"Pealtnägija" intervjuu Priit Piilmanniga: ma pole erakondi toetanud ({{commentsTotal}})

Viru Keemia Grupi (VKG) suuromanik Priit Piilmann ütles "Pealtnägijale" antud eksklusiivintervjuus, et ta ei ole erakondi toetanud, isegi läbi kolmandate osapoolte.

Piilmann üldjuhul avalikel üritustel ei figureeri ja intervjuusid ei anna. Pärast mitu kuud väldanud kompamisi lubab ta "Pealtnägija" oma maakoju Käru kandis Raplamaal, mis on ühtaegu üks Eesti suurim turismitalu ja isiklik jahirantšo.

Kirglik jahimees

Rantšo igast nurgast paistab välja, mis on peremehe lemmikajaviide - need on jahitrofeed, mida on toodud erinevatest riikidest üle maailma.

"Ma arvan, et kui noore jahimehena läksid siis käed ikka väga tugevalt väriseisid, aga see on selline võib-olla kogemus ja ajapikku tuleb see, et sa ei mõtle selle peale, et sa nüüd selle looma lased, see on selline automaatne tegevus," rääkis Piilmann.

20-aastase jahimehe staažiga Piilmann on küttinud rohkem kui 30 riigis üle maailma, alustades Argentiinast ja Austraaliast ning lõpetades Kasahstani, Kirgiisia ja Sajaani mägedega Venemaa kaguosas, kuid kõige meeldejäävam oli karujaht Koola poolsaarel Venemaal, kuhu Piilmann viis jahile oma sõbra, aga juhtus see mida ükski algaja jahimees ei taha kogeda. Relv kiilus otsustaval hetkel kinni.

"Ja siis ma püüdsin teda aidata sealt kõrvalt, saime selle korda kuul läks ilusti uuesti rauda ja ta lasi teise paugu ja karu jäi rahulikult lebama, see oli umbes üks saja meetri kauguselt. Ja siis läks jääger vaatama, kindlaks tegema, et karu on tõesti surnud [...] ja tonksas varbaga karul nina, ja karu kargas püsti ja hakkas seda meest taga ajama ja siis oli sedasi, et mees jooksis, täiest jõust karu jookseb järgi, meie püüame uuesti püssi ümber laadida, et lasta, aga kiilus jälle kinni ja siis karu jooksis, küll ta siis tahtis hammustada, napilt lõi lõuad selja taga kinni, seda ila verist ila lendas ja siis tõmbas käpaga ja ükshetk tõmbas niivisi, et käpaga lõi sellel jooskval jäägril jala sääre marja küljest ära põhimõtteliselt lõhki," meenutas Piilmann.

Tõestus sellest, kes lõpuks peale jäi, ripub peasissekäigu juures. Piilmanni sõnul on nii jaht kui äri talle toonud talle elu suurimad trofeed ja pakuvad omal moel adrenaliini.

"Suhteliselt suur riskija olen olnud vähemalt mingisugustel aastatel. No näiteks kasvõi see, kui sai erastatud Viru Keemia Grupp, kindlasti oli see suur risk. Sellel hetkel sai otsustatud, et kui me selle erastame, me riskisime kõigega mis meil oli. Väga paljud ei uskunud, et see ettevõte võib välja vedada," rääkis Piilmann.

Tallinna Spordiinternaatkoolis maadlemist õppinud Piilmann teenis esimesed rublad seakasvatuses, kuid hakkas siis kamraad Elar Sarapuuga Leedust kütust tooma – algul ühe paakautoga, siis mitmega ja lõpuks juba rongidega. Tõelisele rikkusele panid mehed aluse 1997, kui erastasid riikliku põlevkivikombinaadi Kiviter, mis on tänase VKG eelkäija. Võtted, kuidas Piilmann ning Sarapuu oma osalust algul peitsid ja raha maksuparadiiside vahel liigutasid, on tänases mõistes küsitavad.

"Seal olid seal ainult halvad valikud. Kui ta oleks läinud seal seda kõige puhtamat rada pidi, küll meie aktsionärid oleksime ikka edasi elanud, aga ettevõte oleks kindlalt lakanud olemast. Aga see oli selline aeg, kus veel tolereeriti kuigipalju seda ja eks pärast seda tegime meie muutused ja elu on ka väga palju sellest ajast muutunud," nentis Piilmann. Samas tunnistas Piilmann, et tema süda on rahulik ja asjad said õigesti tehtud.

