Kui solvunud olite, kui Venemaa asepeaminister Dmitri Rogozin võrdles teid ohutu köögimikseriga?

Miks ma solvunud peaksin olema? Kui Austraalia [ajalehe Sydney Morning Herald] ajakirjanik minult küsis, milline peaks olema Euroopa Liidu positsioon suhtlemisel Venemaaga, ütlesin, et peame Venemaaga rääkima tugevalt, ühtselt ja kindlameelselt. Ja see kehtib mitte ainult Euroopa, vaid kogu demokraatliku maailma kohta. Et Rogozin ja mõned teised Venemaa tippjuhtkonna inimesed reageerisid sellele sotsiaalmeedias mõnevõrra lapsikult, aga väga valuliselt, näitab ilmselt, et tabasin hella kohta.

Sest kui demokraatlik maailm suhtleb Venemaaga ühtselt positsioonilt, siis oleme ka väga tugeval positsioonil. Kui Lääs on oma sanktsioonide poliitikas ühtne ja koordineeritud, siis suudame Venemaad mõjutada rohkem, kui Venemaa suudab mõjutada igaüht meist. Kahtlemata see ei meeldi Venemaa liidritele ja sellest ilmselt ka nende valuline reaktsioon.

Kas põhjus oli ka tõlkes? Üks asi on „jõupositsioonilt“ nagu tõlgiti, teine aga „from a position of strength“ – „tugevalt“, nagu teie ütlesite.

Ütlesin „tugevalt, ühtselt ja kindlameelselt“. Usun, et Rogozin ja kes iganes teine suudab kindlasti lugeda ladusalt ka ingliskeelset teksti originaalis. Kindlasti võisid nad seda lugeda ka venekeelses tõlkes ja saada mõneti vääriti aru. Aga see pole lõpuks oluline.

Kui kaua püsib demokraatliku Lääne tugev ühispositsioon Venemaa suhtes vastuseks Kremli toetatud Ukraina-vastasele agressioonile ja Krimmi annekteerimisele?

Kõigepealt on oluline mõista, et see ei ole iseeneslik. Selle positsiooni hoidmine nõuab tööd. Vaateid Venemaale ja hinnanguid sealt lähtuvale ohule on Euroopas mitmeid ja erinevaid. Siiani on ühtsus püsinud märkimisväärselt tugevana, mis on Kremlile olnud kindlasti ebameeldiv üllatus.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker nimetas nädal tagasi Hollandi ajalehes Trouw president Putinit „oma sõbraks“, lisades: „Me peame kontaktid Venemaaga taastama. Euroopa julgeolekuagendat ilma Venemaata ei ole.“

Nagu ma ütlesin, ühtsuse tugevana hoidmine nõuab meie poliitikutelt ja diplomaatidelt igapäevast tööd. Õnneks on meiega Venemaad ühtemoodi mõistvaid riike Euroopas palju, Venemaa enda viimase aja sammud...

... soodustavad seda?

... jah, aitavad meid. Loomulikult ei saa sellele loota, ja me ei tahagi sellele loota, et Venemaa astub veel samme nagu Malaisia reisilennuki allatulistamine või [topeltagent Skripali tapmiseks Suurbritannias korraldatud] Salisbury keemiarünnak. Muidugi me näeksime, et selliseid asju ei juhtu.

Aga kui räägime näiteks sanktsioonidest, mis kehtestati Ukraina-vastase agressiooni tõttu, siis ei saa me nende lõpetamist lahti siduda Ukrainas toimuvast ja öelda, et kuna Venemaa ei ole mõnel teisel tandril viimase nädala või kuu jooksul astunud täiesti hulle samme, siis võime enda poolt teha suure hea tahte žesti. Peame ikka vaatama, kas need kriteeriumid, mis sanktsioonide kehtestamisel seati tingimusteks, on täidetud või mitte. Ja need ei ole täidetud.

Sven Mikser ja Toomas Sildam Autor: Kairit Leibold

Millal ja kuidas taastab Ukraina keskvõim kontrolli Donbassi üle?

Loodame, et see juhtub võimalikult kiiresti... Nagu kõigis sellistes olukordades, eelistaksin mina diplomaatilist ja poliitilist lahendust mistahes vägivaldsemale võimalusele. See ei juhtu kindlasti täna, võibolla ka mitte homme. Aga nagu me enda ajaloost teame, siis ükski võitlus, mis toimub õigluse eest, ei ole kindlasti lootusetu, isegi kui võtab palju aega.

On selge, et Ukraina rahvas on valmis oma riigi terviklikkuse eest võitlema ja see, kui ekstentsiaalseks nad seda ise peavad, on olnud Kremlile üllatuseks. Demokraatliku maailma roll on Ukrainat selles võitluses toetada. Ükskõik, mida me arvame Ukraina reformide või korruptsioonivastase võitluse edukusest, on riigi suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus nii tugevalt rahvusvahelisse õigusesse ankurdatud teemad, et selles võitluses oleme me igal juhul Ukraina kõrval.

Junckeri juurde korraks tagasi tulles: kuivõrd mõeldav on Euroopa julgeolekupilt ilma Venemaata?

Nii nagu Euroopa julgeolekupilt ei ole mõeldav ilma Türgita või ilma Põhja-Aafrikata. Julgeolek on järjest enam jagamatu, nii et Venemaal on Euroopa julgeolekus kindlasti oluline roll. Kahjuks on see roll, mida Venemaa tänasel päeval mängib, valdavalt negatiivne.

Venemaa käitumise suhtes leplikkust ilmutavad Euroopa poliitikud räägivad meist natuke mööda, kui rõhutavad vaid Venemaaga kõnelemise ja kanalite avatuna hoidmise olulisust... Ega keegi ole kunagi teinud ettepanekut, et peaksime kustutama oma telefonidest kõik Vene suunakoodiga algavad numbrid. Kindlasti on vaja suhelda, sest Euroopana ja demokraatliku maailmana suhtleme me ju Hiinaga, Iraaniga, viimasel ajal küllalt intensiivselt isegi Põhja-Koreaga. Loomulikult on olulisi teemasid, milles Venemaaga tuleb suhelda, aga – oma põhimõtteid ohverdamata.

Kui Venemaa toetab järjepidevalt enda rahva vastu keemiarelva kasutavat [Süüria presidenti] Bashar al-Assadi, korraldab edukaid või ka ebaedukaid mõrvakatseid oma ülehüpanud endiste luurajate suhtes Euroopa riikide territooriumil, kasutades selleks radioaktiivseid või keemilisi vahendeid, siis kindlasti ei saa öelda, et meie oleksime need, kes peavad tegema esimese heatahtliku sammu, et suhteid [Venemaaga] parandada. Seda viga, kus Venemaa jõhkrale reeglite rikkumisele üritab demokraatlik läänemaailm vastata pingeid lõdvendavate, lepitavate sammudega, oleme me minevikus teinud. Ja paraku tõlgendab Kreml selliseid samme alati [Lääne] nõrkuse avaldusena, mida tuleb ära kasutada.

Jõhkrale rahvusvahelise õiguse ja kokkulepitud mängureeglite rikkumisele tuleb kindlasti vastata väga selgelt, arusaadavalt, ühtselt. Ja tugevalt.

Brüsselis kõlavad üleskutsed lõpetada Euroopa Liidu strateegilise kommunikatsiooni keskuse StratCom tegevus. Milline on Eesti vastus?

See keskus ja selle idasuunaline task force, allüksus, teevad väga head tööd, isegi kui asja käima jooksmine sisaldab aegajalt ka väikeseid viperusi. Strateegiline kommunikatsioon tänases julgeolekupoliitilises olukorras on elulise tähtsusega valdkond, kus otsustatakse tuleviku edu võitluses väärtusruumi pärast.

Seda keskust ei peaks sulgema, absoluutselt mitte. Julgen öelda, et meie positsiooni jagab oluline osa Euroopa Liidu riikidest.

Aprilli lõpus, kohtudes Londonis välisministri Boris Johnsoniga, ütlesite, mõeldes juulikuisele NATO tippkohtumisele, et Eesti eesmärk on seal edendada NATO kollektiivkaitse võimet ning tugevdada allianssi heidutushoiakut. Tõlkige, palun, mida Eesti tahab.

Seda, mida me oleme tahtnud mitme aasta vältel. Oleme näinud väga muljetavaldavat arengut alates 2014. aastast, kui toimus Venemaa agressioon Ukraina vastu, paljud silmad avanesid ja NATO otsustas tugevdada oma heidutusvõimet alliansi idatiival. Kus me olime aastal 2013 ja kus oleme praegu, kui Ämarist toimub NATO õhuturbemissioon, kui meil on igas Balti riigis ja Poolas liitlaste eelpaigutatud üksused, kui kõigis meie pealinnades on NATO staabielemendid... See on muljetavaldav.

Samas oleks kaugelt enneaegne öelda, et heidutushoiak on valmis ega vaja enam edasist tugevdamist. Üks teema, millest toonane president Toomas Hendrik Ilves rääkis juba aastaid tagasi, on Baltikumi teatud saareline asend geograafilises mõttes, sest oleme üsna eraldatud NATO mandri-Euroopa osast.

Sven Mikser ja Toomas Sildam Autor: Kairit Leibold

Suwalki koridor, ligi 100 kilomeetri pikkune Poola-Leedu piir, ainus maaühendus Balti riikide ja teiste NATO liitlaste vahel?

Jah, see kitsas maismaakoridor [surutud Venemaa Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahele].

Ja kindlasti on oluline mõelda, kui palju toetub Venemaa oma plaanides akronüümile A2/AD, anti access area denial, mis tähendab võimalust luua kogu siinset õhuliiklust tõkestav...

Selle puhul on kasutatud väljendit „mull“.

Jah, ka niimoodi. Venemaa plaanides, me teame, on Läänemere ja selle kohal oleva õhuruumi sulgemine, et liitlased ei pääseks konflikti korral siia. Meie asi on kindlasti mõelda, kuidas tagada, et NATO-l säiliks võime oma üksusi siin kiiresti tugevdada, vajadusel neid juurde tuua.

Laiemalt tuleb mõelda, ja siin ei oota ma lahendust veel Brüsseli tippkohtumiselt, kuidas lisaks maismaal paiknevatele heidutusvõimetele tugevdada NATO suutlikkust ka merel ja õhus.

Kindlasti on endiselt oluline töötada plaanidega, neid läbi harjutada, et oleks ka tegelik valmisolek. Ja üks asi veel – NATO juhtimisstruktuurid, võime langetada kiiresti otsuseid, võime ka kriisiolukorras oma tegevusi sujuvalt käivitada, juhtida, läbi viia... Seegi on valdkond, mis pole võibolla päriselt tulnud kaasa muutunud julgeolekuoludega.

NATO peasekretär Stoltenberg ütles, et uusi liitlasüksusi Balti riikidesse ei tule. Milliseid tundeid teis selline avaldus tekitab?

Kui rahulduksime sellega, et iga tippkohtumine või kõrgetasemeline koosviibimine lähetab meile ühe täiendava kompanii, siis liiguksime vales suunas.

Teame, et heidutushoiaku tugevdamisel on NATO paindlik ja võimeline kiiresti reageerima. Nüüd tahame näha, et NATO loodud kiirreageerimisvõimed demonstreeriksid suutlikkust olla valmis teatud stsenaariumite puhul.

Kuivõrd vaatavad liitlased Balti riike ühise julgeolekuruumina ja kas seda näitavad ka kolme presidendi ühised visiidid nii Washingtoni kui ka Pariisi?

Balti julgeolekupoliitilise ühtsuse demonstreerimine ei ole kindlasti liiast. Kui tahame pälvida tavapärasest suuremat tähelepanu, siis seda kolme riigipea või välisministri või peaministri ühised külastused meile suurtes pealinnades ka pakuvad.

Kuidas saab Eesti selles kolmikus eristuda ja kas üldse peab?

Sõjalised planeerijad vaatavad meie regiooni muidugi tervikuna. On väga keeruline visualiseerida stsenaariumi, kus üks kolmest Balti riigist satuks ekstentsiaalse sõjalise rünnaku alla viisil, mis ülejäänuid ei ohusta.

Samas on tegemist kolme erineva riigiga. Me ei taha ju luua Washingtonis või Pariisis muljet, et tegemist on ühe riigiga, kellel on ajaloolise kummastuse tõttu kolm presidenti või kolm välisministrit. Mitmes valdkonnas oleme konkurendid ja võistlejad. Julgeolekus kindlasti mitte.

Sven Mikser ja Toomas Sildam Autor: Kairit Leibold

Riigikogu liige Olga Ivanova oli paar päeva tagasi ETV+ saates „Kes keda?“ mures Eestis asuvate liitlaste üksuste pärast, et kui puhkeb sõjaline konflikt, siis pommitab Venemaa esimesena nende siinseid baase. Kuidas teda rahustada?

Arvan, et tema ärevus ei ole siiras ja tema rahustamisega ei ole vaja väga tegeleda, sest tema eesmärk ei ole saada rahustatud. Küll aga võin öelda kõigile neile, kes teda kuulates võivad ärevusse sattuda, et liitlaste kohalolek meie piirkonnas tagab suurema turvalisuse ja julgeoleku.

Heidutuse eesmärk, kui räägime NATO heidutushoiakust, ei ole võidelda ja võita sõdu, vaid sõdu ära hoida, andes mistahes potentsiaalsele vastasele ühtselt väga selge sõnumi, et avantüüridel ei ole mõtet, sest nende hind on kõrgem kui sealt loodetav kasu. Ses mõttes suurendavad meie pinnal oleval liitlasüksused kõigi meie julgeolekut ja ei tekita mingeid täiendavaid ohte.

Pärast topeltagent Skripali mürgitamist Novitšoki närvigaasiga Londonis saatis Eesti välja Venemaa siinse saatkonna sõjaväeatašee. Oli see turvaline valik, sest sõjalist koostööd meil Moskvaga ei ole ja Venemaa vastus saata koju Eesti sõjaväeatašee oli Tallinnale valutu samm võrreldes konsulaarametnike vastastikuse väljasaatmisega?

Esiteks oli tegemist Eesti julgeolekule vajaliku sammuga, teiseks väljendas see Eesti solidaarsust Suurbritanniaga pärast Salisbury rünnakut.

EKRE Jaak Madison tahab sõita Krimmi, toetama meie sealseid rahvuskaaslasi. Kas soovite talle head teed?

Krimmi külastamisel tuleb kindlasti vältida mistahes samme ja viise, mis võiksid olla tõlgendatavad Krimmi annekteerimise tunnustamisena. Ajutiselt mitte Ukraina kontrolli all olevatesse Ukraina piirkondadesse sõites peaks seda tegema kooskõlastatult Ukraina võimudega ning nende kehtestatud protseduuride ja korra kohaselt.

Kas ja kuidas peaks Eesti riik toetama Krimmis elavaid rahvuskaaslasi?

Eesti peab aitama kõiki oma rahvuskaaslasi, niivõrd kuivõrd on meil selleks jõudu ja võimalusi. Need sammud ei tohi aga kanda seda poliitilist sõnumit, et me oleme unustanud Ukraina riigi vastu toime pandud ebaõigluse või väljendame kuidagi tunnustust Krimmi liidendamisele, mis on rahvusvahelise õiguse järgi ebaseaduslik.

Krimmis elavate rahvuskaaslastega Eesti praegu ei tegele?

Krimmi puhul seab sellele piirid Venemaa anneksioon ja Vene võimude poliitika Krimmis. Mõnikord näeme ka teiste väljaspool Eestit elavate rahvuskaaslaste puhul, et kohalikud võimuteostajad ei vaata alati ülearu sooja pilguga tegevusele, mida meie peame mittepoliitiliseks, inimlikuks, humanitaarseks toetuseks.

Millal jõustub Eesti-Vene piirileping?

Siis, kui mõlemad pooled on selle [välisministrite] allakirjutatud piirileppe oma parlamentides ratifitseerinud.

Kas Eesti parlament ei võiks selle ratifitseerida ning näidata kõigile, et palun, meie tegime enda töö ära, aga Moskva muudkui jandib ja jandib?

See, mis olukorras me täna oleme, on kõigile niigi näha. Pärast seda, kui piirileppe teistkordselt alla kirjutasime, on Eesti parlament võtnud selle ratifitseerimisseaduse juba kahes järjestikuses riigikogu koosseisus menetlusse, teinud ära esimese lugemise ja oodanud enne lõpphääletust ka selgeid samme Venemaa poolt, kuna üldine arusaam ja džentelmenlik kokkulepe on, et selle protsessiga liigutakse edasi paralleelselt. Venemaa ei ole aga astunud mingeid nähtavaid samme.

Kes võiks olla pärast Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidus riik number üks?

Ma ei tahaks panna Euroopa Liidu riike tähtsuse järjekorda, ei enne ega pärast Brexitit. EL-is on väga erineva suuruse ja globaalse poliitilise mõjuga riigid, muidugi on teatud protsesside käivitamisel ja käimas hoidmisel Saksamaa ja Prantsusmaa mõju kõige suurem. Aga nemad kahekesi Pariisi ja Berliini vahel asju kokku leppides ei suuda ega – ma arvan – ka taha ülejäänud Euroopast üle või mööda sõita.

Eesti hääl ei ole sama globaalse kaaluga kui on Euroopa suurriikidel, aga kindlasti oleme võimelised olulisi asju mõjutama, vajadusel ka ära hoidma arenguid, mida me ei taha näha.

Kas Prantsuse-Saksa telg võiks luua mitmekiiruselise Euroopa, kus nemad ei sõida teistest üle ega ümber, vaid eest ära?

Euroopa on ühest küljest unikaalne projekt, niisugusel tasemel poliitilist ja majanduslikku integratsiooni riikide vahel mujal maailmas ei tunta.

Samas on selge, et meie integratsioon ei ole päris ühtlane ja mõnes valdkonnas mitte kõiki liikmesriike ühtemoodi haarav. Nii on võimalik, et teatud valdkondades mitmekiiruselisus tõesti tekib. Eesti on üldiselt väga õigel positsioonil, et tahaksime näha Euroopat kõigis valdkondades võimalikult ühisel kiirusel liikumas. On ju selge, et kui tekivad väikesed kambrid, kus osa liikmesriike lepib asju kokku omavahel ja teised jäävad kõrvale või maha, siis lõpuks kannatab [EL-i] poliitiline ühtekuuluvus ja solidaarsus.

Teisest küljest aga, valdkondades, kus me näeme mitmekiiruselisust tekkimas, siis loomulikult tahame olla tuumiku hulgas...

... esimestes vagunites.

... esimestes vagunites, piltlikult öeldes, jah.

Sven Mikser ja Toomas Sildam Autor: Kairit Leibold

Olete öelnud, et inimeste usu ja usalduse hoidmine Euroopa vastu on kriitilise tähtsusega. Miks need usk ja usaldus kõiguvad?

Teatud võõrandumine poliitilisest eliidist on tugevasti nähtav mitte ainult Euroopas, vaid ka ülejäänud maailma demokraatlikes riikides. Siin on sotsiaalmajanduslikke põhjusi, näiteks töö teisenemine, teatud liiki töö liikumine arenenud maailmast odavama tööjõuga maadesse, sellest tulenevad regionaalsed probleemid paljudes riikides, demograafilised arengud... Kõik need soodustavad võõrandumist, millega tuleb tegeleda, leida vastumürki trendidele, mis on inimestele ebameeldivad ja ebasoovitavad.

Üks kõige olulisemaid põhjusi, miks selline skepsis on tekkinud ja tekkimas ning miks poliitilised juhid ei oska sellega õigesti tegeleda, on inforuumi tohutult kiire teisenemine. See on üks viimaste aastasadade suuremaid ühiskondlike transformatsioone. Viimase paari inimpõlvega on inimestele kättesaadav – ja ka agressiivselt pakutav – infohulk kasvanud mitte paar või kolm korda, vaid tuhandeid kordi. Aga meie võime seda infot läbi töötada ja tarbida ei ole kasvanud mitte grammigi. See on tekitanud tohutu asümmeetria ja rohkelt võimalusi neile, kes tahavad panna meid kahtlema, kas eksisteerib üldse mingi objektiivne reaalsus, objektiivne tõde. Ja on loonud võimaluse ka neile, kes tahavad diskrediteerida liberaalset demokraatiat ja parlamentarismi.

Ja tulemuseks ongi „illiberaalsuse lummus“, millest president Macron rääkis Euroopa Parlamendis?

Seda võib ka nii kirjeldada.

Aga mina mõtlen, kuidas infopakkumine on üha enam personaliseeritud. Kui meile pakutakse tarkade algoritmide poolt ainult seda infot, mida meie varasema käitumise põhjal arvatakse meid tahtvat, siis... Alustades oma teed selles inforuumis orienteerumisel ning olles tsentrist õige veidi vasakul või õige veidi paremal, tõugatakse meid läbi isikustatud infopakkumise poliitilisest keskpõrandast üha ja üha kaugemale.

Me näeme seda Euroopas, me näeme seda Ameerikas. Me näeme, et valimised toovad võimule või võimu lähedale üha rohkem populiste, keda mõnel juhul võib nimetada ka äärmuslasteks. Näeme Euroopas üha rohkem valimisi, mis ei anna selgeid tulemusi, mille tagajärjel ei ole võimalik kuude või isegi aastate jooksul kokku panna töötavaid valitsusi.

Inforuumi teisenemine ning poliitiline võõrandumine ja süsteemi paralüüs on omavahel vägagi seotud.

Kas Poolas ja Ungaris on liberaalne demokraatia?

Kindlasti on seal arenguid, mis tekitavad teatud nõutust ja paljudes Euroopa pealinnades ka muret. On täitsa võimalik, et Euroopa vanad demokraatiad on iseenda suhtes vähem kriitilised kui viimase paarikümne aastaga EL-i ja NATO-ga liitunud riikide suhtes. See ei tähenda, et võiksime illiberaalsete või populistlike ilmingute peale silma kinni pigistada. Aga peaksime olema võrdselt, objektiivselt kriitilised nende arengute suhtes ükskõik, kas need toimuvad vanas või uues Euroopas.

Euroopa Komisjon plaanib seada eurotoetused sõltuvusse liikmesmaa õigusriigi tugevusest. On see õige?

Kuidas saan mina öelda Saksa maksumaksjatele või laiemalt netomaksjatele, et nad peavad heldelt avama oma taskud, kui on väga rahulolematud poliitiliste arengutega nende suhtes, kelle toetuseks need vahendid lähevad...

Aga – kriteeriumid peavad olema objektiivsed. EL-i ühtsus on meile erakordselt kõrge väärtus. Ja see on ka põhjus, miks olen öelnud, et ma ei taha näha Euroopat kui klubi, mis hakkab enda liikmeid sanktsioneerima. Selle vältimine on kindlasti Eesti huvides ja Euroopa tuleviku huvides.

Kui püüaksime läbi finantsiliste või poliitiliste karistusmeetmete muuta Euroopat selliseks nagu üks või teine meist tahaks, siis tulemuseks on Euroopa fragmenteerumine, lagunemine ning solidaarsuse ja ühtsuse kadu kõigis, ka meile eluliselt olulistes küsimustes.

Kas muuta Euroopat või muuta EL-i liikmesriike?

Neid ei saa päriselt lahutada. Euroopa tugevus on selles, et me oleme ühtsed. Loomulikult põhineb see ühtsus selgetel kriteeriumitel ning demokraatia ja õigusriikluse austamine on nende hulgas esimeste seas. Aga ma ei näe, kuidas oleks võimalik identiteedikriisis Euroopat päästa läbi selle, et hakkame neid põhimõtteid üksteisele... vitsa abil pähe taguma.

Aga see, mida pakkus Reformierakonna esimees Kaja Kallas – Eesti peaks eurorahade suuremaks kauplemisel meenutama Brüsselile meie 50-aastast okupatsiooniaega?

Olulisem on rääkida tänasest päevast ja veel olulisem on rääkida tulevikust. Kui tahame Euroopale meenutada minevikku, peaksime keskenduma lähemale minevikule: sellele, et Eesti on üks väheseid riike, kes on tõepoolest eurorahade kasutamise läbi tublisti edenenud oma sotsiaalses ja majanduslikus arengus. See võiks olla põhjus, miks meid – kuni oleme netosaajad – jätkuvalt toetatakse ja usaldatakse.

Muidugi pole meie eesmärk põlistada vaesust, läbi mille me jääksime igavesti netosaajateks. Mida varem, seda parem tahaksime muutuda ise sedavõrd jõukaks, et ei peaks enam sõltuma netomaksja-riikide maksumaksjatest. Aga hetkel on veel päris mitu olulist valdkonda, kus läbimurre tuleb saavutada ja selleks on vaja Euroopa toetust. Näiteks meie elektrivõrgu desünkroniseerimine Venemaast ja sünkroniseerimine Euroopa sagedusaladega, samamoodi meie transpordiühendused, Rail Baltic on neist kindlasti kõige suurem ja olulisem.

On see Eestile hea eelarvekava, mis on praegu Euroopa Liidu laual?

Need vaidlused ei ole veel õieti alanudki. Esimene vaidlus toimub eelarve tulupoole üle ja siin on netomaksjad üsna selgel ühispositsioonil ega soovi näha Suurbritannia lahkumisest jääva augu täiel määral täitmist või veelgi enam, kogu eelarvemahu kasvu. Meie seisame koos paljude riikidega selle eest, et suurt kahanemist ei tuleks ja et Euroopa võime toimida ei kannataks brittide kui suure netomaksja lahkumise tõttu.

Teine vaidlus toimub teemal, kuidas käia ümber eelarve kulupoolega. Siingi on riikidel eriarvamusi. Et juhul, kui tuleb kärpida ja piirata, siis kui palju need kärped puudutaksid ühist põllumajanduspoliitikat, kui palju ühtekuuluvuspoliitikat... Need arutelud ei saa olema kergemad kui tulupoole omad. Aga olen väga kõrgel arvamusel meie ametnikest ja diplomaatidest ja – isegi kui inimestel ei meeldi seda kuulda – ka poliitikutest. Eesti suutlikkus oma argumente esitada, neid kaitsta ja leida liitlasi on päris hea.

Kas president Trump peaks saama Nobeli rahupreemia kui Põhja-Korea tõesti sulgeb enda tuumaprogrammi?

See, kui saavutatakse rahu Korea poolsaarel ja kaob Põhja-Koreast lähtuv tuumakonflikti oht, on erakordselt suur saavutus. Kuidas täpselt jagada au selle eest Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide liidrite ning kõigi teiste panustajate vahel ning keda neist peaks pärgama näiteks Nobeli preemiaga, kui üldse kedagi neist – siin ei hakkaks mina arvamusi avaldama.

Rahu hoidmine ja konflikti lahendamine või ennetamine on välispoliitika ja diplomaatiaga tegelevate inimeste üks põhilisi ülesandeid.

Kui üllatav oli, et Hiina tuli sellega väga tugevalt kaasa ja keeras Põhja-Koreale surve avaldamiseks naftakraanid kinni?

USA ja Hiina huvid Aasias, Kagu-Aasias, ka globaalselt ei ühti, paljudes valdkondades on need isegi vastandlikud. Kuid tuumarelvastatud Põhja-Koreast ja potentsiaalsest tuumakonfliktist Korea poolsaarel või selle läheduses ei ole kindlasti huvitatud ükski riik, Hiina kindlasti mitte.

Mis saab tollitariifidest, millega Trump Euroopat ähvardas?

Näeme. On positiivne, et nende rakendamine Euroopa suhtes on edasi lükatud, mis võimaldab otsida sellele potentsiaalsele pingeallikale lahendust. Euroopa ja Ameerika vahelist kaubandussõda mina näha ei taha.

Aga Euroopa on oma vastuseks valmis?

Kindlasti on Euroopa teatud viisidel sunnitud vastama, kui sellised tariifid kehtestatakse. Eeldan, et Euroopa kasutab erinevaid samme, kindlasti WTO poolt võimaldatavaid vaidlustusmehhanisme. Omapoolsete sammude astumine on vajalik ka, et kaitsta Euroopa turgu. Aga see ei ole soovitud areng, sest kaubandussõjast pole kellelgi võita.

President Trump on väljendanud oma eelistust kahepoolsete poliitikate suhtes ja teatud vastumeelsust mitmepoolsetele kokkulepetele. Siiski usun, et tema administratsioonis on olemas päris hea arusaamine, kuidas EL tervikuna kaubandusküsimustes käitub, sest kaubandusvaldkonnas on EL üks tervik.

Ei pea mina hakkama veenma Ameerika Ühendriikide liidreid, aga tõsi on, et nendes strateegilistes valdkondades, mida tariifid võiksid puudutada, on tegelikult ohus päris palju Ameerika töökohti. See, et USA majandus ja nende töölised kui palgasaajad sellisest kaubandusvaidlusest palju võidaksid, on enam kui kaheldav.

Kui kaugel on välisteenistuse seaduse muudatus, mis lubaks paindlikumalt ametisse määrata suursaadikuid, keda võiks ametisse võtta ka väljastpoolt välisministeeriumi?

Kindlasti ei ole meie eesmärk minna tänavale värbama suursaadikuid. Eestile on oluline, et meie diplomaadid oleksid head, professionaalsed, esindaksid Eestit kõige paremal ja väärikamal moel.

Välisteenistuse seaduse uus versioon on töös ja jookseme ajaga võidu: kas suudame eelnõu viia parlamenti nii, et seda jõuaks seadusena vastu võtta juba riigikogu praegune koosseis. Aga mis puudutab välisteenistuse mõningast avamist ja võimalust tulla mõnedel juhtudel välisministeeriumisse kohe kõrgemale tasemele n-ö kõrvalt, siis see on vägagi kaalumist väärt.

Te ei karda sel viisil välisteenistuse politiseerimist?

See oht tuleb loomulikult välistada. Ei arva, et Eesti peaks minema näiteks USA teed, kus hulk suursaadikuid on poliitiliselt määratud. Aga neilgi on omad kaitsemehhanismid. Välisteenistuse avamine saab toimuda ainult viisil, mis tagab, et seda ei politiseerita ning et väljastpoolt võetavad inimesed on kompetentsed ja kõrge eelneva asjatundlikkusega diplomaatilises küsimustes.

Millal ja kuidas hakkab sotsiaaldemokraatliku erakonna toetus tõusma kõrgemale 10 protsendi alt ja juurest?

Selleks tuleb teha teadlikku tööd.

Eesti keeles on sõna poliitika, inglise keeles on kaks erinevat sõna – policy ja politics. Üks neist tähendab valdkondlikku poliitikat, seda, millega näiteks mina tegelen, juhtides välisministeeriumi. Teine – politics – on see, millega tegelen sotsiaaldemokraatliku erakonna juhatuse liikmena. Need ei ole üks ja sama asi, kuigi on lahutamatult ja orgaaniliselt seotud.

Sotsiaaldemokraadid on viimasel ajal olnud päris head ja tugevad – valitsuses olemine loob selleks ka eeldused – just valdkondlike poliitikate juhtimisel ja kujundamisel. Aga me ei ole samavõrd edukad olnud poliitika kui sellise tegemisel. Seda on nimetatud kehvaks kommunikatsiooniks, mis pole aga ainus põhjus. Oleme teinud ka sügavamaid vigu. On oluline, et sotsiaaldemokraatia suudaks kuvada ja kehastada väärtusi, mida me ise peame keskseteks – inimlikkust, hoolivust, usku sellesse, et inimesed on valdavalt head ja targad, arusaavad ja hoolivad. Peame ise sellised olema ja sellistena mõjuma.

Oleme erakonnana kaotanud inimlikku ja mõistvat mõõdet. See on tingitud rähklemisest valdkonnapoliitikates, mida tuleb kogu aeg juhtida, kus tuleb tegeleda mitte üksnes visiooniga, vaid praktiliste, töiste üksikküsimustega.

Kui tugevaks hinnata 10 palli süsteemis erakonna sisemist rahulolematust? Ei saa ju öelda, et seda ei ole.

Ei saa öelda, et seda ei ole... Mis on 0 ja mis on 10? 0 on see, kui erakonnal on 101 kohta parlamendis ja toetusprotsent on 100. Ja 10 on see, kui erakond läheb suure pauguga lõhki ja lakkab olemast. Meie ei ole kummalegi otsale väga lähedal.

Selge, et rahulolematust tekib rohkem siis, kui reitingunool läheb allapoole, kui pikaajaline trend on negatiivne. Tuleb aga eristada mitut tüüpi rahulolematust. Kui reiting on madal ja valimised lähenevad, tekib rahulolematus neis inimestes, keda on küll arvuliselt vähe, aga kes proovivad hinnata enda šanssi saada järgmistel valimistel valituks. Aga on teist tüüpi rahulolematust, mis puudutab erakonna liikmeid, olgu nad valla- või linnavolikogudes või lihtsalt inimesed, kes on oma aega ja muid ressursse panustanud erakonna aitamiseks. Kui seal läheb nurin väga suureks, peab erakond mõtlema, kuidas selles olukorras erakonnana edasi käituda, kuidas erakonna juhtkond peab või ei pea tegema järeldusi ja astuma samme.

Kas sotsid peaksid vahetama esimeest?

Olnud minevikus ise erakonna esimees, ei tee mina selliseid arvamusi ja algatusi kunagi läbi ajakirjanduse.

Rahvusvahelise õiguse ekspert Rein Müllersoni hinnangul positsioneerib Venemaa ennast konservatiivse alternatiivina lääne dekadentsile ja moraalitusele. Kas selles vastandumise kirjelduses on ka põhjendus, miks EKRE võidab kohalike venekeelsete inimeste toetust?

Peaksime ootama ära veel mõned küsitlused, kui siis tõepoolest näeme, et EKRE-l on kinnistumas arvestatav protsent venekeelsete valijate hääli, siis võime hakata otsima sellele põhjust. Aga on selge, et teatud ühiskondlikud väärtushinnangud ja ühiskondliku moraali teemad on need, kus vene emakeelega inimesed on keskmisest konservatiivsemad kui eesti emakeelega inimesed.

Kuivõrd tunnete sisemist ärritust, et EKRE on populaarsuselt sotsidest selgelt ette läinud?

Mulle ei meeldi see. EKRE põhimõtted on mulle mitmes valdkonnas isiklikult väga ebasümpaatsed. Aga ega ma vaata suure rõõmu ja joovastusega ka seda, et Reformierakond ja Keskerakond on sotsiaaldemokraatidest praegu kaugel ees.

Kui olin erakonna esimees, seadsin eesmärgiks, et erakond ei mängiks teises ega kolmandas liigas, vaid oleks tippliigas. See peab olema sotsiaaldemokraatide eesmärk igal pool ja igal ajal. Meile olulistel väärtustel on oluline koht Eestis ja igal pool maailmas. Hoolivuse, headuse, kõigi inimeste arvestamise ja kaasavõtmise mõte on tähtis. Peale sotsiaaldemokraatide seda keegi teine ei kanna.

Mitmendas liigas sotsiaaldemokraadid nüüd on?

Kesk- ja Reformierakond on taaskord ennast kehtestanud kõrgemas liigas, nad on kaugel ja kõrgel teistest ees. EKRE puhul... Kohalikel valimistel jäi neid teatud struktuurse nõrkuse tõttu oma reiting [valimis]tulemuseks vormistamata. Ilmselt suudavad nad seda natuke paremini teha riigikogu valimistel, aga kas see tähendab, et tegelikus valimisolukorras on nad sotsiaaldemokraatidest ees, ei julge praegu küll öelda. Ei ole kindel. Lisaks – kümme kuud on veel [valimisteni] minna ja me kavatseme teha head tööd, et oma seisu parandada.

Kui ohtlik on teistele erakondadele Eesti200 tulemine?

Ei ole näinud neid veel tulemas. Uudsust saadab alati võlu ja atraktiivsus, aga siia peab veel juurde tulema väga ja väga palju. Olemata seda kõike näinud, ei hakkaks ma praegu hinnanguid andma. Alati, kui keegi üritab uue tootega turule tulla, reageerivad vanad olijad kahel viisil. Ühed ütlevad „Tere tulemast, suurepärane, tahame teiega koostööd teha!“ Ja teised ütlevad „Oh, see on sisutu, mõttetu, tulutu, selle toote jaoks enam nišši ei ole.“ Mina praegu ei näe veel seda toodet, mida hinnata. Kui selleni jõutakse, siis saab midagi öelda.

Kui õige oli sotside juhi Jevgeni Ossinovski lahkumine tervise- ja tööministri ametist?

(Paus.) Aeg annab arutust. Üldiselt võiks valitsuserakonna esimees olla valitsuse liige... Jevgeni Ossinovski on olnud objektiivselt väga tugev oma valdkonna minister. Ma ei usu, et Eesti ajaloos on olnud ühtegi sotsiaal- või tervise- ja tööministrit, kes on valdkonna probleemidest paremini ja sügavamalt aru saanud, kes tunneb selle väga keerulise teema hingeelu ja kes on suutnud selle probleemide eest poliitilisel areenil paremini võidelda.

Aga samas on tõsi, et teatud rollikonflikt tal tekkis. See kui väga valus valdkond ja lisaks Jevgenile isiklikult külge kleebitud kirgliku alkovastase võitluse eestkõneleja silt tegid talle raskemaks erakonna laiema poliitilise sõnumi edastamise. Mõistan tema püüet saada vabamad käed, rääkimaks kõigil erakonnale olulistel teemadel, mitte üksnes tervise- ja tööministri valdkonnast või alkopoliitikast. Selleks oli see samm ilmselt vältimatu.

Sven Mikser ja Toomas Sildam Autor: Kairit Leibold: Kairit Leibold