Esimest korda teenisite luurepataljonis ehk sõjaväeluures 2004-2005. Millisena mäletate toonast julgeolekupilti meie ümber?

Rahulikum oli. Kaitseväe luurekeskusele olid siis suurimad küsimused Iraak, Afganistan. Venemaa on alati teema olnud, aga probleemi teravus ei olnud selline nagu praegu.

Iraak ja Afganistan sellepärast, et seal olid meie kaitseväelased?

Jah. Absoluutselt.

Millisena tundus siis Afganistani, Iraagi tulevik?

Tulevik oli nagu seal ikka – segane. Aga ei tundunud tume. Sel ajal olid veel kõik võimalused avatud, et kõik hästi läheks.

Ja praegu?

Praegu on probleeme piisavalt, mille lahendamisega tuleb jätkuvalt tegeleda.

Eesti suurendab meie kaitseväelaste kohalolekut Afganistanis. Kuidas arvate, kas saate kunagi osta reisibüroost lennukipiletid, broneerida toa Kabuli Intercontinental hotellis ja turistina sinna lennata?

Seda saab ka praegu teha...

Kas te soovitate seda?

Väga ei soovita. Reisi eesmärgid, kui see on turism, ei pruugi saada täidetud.

Ja reis võib venida pikemaks, kui alguses kavandatud?

Erinevad variandid. Kas Afganistan muutub meie eluajal toredaks turismi sihtkohaks – ma julgen kahelda.

Märtsis 2012 saite luurepataljoni ülemaks – kuidas on julgeolekukeskkond nende kuue aastaga muutunud?

2012 oli juba pinevam aeg, sest 2008 toimusid Gruusia sündmused ja oli näha, et arengud Venemaal liiguvad... huvitavas suunas. Aga avalikku vastuseisu sellises mahus nagu praegu, siis veel ei olnud. 2014 muutus pilt kardinaalselt Krimmi ja Ida-Ukrainaga. Ka meie Lääne partnerid muutsid oma suhtumist.

Kuidas?

Alates sanktsioonidest [Venemaa vastu] kuni erinevate NATO tegevusteni, alates planeerimisest, siis heidutusmeetmed, liitlaste üksused Balti riikides ja Poolas... Kõik see on tulnud ju pärast Ukraina sündmusi.

Et kõik oleks kohe alguses selge ja me saaks edasi arutada, siis – kas võime rahulikud olla...

Absoluutselt. Kõik, mis vaja, on tarvitusele võetud. Oluline on, et see töö ei katkeks, asjad ei ole veel 100% valmis. Heidutus on pidev tegevus, nagu ka enda tegevuse sättimine ohuhinnangutele vastavaks.

Meil pole põhjust karta praegu sõda?

Ei.

Kas me tunneme tänapäeva sõja ära?

Mis on sõja definitsioon? Praegu räägime sageli vastaspoole tegevusest, mis on paljuski alla rahvusvahelises õiguses määratletud sõja lävendit, siin on tegu halli alaga, mis ei ole enam rahu, aga ei ole veel sõda, kuid on selge, et vastane toimetab kogu aeg.

Milline on moodne sõda?

Riigi kõikide jõu-instrumentide kasutamine vastavalt vajadusele, väga paindlikult, oma eesmärkide saavutamiseks. Need võivad olla konventsionaalsed meetmed ehk sõjaväe avalik kasutamine, võib olla sõjaväe varjatud kasutamine, erafirmade kasutamine sõjalistel eesmärkidel, nagu näeme praegu Süürias, eriteenistuste kasutamine...

Kaupo Rosin ja Toomas Sildam Autor: Siim Lõvi /ERR

Miks Venemaa president Vladimir Putin keskendus möödunud nädalal, oma aastakõnes föderaalkogu ees, just konventsionaalse sõjapidamise vahenditele?

Tema rõhk oli tuumavõimekuse demonstreerimisel. Venemaa saab väga hästi aru, et tuumadomeen on minu hinnangul ainuke, kus Venemaa suudab olla samal tasemel meie Lääne liitlastega.

