[Praeguse seisuga] kaheksateistkümne riigi otsus saata välja Vene luurajaid võib tunduda solidaarsusavaldusena, kuid teiste riikide – eelkõige Austria, Kreeka ja Slovakkia – otsus sellest keelduda on hea näide EL ühtse välis- ja turvalisuspoliitika piiratusest.

Kreeka on siinkohal eriti huvitav juhtum: see ei toeta Ühendkuningriiki pärast rünnakut keemiarelvaga, küll aga on korduvalt kasu lõiganud Euroopa Liidu solidaarsuse raames saadud rahasüstidest.

Sellises lahjas reageeringus pole midagi uut. Pärast Salisbury rünnakut õnnitles Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker [Venemaa presidenti] Vladimir Putinit farsilike valimiste „võidu“ puhul. Euroopa Liidu välispoliitika juht [Federica Mogherini] käis äsja Ukrainas – mis on nelja Euroopa Liidu liikmesriigi naaber – esimest korda pärast 2015. aastat. Vene luurajad ujutasid üle Venemaa esinduse EL juures, aga ette ei võetud selle suhtes midagi.

Samal ajal jätkab Saksamaa torujuhtme Nord Stream 2 läbisurumist, kuigi see teenib selgelt Kremli huve ning võib Euroopa Liidu liikmesriigid ja Ukraina ohtu seada. Selle projekti peatamine tabaks Venemaad valusalt, kuid seda ei paista kusagilt.

Salisbury rünnakute lõpptulemus ongi see, et Venemaa saadab vastulöögina välja sanktsioonides osalenud riikide diplomaate, mitteosalenuid aga premeerib edaspidiste ärikokkulepetega.

Ühesõnaga – Euroopa Liidu ühtset Venemaa-poliitikat pole olemas. Kuid neil riikidel, mis praegu solidaarsusest keelduvad, tasuks meeles pidada, et neil endilgi võib seda tulevikus vaja minna. •

Kommentaar on Eesti endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese vastus välispoliitilise mõttekoja Carnegie Europe küsimusele „Kas Euroopal on Venemaa-poliitika“?