Erakondadele raha annetamine

Täna on 1800 töötajaga VKG Eesti suurim põlevkiviõli tootja, mille aastakäive on üle 160 miljoni euro. Nende toodanguga sõidab suur osa Läänemere laevadest ja sellest tehakse erinevaid peenkeemiatooteid, mis leiavad tee näteks rehvidesse ja juuksevärvidesse. Aastaid oli Piilmann Äripäeva rikaste edetabeli esikolmikus, kuid naftahinna languse tõttu viimati kohal nr 12. Samas on näiteks Riigikontroll kritiseerinud, et Eesti õlitööstused tasuvad suurte kasumitega võrreldes vähe makse. Seal, kus põimuvad võim ja suured rahad, kerkib ka küsimus poliitikute toetamisest. Piilmann väidab, et on hoidnud väga ranget joont ja pole enda sõnul kunagi erakondadele annetanud.

"Me ei anna. Aga miks me peaksime andma? Me maksame makse ja kõik erakonnad on rahastatud riigi eelarvest. Ja päris soliidselt," ütles ta.

"Kui ma toetaks ükskõik millist erakonda, ja kui seadusloomes on mingisugune mingisugune punkt või pügal arutelu all, mis puudutab meid, siis ükskõik, kui arukas see on, leidub tuhandeid inimesi, kes ütlevad, et vot toetasid ja sellepärast ka selline seadus vastu võetakse," märkis Piilmann.

Küsimusele, kas Eestis saab seadusi osta, vastas Piilmann, et ta arvab, et ei saa. "Eesti on väga korruptsioonivaene riik selles osas," sõnas ta.

Varjatud annetamisest rääkides ütles ta, et ei oska sellest midagi arvata. Reporter Kristjan Pihl küsis Piilmannilt, kas ta on mõnele ärimehele raha andnud, kes on andnud selle raha mõnele erakonnale.

"Ei oska sedasi öelda. Ma kindlalt väidan, et mina ei ole andnud. (ärimehele kes on andnud poliitikule). Ma ei tea, ma kindlasti ärimeestega suhtlen ja kui seal kuskil mingi fakt tuleb välja, et ta on selle, mis ma talle omavahelises asjas - näiteks laenu andnud ja ta annab selle kellelegi teisele, siis mina ei saa kindlalt... Noh ütleme niiviisi, et mina ei ole andnud. Ja mina ei ole kellelegi ütelnud, et anna see kuskile," vastas Piilmann.

Kriitikud juhivad tähelepanud, et 2016. aasta suvel tegi Reformierakonna valitsus VKG-le soodsa otsuse, viies sisse uue kaevandamistasude süsteemi. Selle järgi sõltub põlevkivi kaevandamistasu turuhinnast ja muutub igas kvartalis. Piilmann nimetab seda üheks targemaks otsusteks, teised aga kingituseks VKG-le.

"Kingitus meile, kingitus Eesti rahvale, et selline maksumaksja on elus," kommenteeris seda Piilmann.

Vene kogukonna mõistmine

Pihl tõi sisse ka julgeoleku mõõtme. Kui Ida-Virumaal koondatakse korraga 1000 inimest, siis kui lähedal võinuks Pronksiöö 2 olla?

"See oht on kindlasti olemas, sest kui ikkagi inimestel ei ole tööd ja leiba, kui ei ole elektri eest maksta, siis peab midagi välja mõtlema. Ma arvan, et see oleks probleem kindlasti," ütles Piilmann. Piilmanni sõnul mõtlevad vene inimesed esimeses järjekorras oma kogukonna peale.

Mõned aastad tagasi tegi Piilmann suure kampaania, kus ta hoiatas valitsust selle eest, et võib tekkida sotsiaalne katastroof. Nüüd ütleb Piilmann, et tegemist oli reklaamiga VKG-le läbi šokiteraapia.

"Oma ettevõtet või ettevõltust võib reklaamida ühte ja teistmoodi läbi šoki. Võid reklaamida või meelde tuletada, püüad hästi rääkida ja keegi ei kuule. Teed mingi šokiteraapia, siis võibolla keegi mõtleb, et ah mis nad seal räägivad, äkki uuriks natuke ja võib-olla mõni inimene natuke rohkem, siis hakkas mõtlema ka sisu peale," rääkis Piilmann.

Lihtsalt öeldes on sõnum – VKG on nii suur ja strateegiline, et tema saatus mõjutab kogu Eesti käekäiku. Seetõttu on kohalikke õliärimehi pressis kahtlustatud nii poliitikute survestamises kui määrimises. Täiendav mõõde on oht idast. 2016. aastal tabas VKG arvutisüsteem küberünnak, mida seostatakse vene sõjaluure GRU-ga. Võimalike tööstusspionaaži juhtumite eest hoiatas tehast ka kaitsepolitsei. Piilmanni sõnul ta oma telefonis kahtlasi krõbinaid kuulnud ei ole.

Kaks uurimist jahirantšoga seoses

Alates 2004. aastast, kui Piilmann oma kunagise lapsepõlve kodu lähedal Toosikannu kompleksi rajama hakkas, on talle kuuluv territoorium siin paisunud kümme korda. Kolm aastat tagasi, kui ta ehitas 900 hektarile ümber tara, tekkis Eestis suurim safaripark, kus elab ligi 500 looma – mõnisada hirve, kuni 50 põtra ja teist sama palju metskitsesid. Maa-ala on nii suur, et erinevate söödaplatside ja vaateplatvormide vahel liikumiseks on talvel eelistatuim liikumisviis mootorsaan.

Pillmanni on kahtlustatud suurejoonelistes kombinatsioonides makromajanduslikul tasemel, kuid üllataval kombel algatati Eesti ühe mõjukama inimese ja suurima tööandja suhtes 2014. aastal uurimine seoses ühega samadest saanidest, kui selgus, et ta müüs ühe oma kasutatud saani iseenda firmale ja võttis selleks PRIA-lt toetust. Piilmann ise väidab, et ei tahtnud riiki otseselt petta, vaid püüdis uute saanide ostu lihtsalt edasi lükata.

"Me tahtsime natuke hiljem osta. Kui me pidime esitama dokumendid, siis oli just hooaeg käimas. Hooaja keskel saani hinnad olid kõrged. Me tahtsime saane soetada rohkem, aga soetasime saanid märtsikuu sees. Kui hooaeg on läbi, siis saani hinnad lähevad natuke alla," rääkis Piilmann.

Kriminaalasi tabas ka teda ka jahirantšot, mis oli seotud 2016. aastal Eestisse jõudnud seakatkuga. Tegemist oli jahieeskirjade rikkumise kahtlusega, kus prominendid kutsuti Aafrika katku kahtlusega sigu küttima.

"Sigade katku tingimustes, tuli kõik sead, mis on farmi territooriumil, hävitada, tuleb miinimumini viia. Ja siis 2016 me tegimegi sellise aktsiooni, et tegime siin sigade sellise arvukuse allaviimise sündmuse," kommenteeris Piilmann.

Sündmusest annab ülevaate keskkonnainspektsiooni uurimistoimik. Paarisajal leheküljel annavad suurettevõtja naabrid ja sõbrad aru, mis Toosikannus juhtus. Materjalist selgub, et kui Piilmann sai käsu oma territooriumil metssead likvideerida, nägi ta selles ärivõimalust ja korraldas suurejoonelise tuluõhtu, kuhu ostis pileteid Eesti ärieliit.

Piilmann ise eitab tuluõhtu korraldamist. "Ei ma ei teinud tuluõhtu, ma kutsusin lihtsalt sõbrad siia, pakkusin neile süüa, tegin õhtul sauna, pidasime päeval jahti, täpselt nii," selgitas ta.

Küsimusele, kas ta ka selle eest raha küsis, vastas Piilmann, et söök ju maksab ja kokad töötavad ning ka ööbimine pole tasuta.

"Oli see nelisada või kolmsada eurot, ma täpselt ei mäleta, aga see ongi see, mis kulub. Võib-olla kaks ööd ööbimist, saunad," lisas ta.

Piilmann rääkis, et lastud sai ainult paarkümmend siga ja ülejäänud suridki katku.

Piilmanni sõnul on see ametnike ülipüüdlikkuse ja naaberjahimeeste kadeduse kafkalik näide. Lugu on nüansirohke, aga lihtsalt sõnastades ütles riik ühelt poolt, et metssead tuleb hävitada, aga kui ümbruskaudsed selle peale kaebasid, hakkas teiselt poolt uurima, kas Piilmannil olid sigade tapmiseks kõik load. Lõpuks, pärast pikka uurimist, kriminaalasi lõpetati ja Piilmann pääses, sest loomapargis ei kehti tavalised jahiseadused.

Toimetaja: Aleksander Krjukov



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: