Toomas Sildami nädalakommentaar: Kas Putin on meie peale kade? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildam
Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Muidugi teeb Venemaal kedagi kadedaks, et meil on kõik, mida neil ei ole – demokraatia, sõnavabadus, turumajandus, vaba meedia, lisaks liitlassuhted Euroopa Liidu ja NATO-ga, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.

Eestis arutavad poliitikud alkoaktsiiside üle, sotside liider Jevgeni Ossinovski jääb ametisse erakonnas ja valitsuses, Tartu linnapea Urmas Klaas vastandab end Emajõe-äärsele tselluloositehase suurprojektile ning Keskerakond läheb püüdma järgmistel parlamendivalimistel esikohta, lubades tõsta pensione ja kaasajastada omastehooldust.

See kõik on oma olemasolu teise sajandisse astunud Euroopa väikeriigi demokraatlik argipäev.

Kohalikust askeldamisest pilku tõstes saame rõõmustada, et Saksamaal lõppes viis kuud kestnud poliitiline ummikseis, euroliidule võtmetähtsusega riik saab lõpuks valitsuse ja Angela Merkel alustab oma neljandat ametiaega liidukantslerina. Muidugi vaatame põnevusega ka Itaalia üldvalimiste poole, kus vastuoluline ekspeaminister Silvio Berlusconi üritab tagasi tulla. Mitte küll võimule, mida välistab tema kriminaalkaristus, kuid tagasi võimu juurde niite tõmbama. Tema kuue aasta tagust lahkumist kahetses toona avalikult vaid üks riigijuht, kelleks oli Venemaa president Vladimir Putin.

Kahe nädala pärast, 18. märtsil, saab Putin uuesti riigipeaks, sest konkurentideta Venemaa presidendivalimised kujunevad tema ametisse nimetamiseks. Neljandat korda.

Eelmisel neljapäeval näitas Putin, millist Venemaad ta tahab. Kõneldes Moskvas riigi valitsuseliidile ja seadusandjatele, ehk föderaalkogule, joonistas ta õhku enda unistuste Venemaa, kus õitseb ettevõtlus, teed on korras, meditsiin heal järel, haridussüsteem kaasaegne, inimeste eluiga ja heaolu kasvab. Selline riik erineb oluliselt praegusest Venemaast, mida Putin on 17 aastat juhtinud.

Ent Putin ei lahanud oma aastakõnes föderaalkogule, kuidas on Venemaa suhteid demokraatliku maailmaga mõjutanud – ja toonud kaasa Venemaa vastased üksmeelsed sanktsioonid – Krimmi annekteerimine, Ida-Ukrainas relvastatud separatistide toetamine, häkkimine või otse öeldes sekkumine mitmete riikide valimistesse ning muidugi sõjategevus Süürias.

Küll aga oli Putin väga üksikasjalik, kui rääkis uue põlvkonna võitmatutest relvadest, mis on kõige kiiremad, täpsemad, võimsamad, kaugema lennuga ja kannavad tuumalõhkepäid. Et kõik oleks ka visuaalselt selge, näitas ta esinemise taustaks suurtele ekraanidele rakettide lendamist USA rannikule, laserrelva seadistamist, mehitamata allveelaev-drooni sööstu.

Ilmselt oli see kõik kavandatud tema kõige mõjusamaks presidendivalimiste eelseks ja selgelt sisepoliitiliseks esinemiseks, valijatele mulje avaldamiseks, mida ei varjuta Venemaa enda sõjandusekspertide arvamused, et mitmeid nendest relvadest kas pole võimalik üldse teha või vähemalt meie eluajal neid ei tule.

Välismaailmale näitas Putin taaskord, et õigus on neil, kes iseloomustavad teda sõnadega enesekindel, umbusklik, iseteadlik, ka võimuahne. See on 21. sajandil tegutsev suure riigi president, kes näeb oma riiki vaenlastest ümberpiiratuna ning kes lähtub 19. sajandi tsaar Aleksandr III teesist, et Venemaal on ainult kaks liitlast – tema enda sõjavägi ja tema enda laevastik.

Meil aga on kõik, mida Venemaal ei ole – demokraatia, sõnavabadus, turumajandus, vaba meedia, lisaks liitlassuhted Euroopa Liidu ja NATO-ga. See teeb kadedaks.

Eriti siis, kui mõelda Putini ühele vastusele tema reedesel kohtumisel piirkondlike ajakirjanikega Kaliningradis. Muuhulgas küsiti, millise Venemaal toimunud sündmuse tahaks ta ära muuta, kui see võimalik oleks. „Nõukogude Liidu lagunemine,“ vastas Putin.

Minevikku tulevikuks ei pööra.

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: