Eilne päev tõi avalikkuse ette teate, et aasta lõpus võib tarbijaid oodata ees umbes kolmandiku võrra kõrgem elektrihind. Millest see tingitud on ja kas tegemist on pigem püsiva muutusega või võib see hiljem taanduda?

No teeme kõigepealt hästi lihtsalt selgeks, mille eest tarbija maksab oma energiaarve peal. See arve koosneb ju laialt võttes kolmest osast: üks osa [on] elekter, siis on võrgutasud ja riigimaksud, millest omakorda maksud on elektriaktsiis, taastuvenergiamaks ja käibemaks. Ja võib niimoodi öelda, hästi lihtsalt, et nad moodustavad kõik umbes võrdse osa. Võib-olla elektri osa on natuke suurem ja teised natuke väiksemad, aga umbes nii ta on. Ja kui me räägime sellest, et mis on nende kolme osa mehhanism, siis see elektrihind on täna puhas turukaup. Ja see turg on oluliselt suurem kui Eesti turg.

Võrgutasu on viimane reguleeritud tasu ja on ka Eesti Energia viimane reguleeritud tululiik, mida vastavalt kuludele reguleerib konkurentsiamet. Ja maksud on need, mis on kehtestatud, mida meil tuleb paratamatult maksta.

Ja kui me räägime nüüd elektrist, elektriturust, siis, nagu igal turukaubal, [kehtib] nõudluse-pakkumise vahekord. Nõudlus oleneb natukene sellest, kuidas majanduses läheb, aga ka sellest, milline ilm väljas on. Suvel näiteks, kui siin on külmem ilm nagu täna näiteks, on nõudlus suurem, aga kui on väga ilus soe ilm, siis on nõudlus väiksem. Talvel on kindlasti nõudlus suurem kui suvel. Külmal talvel on see veel suurem. Ja täpselt nii käib nõudluse pool.

Pakkumine oleneb sellest, millised elektritootmise vahendid parajasti turul saadaval on. Need on muutuvkulu baasil ehk siis tuuleenergia ja päikeseenergia muutuvkulu on väga väike, sest kütus on tasuta. Aga neid ju alati ei ole, sest alati tuul ei puhu ja päike ei paista. Seetõttu, näiteks, kui on külm talveöö, kus ei ole tuult ega päikest, on vaja katta kogu elektritootmine teiste elektrijaamadega. Samuti võib näiteks täiesti ootamatult kukkuda välja üks Rootsi tuumaelektrijaam, mis annab võib-olla suurusjärgus sama palju, kui terve Eesti täna üldse kokku tarbib. [Sel juhul] peavad teised tootjad selle asendama. Siis on pakkumist vähem ja kohe võib elektrihind tõusta.

Nii et elektrihinnas on see lühike perspektiiv ja on natuke pikem perspektiiv, mis on struktuurne. Ehk kui tahame puhtamat elektrit ja järjest rohkem tuleb taastuvenergiat turule, siis täna on taastuvenergia hind natuke kallim ja ei ole ka alati kättesaadav. Seda tuleb kompenseerida, nii et pikaajaliselt võib see elektrihinda mõjutada ka ülespoole. Aga see, mis on talvehind, mis meid ees ootab, on ikkagi hästi palju põhjustatud sellest, et Põhjamaades on hüdroreservuaaride tase keskmisest madalam. Suvel koguvad, eriti Norra ja Rootsi, natukene Soome ka, oma reservuaaridesse hüdroenergiat, mida talvel kasutatakse. Kuna seda on kogunenud sinna oluliselt vähem seoses kuiva kevadega, mida ka meie põllumehed on ära siin märkinud, siis seda potentsiaalset energiat on kogunenud vähem ja selle tõttu on eeldada, et pakkumist on vähem ja nii on ka need tuleviku elektrihinnad kõrgemad.

Kas me saame midagi ette võtta selleks, et me vähem sõltuksime sellest Põhjamaade turust?

