel päris hästi.
Ma ei taha olla IRL-i ekspert, olen erakonnast lahkunud. Positiivset, avatud, kaasamõtlevat, parempoolset maailmavaadet on Eestis vaja, selles vallas on praegu kriis.
Reinsalu juhtumi ajal jäi mulje, et teie soovisite tõsiselt praeguse valitsuse langemist. Oli see nii?
Mina ei soovi ei selle valitsuse langemist ega teiste valitsuste tegemist. Olen ennast igapäevasest poliitikategemisest tõmmanud natuke kõrvale, siia akna alla.
Võibolla olnuks õigem jätta Reformierakond valitsusse, aga mitte korraldada sügisel 2016 vasakpööret?
Kui ei oleks tekkinud seda [Jüri Ratase] valitsust, vaat siis oleks tulnuks päris vasakpööre Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuse näol.
Milline oleks selle lause tõlge poliitikakaugetele inimestele?
Ei olnud ju mingi saladus, et kõik said aru – Edgar Savisaare aeg [Keskerakonna juhina] on läbi ja 2016. aasta sügisel tuleb Jüri Ratas tema asemele. Nagu ei olnud ka saladus, et Reformierakond kuulas maad, kuidas oleks võimalik teha valitsus koos Keskerakonnaga.
Taavi Rõivas, toonane Reformierakonna esimees, kinnitas küll, et tema ei tea sellest maakuulamisest mitte midagi.
Mina usaldan Taavi Rõivast. Tema ei teadnudki. Tema huvides ei olnudki enda peaministritooli kõigutada ning uues Reformi- ja Keskerakonna valitsus poleks tema ju enam peaminister olnud.
Kes siis oleks olnud?
Kindlad allikad räägivad Reformierakonna pakkumisest Keskerakonnale: öelge teie, kes võiks meie seast olla peaminister.
Ja Keskerakond ütles: peaminister võiks olla Jüri Ratas. Aga mis saab nüüd Reformierakonnast?
Ütlen ausalt, mind enam eriti ei huvita, mis saab Reformierakonnast, mis saab IRL-ist, teistest erakondadest...
Margus Tsahkna Autor: Siim Lõvi /ERR
Kindlasti teid huvitab, mis saab Eestist?
Absoluutselt.
See, mis saab suurtest parlamendierakondadest, on osa vastusest, mis saab Eestist.
Kahjuks küll. Seepärast mina muretsen pigem, kas tekib debatt, mida lootsin tekkivat pärast Edgar Savisaare poliitikast lahkumist, et mis siis Eestist saab. Mitte, et taas puhkeb kõigi valimiste eelne kohustuslik debatt, kus Reform peksab Keski ja vastupidi ja nii me peenhäälestame muudkui edasi 0,5 protsendi kaupa tööjõumakse. See ei ole lahendus.
Meile karjuvad näkku väga tõsised probleemid. Mängime suurriiki, aga oleme 1,3 miljoni elanikuga hajalinn, kus inimesed elavad väga erinevates tingimustes, aga neid probleeme me ei lahenda.
Mina ei näe täna julgust võtta ette raskeid ja suuri reforme, olgu seoses tööturuga, haridusega. sotsiaalvaldkonnaga. Kardan, et aasta pärast näeme jälle erakondade vaidlust väikeste päevapoliitiliste teemade üle...
Kui teie nii palju muretsete, siis miks te ei hakka uut erakonda tegema?
Sest olen realist. Kui tekib uus jõud, peab see olema inimeste poolt, kes toovad värskust, visiooni, kompetentsi. Minu rind on haavleid täis nagu ühel poliitilisel hundil on ja väga suure tõenäosusega näevad inimesed, keda minu personaalne käekäik huvitab, kuidas 2019 kevadel jätkan ma hoopis erasektoris.
Teid me siis uues riigikogus ei näe?
Väga suure tõenäosusega ei näe.
Mis tähendab siis ka seda, et teie tõesti ei hakka uut parteid tegema?
Mina uut parteid tegema ei hakka. Aga ma loodan, et on olemas suur hulk inimesi, kes annavad oma panuse, mis lükkab olemasolevad erakonnad nii liikuma, et tekiks valimisdebatt, mis annaks Eesti riigile suurema ja kaugema sihi.
Meie rahvastik kahaneb, majanduses on tõsised probleemid, ilma naljata. Võime vaadata, et majandusnumbrid tõusevad, aga need pole seotud meie majanduse arenemisega, vaid Soome ja Rootsi on oma majandusprobleemidest üle saanud. Nende teemade lahendamine nõuab Eestis julgust ja kompetentsi, mida ma täna siin ei näe. Aga minu lapsed kasvavad ju ka selles Eesti Vabariigis.