Mõned Vene enda sõjanduseksperdid on nimetanud blufiks vähemalt osa multifilme, mida Putin enda kõne taustaks näitas, kui tutvustas ülikiireid, ülivõimsaid ja ülikaugele lendavaid rakette, laserrelva või mehitamata allveelaevu.

Multifilme saavad teha kõik, kellel on vastav tehnika ja oskused. Multifilm ei ole kindlasti päris elu. Selleks, et mingi sõjaline võime ka eksisteeriks, peab see olema tõepoolest olemas, testitud, sertifitseeritud ja relvastusse võetud. Praegu me nägime ilusaid multikaid. Ma kahtlen, kas see kõik on nii ilus ka päris elus.

Kui tugevaks teie Venemaa sõjatööstust hindate, et seda kõike ka tegelikkuses teha, mida Putin ekraanilt näitas?

Kahtlemata on Venemaal sõjatööstuskompleks, kellel on küll erinevaid probleeme, alates oskusteabest, järelkasvust, ressurssidest... Samas, Venemaa enda vajadused katab see ära. Sealt ei tule niisuguses mahus ja nii kiiresti uut relvastust, kui Venemaa loodaks, murekohad on kõrgtehnoloogilise relvastuse väljatöötamine ja tootmismahud. Suuremate Lääne liitlaste, eriti USA relvatööstusega nad ei võistle, aga oma vajadused katavad mingil määral ära.

Kui lugesite või vaatasite Putini esinemist, kas saite aru, mida ta tahab?

Tegemist oli ju [presidendi]valimiste eelse üritusega... Kõikidele eluvaldkondadele lubati midagi, näidati rahvale, kus tuleb kord majja lüüa, mille puhul saame näha, kas lüüakse või ei lööda ja demonstreeriti riigi kaitset, sõjaväe võimsust erinevate multifilmidega. Kindlasti tahetakse näidata end tugeva isikuna, kellel on kõik kontrolli all, kes suunab ressursse sinna, kuhu vaja ja samal ajal kaitseb Vene rahvast igasuguste väliste ohtude eest ja näitab, et Venemaa on üle kõikidest võimalikest vastastest. See oli see sõnum.

Mida Venemaa tahab?

Minu hinnangul on Venemaa kaugem eesmärk mingisuguse uue julgeolekuarhitektuuri tekkimine Euroopas ja ka maailmas, kus Venemaal oleks oluliste küsimuste lahendamisel määrav roll. Ja ma ei ole kindel, kas NATO või Euroopa Liit organisatsioonidena sellesse plaani kuuluvad nii nagu nad praegu eksisteerivad.

Ja see kõik toimub läbi hirmutamise?

Mina ütleksin, et läbi kõikide võimalike instrumentide kasutamise. Need võivad olla infooperatsioonid, diplomaatilised ja majanduslikud meetmed, vajadusel mingite sõjaliste üksuste kasutamine varjatult või muul moel, eriteenistuste igapäevane toimetamine – kõik on selle tegevuse osa. Kui mõtleme kasvõi Montenegro sündmustele vahetult enne nende liitumist NATO-ga: oli varjatud riigipöörde katse, olukorra kunstlik eskaleerimine ja lihtsustatult öeldes uue valitsuse paigale määramine. Selline „väike“ operatsioon, mis küll ei õnnestunud, aga näitab, millisteks meetmeteks ollakse oma eesmärkide saavutamiseks valmis.

On see ülemõtlemine, kui tundub, et ehk olid need multifilmid Putini kõne taustal hoopis reaktsioon nn Wagneri eraarmee kaotusele Süürias, kui USA hävitas lahinguväljal hulga Venemaa toetatud „rohelisi mehikesi“ ja andis sellega löögi ka Vene riigile?

Arvan, et see polnud vastus. Wagneri sündmus Süürias oli taktikaline sündmus, seotud mingite inimeste majandushuvidega. Venemaa ametlik retoorika ei ole seda teemat peaaegu üldse puudutanud, ametlikult üritab riik ennast sellest distantseerida.

Venemaa üritas ennast alguses distantseerida ka „rohelistest mehikestest“ Krimmis, kui need hõivasid sealsed võimuhooned ja Ukraina sõjaväeosad.

Jah, aga nemad olid siiski kaadrisõjaväelased. Wagneri puhul räägime õiguslikus mõistes eraisikutest, kes on küll palgatud mingi firma poolt midagi tegema, aga riigil nende inimestega lepingulist vahekorda ei ole.

Kas te usute, et see kõik on käinud Vene riigi selja taga, et Moskva sai alles nüüd ajalehtedest ja teleuudistest teada – Süürias on Wagneri eraarmee?

Seda kahtlemata mitte. Seal toimub kindlasti koordineerimine ja selle üksuse sealkandis viibimine ei ole Vene armeele üllatav.

Kaupo Rosin Autor: Siim Lõvi /ERR

Kõik teie vastused on kuidagi poolikud, et las ajakirjanik mõtleb ise edasi. Kas see käib teie elukutsega kaasas?

Jah.

On see uus külm sõda, kui Venemaa president räägib, kuidas tema riigi strateegilised tuumajõud on viimastel aastatel saanud juurde 80 uut kontinentidevahelist ballistilist raketti, 102 ballistilist raketti allveelaevadele, 3 tuumarakettidega allveeristlejat...

Maitse asi, ütlen mina. Ei hakka siin defineerima, külm sõda või midagi muud. Küsimus on, mida see meie jaoks tähendab. Meie kui Eesti ja meie kui NATO liitlaste jaoks. Kindlasti peame nüüd hindama olukorda, saama aru, milline on [Venemaa] reaalne võimekus ja sellest tulenevalt töötama välja oma vastukäigud ning siis otsustama, kas me rakendame midagi ja kui jah, siis mida me teeme. Pragmaatiliselt ja kainelt tuleb olukorrale läheneda.

Mida see tähendab Eestile, NATO-le?

Eestile on tuumadimensioon natuke kõrge lend. Aga NATO-le kui tuumaalliansile tekitab see enda tuumadoktriini kaalumiseks mõttekoha võibolla küll. Juhtroll on siin tuumariikide käes.

Kas tuumateema on meile kõrge lend või vastupidi, liiga lühike, sest Peterburi on ju kohe Narva jõe taga?

Kui vaatame Venemaa lähenemist taktikalise tuumarelva kasutamisele olukorra deeskaleerimiseks, ja taktikaline relv ongi kohapealse, piirkondliku kasutusega relv, siis... Kõik sõltub olukorrast, ütleme nii.

Tuumaenergia seadeldise ja tuumarelvaga veealused droonid on ju tsiviilelanikkonna hävitamiseks, mitte ainult sõjaväeobjekti purustamiseks. Föderaalkogu multifilmidega püüti hirmutada mitte ainult välisriikide poliitikuid ja sõjaväelasi, vaid tavakodanikke.

Tuumarelvadega ongi see mure, et sihtmärgi mõttes saavad kõik pihta. Nn tuumatorpeedode – kui need ikka eksisteerivad, milles ma natuke kahtlen – eesmärk on tuumarelva kohaletoimetamine olukorrale innovatiivselt lähenedes ja eirates raketikaitsesüsteeme, mis on õhust lendavate tuumarelvade tõrjumiseks.

Miks Putin keskendus oma kõnes USA-le, aga mitte NATO-le kui alliansile?

USA kui põhivaenlase kuvand on teada läbi [Nõukogude Liidu] ajaloo, ka on USA ainus järele jäänud superriik, kes suudab olukordi globaalselt lahendada ja kelles Venemaa on alati vastast näinud. Mind huvitaks pigem, mis saab Hiinast, kes Venemaa enda külje all kerkib järjest jõudsamalt sõjalise jõuna, kellel on ka kindlasti mõned ambitsioonid. Mis on Venemaa vastus sellele, oleks huvitav teada.

Kaupo Rosin Autor: Siim Lõvi /ERR

Eesti sõjaväeluure embleemil on ratsaväemõõka enda ees hoidev avatud tiibadega must-hõbehall öökull. Kas tema pilk ulatub ka Lõuna-Hiina merele, kus Hiina ehitab kunstlikke saari ja paljud on mures...

Öökullid võivad ka mitmekesi lennata. Sõpru on meil igal pool üle maailma, kes on valmis infot vahetama. Kui Eestil tekib vajadus sellise info järele, siis me sellise info ka saame.

Kes on meile kõige sõbralikumad öökullid?

Alustuseks tasub vaadata ringi NATO ja Euroopa Liidu riikide seas, aga kindlasti on ka riike, kes ei ole nende organisatsioonide liikmed. Strateegilisi partnereid tasub otsida igalt poolt üle maailma, kus on saadaval meile huvipakkuvat informatsiooni.

Tänapäeva sõda ei ole ju ainult rakettide sõda. Küberrünnakutega tsiviiltaristu vastu saab halvata suure osa riigist – infosüsteemideta haiglad, kus artsid ei pääse ligi haiguslugudele, katlamajade seiskumine külmal talvel, kuni plinkivate valgusfooride ja liikluskaoseni. Kui palju me sellisteks stsenaariumiteks valmis olema ja kui tõenäolised need on?

Stsenaariumide mõttes ollakse selle peale mõeldud. Võibolla on huvitavam küsimus, mida meie ise saama sel puhul vastasele teha. Tuletan meelde, et 1. augustist luuakse Eesti kaitseväes küberväejuhatus, kes tegeleb nii küberkaitsega kui ka mõtleb, mida ise oleks võimalik ette võtta. Kui räägime küber domeenist, siis nii nagu maa-, mere- ja õhuvägi koordineerivad omavahel tegevust, siis samamoodi peab küber oleme nendega sünkroniseeritud.

Seega, nii valmisolek kaitsta ennast kui ka vajadusel vastu lüüa?

Kindlasti ei tasuks vastu löömise võimalust välistada.

Venemaa korraldatud viimase suurõppuse Zapad järel ütlesite välisajakirjandusele, et teile avaldas muljet Vene armee oskus ja suutlikkus kasutada elektroonilist sõda. Mida see tähendab?

Et Vene armee on sellele teemale lähenenud süstemaatiliselt, kui räägime inforuumis domineerimisest, mille üks osa ongi elektrooniline võitlus. Need üksused on esindatud juba väga madalal taktikalisel tasandil, nende uue tehnikaga varustamine on prioriteet, ülemad on õppinud neid kasutama, on praktilisi kogemusi Ukrainast...

Kas saab mingi näite tuua?

(paus)

Ukrainast võime tuua edukaid näiteid, kus pärast vastase positsioonide väljaluuramist elektroonilise signatuuri järgi antakse loetud minutite jooksul sellele positsioonile tulelöök. Teine variant on segamine, kui tekitatakse olukord, kus vastasel ei ole võimalik kasutada oma side- ja elektroonilisi vahendeid, mis takistab otsuste vastu võtmist, situatsiooniteadlikkust ja peaks halvama mingil määral vastase võime lahingut juhtida.

Venemaa on aru saanud, et see on oluline. Ja järeldanud, et ka nende ülemad peavad oskama tegutseda olukorras, kus neid segatakse, oskama juhtida lahingut hädaolukorras ilma side- või elektrooniliste abivahenditeta.

Paberkaartidega?

Näiteks. Või kulleritega.

Mida Venemaa õppis Gruusia ründamisest 2008 ning Krimmi annekteerimisest ja Ida-Ukraina separatsilike piirkondade loomisest 2014?

Gruusias õpiti seda, et vägedel peab olema ühtne juhtimine. Seal tegutsevad maa-, õhu- ja mereväed peavad olema ühtselt juhitud kohapealt, ei saa olla pikad käsuliinid, mis saavad kokku alles kõrgel juhtimistasandil.

Ukraina, Krimm... Kindlasti sai Venemaa julgustust mõnedele oma kontseptsioonidele. Olukorra [avalikkusele] eitamine, strateegilise tasandi infooperatsioon, kus osalevad kõik, ka riigi juhtkond – siis see võib olla tõepoolest edukas. See oli oluline õppetund.

Aga mida õppis Lääs?