Noh, paraku see elektriturg on selline suur ja ühendatud. Ja see on järjest rohkem ühendatud. Võib-olla klientidele on hea sõnum see, et alati on neile kättesaadav kõige parem pakkumine turul sellel ajahetkel. Ehk kui keegi toodab elektrit parajasti turul odavamalt meie naaberriikides kui Eesti Energia, siis kliendid saavad seda odavat pakkumist kasutada.

Turgude elekter töötab nagu ühendatud anumad - tuleb alati sealt, kus on odavam, liigub sinna, kus on kallim, ja püüab neid hindu ühtlustada. Aga samamoodi näiteks, kui Eesti Energia parajasti toodab odavamat elektrit kui see on Lätis või Leedus, siis see Eesti elekter voolab Lätti ja Leetu, aga see kehtib ka teistpidi. Nii et selles mõttes meie Eestis oma kaheksa teravatt-tundi aastase tarbimisega oleme siin turul suhteliselt pisikesed ja tegelikult sõltume ikkagi palju sellest, mis siin piirkonnas toimub.

Hando Sutter Autor: Siim Lõvi /ERR

Eesti Energia on just valmis saanud oma uue strateegia. Kas seal on ette näha, et meie kohapealne elektritootmisega kindlustatus paraneb?

Jah, tõepoolest, 20. juunil Eesti Energia nõukogu meie uuendatud strateegia kinnitas. Ja mis see strateegia siis on - see on kokkulepe juhatuse ja nõukogu vahel, aga samamoodi on see kokkulepe ettevõtte sees. See on see ambitsioon, mis me võtame. Eesti Energia puhul on meie strateegia kindlasti suures osas avalik ehk me räägime ka avalikkusele, mida me plaanime teha. Kindlasti peab see vastama omaniku ootustele ehk siis nendele ootsutele, mida Eesti riik on meile pannud.

Kindlapeale on ootus see, et me jätkuvalt peame tõhusalt panustama Eesti energiavarustusse. Me peame olema niiöelda meie põhilise loodusressursi, põlevkivi väärindajad. Me peame elektrit tootma tulevikus puhtamalt, keskkonna jalajälg peab vähenema ja me peame panustama ka Eesti riigi eelarvesse, kuna me oleme riigi äriühingutest suurimad dividendimaksjad.

Aga nüüd täpsemalt, et mis seal kirjas on. Me oleme järjest rohkem ennast fokuseerinud kliendile. Ja tõepoolest, meil ei ole mitte niiöelda tarbimiskoht või tasumakse, vaid meil on klient. Tõepoolest, kliendil on ju täna valik, kas ta ostab võrgust elektrit või ta toodab seda elektrit ise. Elektrit on järjest taskukohasem täna salvestada, salvesti tehnoloogiad lähevad odavamaks. Eesti Energia on sellest rääkinud ka avalikult, et me oleme ka niiöelda teisel pool lauda. Kui kliendil on tõesti huvi enda tarbimiskohas elektrit toota, siis meil on tänaseks valminud mitu kohalikku elektrijaama, kus me toodame elektrit kliendi juures. Need on enamasti päikeseelektrilahendused ja aasta lõpuks peaks neid olema umbes viis megavatti üle Eesti, väga erinevates Eesti kohtades.

Ma arvan, et see trend jätkub, sest need tehnoloogiad lähevad odavamaks kogu aeg hinna poolest ja kui elektrihind turul kasvab, siis klientidel on järjest rohkem motivatsiooni niiöelda enda katuseelektirt ise toota ja meie tahame ka seal abiks olla.

Samas kostub poliitikute suust ettepanekuid tõsta põlevkivi ressursitasusid. Kui palju kannatab neid tõsta selleks, et teie tootmisel oleks veel majanduslik aspekt ja milline oleks sellise otsuse mõju hinnale, tarbija jaoks?