Te ei näe, et neil muretsevatel inimestel on julgus tulla välja uue parteiga?
Küsimus ei ole parteis. Ajakirjanikele muidugi meeldib primitiivne uudis, kas tehakse partei või ei tehta. Aga küsimus on sisus. Sisu saab ellu viia ka nii, et kui on kodanikualgatused, julged inimesed, ajakirjandus, kes viitsiks sisulisi teemasid kajastada – siis on võimalik ka midagi muuta. Seni töötavad primitiivsed konfliktid, kus me räägime nädal aega, et EKRE tegi hümni seaduse eelnõu...
Kõige rohkem me räägime ikka sellest, et valitsus põhimõtteliselt toetas EKRE eelnõu.
See ongi tase! Anti heakskiit, et Keskerakonda ei süüdistataks venemeelsuses, IRL mõtles, et ehk tulevad nüüd mõned EKRE valijaid neile üle ja ainuke, kes ajas [valitsuses] selja sirgu, oli kultuuriminister Indrek Saar. Tunnustan teda selle eest.
Mina ei kavatse riigikogus selle seaduse poolt hääletada, kuigi olen väga isamaaliselt ja patriootlikult meelestatud inimene. See eelnõu on ju ere näide, kuidas me ülereguleerime teemat, mis on meile ürgselt igiomane – me austame oma hümni, teame seda peast, laualame seda ja paljastame pea.
See kõik on väga halb näide, millega täna Eestis tegeldakse. Piinlik.
Kas Kaja Kallas annab Reformierakonnale uue hingamise?
Ootused tema suhtes on ülikõrged. Aga nii kõrged ootused on ka kerged purunema. Telerit vaadates on pilt selge: Kristen Michal, Jürgen Ligi, kõik nad on ju vana seltskond.
Piltlikult öeldes – ammu koos elanud seitsmele päkapikule, kes teavad, mis on kellegi ülesanne, saabub Lumivalguke, kellelt tahetakse värskust. Ma ei tea, kui palju antakse Kaja Kallasele vabadust tegutsemiseks. Elu näitab.
Margus Tsahkna Autor: Siim Lõvi /ERR
Aga IRL-i tulevik?
Seal on jätkuvalt palju häid inimesi, kuid... Ei saa olla samal ajal radikaalne EKRE ja siis, nagu mõned inimesed tahavad, olla ka avatud rahvuslased. Olen nõus Mart Laariga, et pead uskuma, mida teed ja need asjad ära tegema, mitte üritama kogu aeg inimestele meeldida.
Kas IRL võitleb praegu EKRE ja Vabaerakonna häälte pärast?
See peaks olema võitlus sisemise muutumise ja sisemise avatuse nimel, aga kardan, et nii see pole.
Kas te ise põlesite IRL-is läbi?
Ei, ma ei põlenud läbi. Tegin eheda katse muutust tuua, aga see läks nagu läks. Mul oli piisavalt tarkust õigel ajal kõrvale astuda.
Solvununa?
Ei. Poliitikas ei ole solvumist.
Muidu ju Eesti poliitikas ikka solvutakse?
Isiklikku solvumist ehk ei ole. Aga kui rääkida etendusest, mida avalikult antakse, et erakond või mõni poliitik on solvunud, siis see on silmamoondus, et püüda tähelepanu, jõuda ajakirjandusse ja saada klikke.
Poliitikas on enamus inimesi kalestunud hingega, kes ei solvu. Konflikti esitamine on mäng.
Konfliktid erakondade ja konfliktid poliitikute vahel.
Kompromisside kunst on asendunud konfliktide kunstiga, et kui sa ei suuda konflikti esile kutsuda, siis pildile ei pääse ja valijad ei tea sinust midagi. Küsimus on, mis on homses lehes ja tänases online’is, mitte suurtes otsustes, mille pärast saad täna ja homme peksa, aga 10 aasta pärast vaadatakse, et näe, õigeid asju tegid.
Kas IRL on järgmises parlamendis?
Minu jaoks ei ole see teema...
Tegelikult ju on. Te olete olnud IRL-i esimees, teile ei saa olla ükskõik, kuidas IRL-il läheb?
Mina olen oma panuse andnud, tegin siira ja eheda katse, mida vastu ei võetud ja lähen oma eluga edasi.
Nõus. Aga tegelikult pole teil ükskõik, kas IRL pääseb järgmisesse parlamenti või jääb sealt välja.
Mul on ükskõik, kas IRL saab, kas Reformierakond saab, kas Keskerakond saab...
Kas teil on Eestist ükskõik?
Ei. Teie küsimus väljendab vildakat lähenemist, kas IRL saab, kas Reformierakond saab...
Eesti on parlamentaarne riik. Parlamendierakonnad kujundavad Eesti näo.