Õppis tundma Venemaa taktikaid, kuidas nemad lahendavad olukordi, sai aru, et Venemaad on väga raske usaldada, tulenevalt eelmisest punktist ja sai loodetavasti aru, et kui enda kaitsesse ei investeeri, võib tekkida olukord, kus mõni teine riik dikteerib sulle lahendusi.

Kus on Venemaa sõjalised huvid?

Seal, kus on poliitilised huvid. Kindlasti kogu lähivälismaa, siis ka strateegilised piirkonnad maailmas, mis võimaldavad säilitada riigi strateegilist tegevusvabadust. Mulle tundub, et need huvid pidevalt laienevad, muutuvad üha globaalsemaks. Süüria on juba vana huviala, aga arvan, et näeme Venemaad tulevikus üha rohkem ka Aafrikas toimetamas.

Ka Artikas?

See on [Venemaa] juba ammu defineeritud huviala. Eraldi väejuhatus, tugevnenud sõjaline kohalolu, Põhja meretee aastaringselt laevatatavaks muutumine on see, mida Venemaa tahab oma kontrolli all hoida.

Kiirem ja odavam kaubatee Hiinast?

Jah. Kuu või kaks tagasi oli juhtum, kui tanker läbis talvel tee Hiinast Euroopasse Põhja meretee kaudu.

Venemaal on Krimm, Kaliningrad, baas Süürias – sinna raketissüsteemide paigutamine annab võimaluse luua kogu mandri-Euroopat katvad ja siinset õhuliiklust tõkestavad nn mullid, mida tuntakse ka väljendiga no-go-area ja akronüümiga A2/AD...

Need mullid, anti access area denial, ei kata siiski kogu mandri-Euroopat...

Suurbritannia jääb välja.

Natuke rohkem jääb välja. Meile on probleem, et ühendusteed Balti riikidega on võimalik... neid on võimalik häirida läbi nende mullide. Mullid näevad kaardil välja ühtlaste ringidena, aga kui paneme juurde maastiku ja ühtteist muud, siis see pilt natuke muutub, aga ei kao ära ja sõjalises mõttes on muidugi tõsine probleem. Meie ülesanne ongi vaadata, mis on võimalikud variandid nende mullide neutraliseerimiseks kriisi või sõja ajal. Ei tasu kahelda – inimesed mõtlevad sellele ja tegelevad sellega.

Kaupo Rosin Autor: Siim Lõvi /ERR

Mida teie „kolleege“ Venemaa sõjaväeluures ehk GRU-s Eesti puhul huvitab?

Seda saab lugeda kaitsepolitsei aastaraamatust.

Mina ütlen, et nad tegutsevad nii nagu üks sõjaväeluure tegutsema peab – neid huvitavad meie sõjalised võimed ja erinevad objektid, ehk siis toetavad luureinformatsiooniga oma sõjaplaanide väljatöötamist ja võimalikku rakendamist, kui selleks tehakse kunagi otsus.

GRU on enda poriseid saapajäljed jätnud näiteks USA viimaste presidendivalimiste aegsetesse häkkimistesse. Kuivõrd peaksime olema mures meie riigikogu valimiste pärast märtsis 2019?

Pädevad asutused teile vastama on pigem kaitsepolitsei ja välisluure...

Selleks ajaks on meil ju küberväejuhatus loodud?

Küberväejuhatus kahtlemata toimetab, aga siin kõrval on ka riigi infosüsteemi amet RIA. Olen kindel: kõik teevad oma tööd, et [riigikogu valimistel] mingit välist mõjutamist ei oleks.

Kui palju me peame Venemaad kartma?

Me ei pea kartma. Peame olukorda kogu aeg kainelt hindama, aru saama, mis toimub ja vastavalt sellele kohandama oma tegevusi nii, et meie turvalisus oleks ka tulevikus tagatud.

Kui selle vestluse lõpuks on minus süvenenud tunne, et vähemalt meie sõjaväeluure saladused on väga hästi – lausa kiivalt – kaitstud, kas ma olen õigel teel?

Saladused on hästi kaitstud ja selleks, et oleks ka tulevikus kaitstud, tuleb teha kogu aeg rasket tööd. Ja selleks, et oma saladused oleksid hästi kaitstud, tuleb ka võimalikult palju varastada vastase saladusi.