Aga erakondade tulevik ei ole sõltuvuses sellest, milline on Eesti riigi tulevik. Kahjuks. Olemegi tasemel, kus arutame, milline on erakondade tulevik, poliitikud arutavad, mis on nende isiklik tulevik. See on ebaoluline küsimuse kõrval – milline on Eesti riigi tulevik. Kus on need ideed, mille üle vaieldakse?
Ideed peavad tulema erakondadest, vähemalt paljud ideed?
Absoluutselt. Aga kas need tulevad sealt? Me arutame täna, mitu kohta saab mõni erakond parlamendi järgmises koosseisus. Mis seos on sellel Eesti tulevikuga? Milline on IRL-i suur idee järgmistel valimistel? Milline on Reformierakonna suur idee, mis viib Eesti riiki edasi? Mis on Keskerakonna idee peale 100-eurose pensionitõusu?
Mina lohutan end sellega, et valimisteni on veel aasta ja erakonnad alles tulevad oma suurte ideedega välja.
Täpselt seda loodan mina samamoodi. Need ideed on ühiskonnas olemas.
Möödunud parlamendivalimised andsid paljudele positiivse impulsi, et Vabaerakond pääses riigikogusse.
Absoluutselt. Alati on olnud ootus uue suhtes, sest ta on uus. Nendes ootustes on tavaliselt pettutud. On tulnud rohelised, on tulnud Res Publica, eelmisel korral Vabaerakond ja EKRE...
Kas Vabaerakond saab järgmine kord parlamenti?
See sõltub neist endist. Nad tegid strateegilise vea, kui kohalikel valimistel erakonnana ei osalenud. Praegu on neil väga raske positsioon, olla Reformierakonna varjus opositsioonis ja samal ajal on IRL valitsuses, kes mängib samuti opositsioonierakonda. Ja pealegi – mis on nende idee? Ambitsioon?
Kui palju annaks Vabaerakonnale juurde Indrek Tarandi liitumine?
Kindlasti on ta tuntud nägu ja võtnud [valimistel] hääli. Ma ei oska aga öelda, mida ta sisulist annaks, mis oleks Indrek Tarandi sõnum, kui ta tuleks 2019 valimistele. Ta on koloriitne ja reljeefne...
Kumb võidab parlamendivalimised – Reformierakond või Keskerakond?
Võibolla hoopis mingi kolmas jõud... Keda me täna veel ei tea...
Kes teie osalusel koos käib?
Ei pruugi üldse see olla.
Aasta enne valimisi on pilt väga segane, väga on palju konflikte. Ma ei imestaks, kui ongi 22-24 protsenti Eesti inimesi, kes ütlevad: meile aitab, seekord tahaksime midagi sisulist ja tulevikku vaatavat.
Aga kui vaadata tänast pilti, siis Reformierakonnal on edu, kuna Keskerakonnal pole aega tegeleda niivõrd iseendaga, sest nad peavad koos hoidma valitsust, kus vähemalt üks osapool ei taha osaleda. Nii on Jüri Ratase olukord keerulisem kui puhta lehena saabuval Kaja Kallasel.
Reformierakond võib küll valimised võita, aga kas nad saavad ka uue valitsuse tegemiseks hääled kokku?
Pärast valimisi on alati küsimus, et valitsuse tegemiseks on vaja vähemalt 51 häält. Aga samal ajal ega võim maha lebama jää.
Ennist meenutasite sügis 2016 alternatiivi, et Kesk ja Refom teevad valitsuse kahekesi. Kui suur on see võimalus kevadel 2019?
See võimalus on väga suur, sest lihtsam on kahekesi valitseda, kui kolme-neljakesi. Aga minu mure on, et siis see vaid kinnistab olukorda, kus ei tulda välja suurte ideedega ja kaks maailmavaateliselt erinevat erakonda saaksidki koos valitseda.
Teistpidi on küsimus ka inimestevahelistes suhetes ja siin on Kaja Kallasel eelis, sest tema võib võtta leebema hoiaku Keskerakonna suhtes... Kuulasin ta intervjuud möödunud aasta lõpus, kus ta ütles, et välistatud ei ole ka tulumaksu tõstmine, mis on täiesti uus sõnum Reformierakonna senises retoorikas.
Seni on Reformierakond võtnud Keskerakonna suhtes sellise tigeda gerilja-taktika.
Enne valimisi tulebki etendada primitiivset konflikti, antud juhul konflikti eestlaste ja venelaste vahel. Mina ennustan, et enam ei pruugi see töötada ja kohalikel valimistel nii läkski. Pärast... Sõltub, kui raskelt konflikti mängitakse, kas pärast on võimalik koos laua taha istuda või mitte.
Aga kui tõenäoline on praeguse kolmikliidu jätkamine?
Väga raske ette kujutada. Juba jätkamine järgmiste valimisteni on neile paras väljakutse. Aga eks [ministrite] kohad valitsuses on väga magusad. Kõik on võimalik. Võimalik on ka mingi täiesti uus lahendus.
Ka see, et uue peaministri nime praeguses parlamendis ei ole ja see ei ole ka Kallas?
Ka see on võimalik.
Teie jutust kumab pidevalt läbi uue erakonna tulemise võimalus?
Absoluutselt. See võimalus meie poliitilisel maastikul on suur. Kas see [partei] tekib või mitte, sõltub sellest, kas Eestis on piisavalt palju inimesi, kellel on ambitsiooni, kompetentsust ja visiooni, et organiseeruda...
Ja raha?
Kui sul on tugev sõnum ja usutavad inimesed, siis raha ei ole peamine. Olen näinud ka vastupidi, kus mõnel erakonnal on palju raha, aga see pole aidanud neid valimistel.
Kui täna nn vanadelt erakondadelt küsida, kas uuele parteile on ruumi, siis kõik hüüavad „Ei ole! Meie oleme siin juba olemas.“ See on süsteemne suletus. Seisin selle vastu ka oma koduerakonnas. Kompetentsed oma valdkonna inimesed ei tule sellesse suletusse, kuna neid vajatakse sinna ainult põhjusel, et oma brändi lisada veel üks-kaks juveeli ja näidata, kuidas me oleme muutunud. Aga tegelikult ei ole muutunud.
Ka võtaksid need inimesed suure riski saada otsaette halvustav tempel „poliitik“. See on ka põhjus, miks nad ei ole seni maailmavaateliselt enda toetatud erakondade juurde läinud. Lisaks on erakonnamaastik suletud – kes seal juba ees, need võitlevad oma töökoha pärast ja sinna tulla on ülimalt keeruline.
Tundub, et EKRE võib ainsana enda valijaskonna üle rahulik olla?
Kohalikel valimistel võtsid nad alla oma toetusprotsendi, väga rahulikult istuda ei saa. Ma ei näe praegu ühiskonnas ka väga suurt paanikat EKRE teemadel. Kõige rahulikum võib olla Keskerakond oma venekeelsete valijate suhtes, kuna Reformierakond on uuesti konflikti üles kütmas ja teisi erakondi vene valijad vene meedias ei kuule.
Margus Tsahkna Autor: Siim Lõvi /ERR
Hakkasin praegu mõtlema, et meil on ühel aastal kaks sarnast näidet – Hanno Pevkur Reformierakonnas ja Margus Tsahkna IRL-is. Mõlemad olid erakonna esimehed ja mõlemal juhul lükkas erakond nad kõrvale.
Mina tahtsin teha IRL-is muutust, mida erakonna juhtkond ei võtnud vastu. Hanno Pevkur lükati kõrvale, sest Kaja Kallasega oli tehtud kokkulepe. Hanno puhul on see eriti jõhker ja inimlikult kummaline vaadata – reiting on kõrge, opositsioonis tehakse tööd...
IRL-i uus juht Helir-Valdor Seeder on öelnud, et tema ei ole Margus Tsahkna maailmavaatest aru saanud, kuigi olete pikalt ühes erakonnas olnud. Milline on teie maailmavaade?
Liitusin Isamaaliiduga, vastupidi oma ülikooliaegsetele plaanidele keskenduda rahvusvahelisele õigusele. Ma ei kahetse. Mul on parempoolne, avatud rahvuslikult mõtleva inimese maailmavaade. Kindlasti erineb see Seederi maailmavaatest – üks on suletuse ja teine avatuse poole.
Erinevusi on teil teisigi: Seeder ütleb, et koalitsioonilepe ei vastu IRL-i huvidele, aga teie selle alla kirjutasite.
Ei taha Heliriga vaielda, aga tema kui volikogu esimehe juhtimisel toimus uue koalitsiooni sõlmimine.
Ennist lubasite minna tööle erasektorisse. Millisesse valdkonda?
Ei taha kaagutada enne, kui on munetud. Üldse räägitakse liiga palju ja liiga vähe tehakse.
Kui esimesed killud teie intervjuust ERR-i portaalis olid ilmunud, saatis üks lugeja kirja, et küsija oleks võinud Tsahknalt ka uurida: miks ta kohe riigikogust erasektorisse ei lähe, miks ta ootab uue riigikogu valimisteni ja kulutab maksumaksja raha.
Põhjus on selge – ma ei jäta tööd pooleli. Ja ärge kahelge, riigikaitsekomisjonis tööd jätkub, kaitseministri kogemusest on siin kõvasti kasu. Oma töö parlamendis teen ma lõpuni.
Allikas: ERR