Kui me räägime suurenergeetikast ja suurenergeetika on kõik see, mis on suur - see on suur elektrijaam, enamasti need elektrijaamaüksused, mis on Narvas -, siis seal me põletame, tegemist on soojuselektijaamaga. Põlevkivi kõrval me suudame seal põletada ka teisi asju, näiteks biomassi või põlevkiviprotsessis tekkivat uttegaasi või isegi turvast või veel igasuguseid asju.

Loomulikult ressursitasu, mida me kasutame põlevkivi tootmisel, mõjutab elektrihinda ja on üks sisend. Aga väga oluline sisend on ka CO₂ süsinikuemissioonimaks, mis on Euroopa-ülene maks ja on täna äärmiselt kõrge. See on 15 eurot tonni kohta ja moodustab peaaegu juba poole meie põlevkivist toodetud elektri omahinnast. See justkui kujuneb turul, aga kujuneb väga poliitilisel turul, kus nii nõudlus kui pakkumine on poliitiliselt mõjutatud. Ka ressursitasu on niiöelda poliitilist laadi maks, mis mõjutab põlevkivist toodetud elektri omahinda ja see maks on seal kogu aeg olnud. Minu arust on ka üsna loogiline, et kui me põlevkivi kasutame, siis riigile kui selle ressursi omanikule maksame mingit maksu. Nüüd see, et sellega tahetakse mingi signaal anda, näiteks et põlevkivist peaks tootma vähem elektrit, on üks poliitika osa ja kui seda tahetakse teha, siis see tehakse ära, aga loomulikult see tõstab põlevkivst toodetud elektri omahinda.

Kas see paneb teid põlevkivi vähem kasutama ja vaatama teiste lahenduste poole?

Suure tõenäosusega me pääseme lihtsalt vähem põlevkivist toodetud elektriga turule. Sellepärast meie konkurentsivõimekus väheneb, sest meie omahind on kõrgem. Mis omakorda ilmselt tähendabki seda, et me toodame põlevkivist vähem elektrit ja tõenäoliselt väheneb ka kaevemaht. Mis omakorda on tööjõud ja mingid muud maksud, mida me riigile maksame. Nii et tegelikult seda peab vaatama komplektis: iga poliitikameede põhjustab erinevaid tagajärgi. Selle tõttu meie kõikvõimalikud mõjud poliitikakujandatele joonistame kenasti välja ja nendega peab arvestama, kui neid otsuseid tehakse.

Ma saan aru, et teil ei olegi suurt midagi selle vastu, kui need ressursitasud tõusevad?

Vaadake, eks meie oleme ju teostajad ja Eesti Energia juhtidena me oleme eksperdid, me anname sisendeid. Aga lõpuks, kui mingid otsused tehakse, me viime need ellu. Ja eks siis toodetakse elektrit, nagu te ütlesite, millestki muust või tuleb seda elektrit rohkem Eestisse sisse osta ja saame vähem elektrit Eestist välja müüa.

Need on need võimalikud mõjud ja ise ma arvan, et tegelikult see ressursitasu peaks igal juhul olema. Aga ei oleks mõtet väga eristada, mida sellest põlevkivist tehakse. Riik ressursiomanikuna peaks seda tulu saama, aga kui ühel hetkel on kasulikum toota elektrit, siis toodame elektrit ja kui on kasulikum toota õli, siis toodame õli. Tulevik ongi ilmselt rohkem õlitootmine, mitte otse elektriks põletamine.

Teie strateegia nimetab ära ka uue õlitehase rajamise. Kui suur see tuleb? Kuhu te mõtlete, et selle võiks ehitada? Mis ajaks selle võiks teha? Mis tehnoloogiat see kasutab?

Eestis on täna umbes miljard tonni aktiivset põlevkivivaru veel järel ja umbes sama palju on saja aastaga kasutatud. Ja nüüd, kui me mõtleme, kuidas seda miljardit tonni kasutada, siis ilmselt me täna oskame kasutada seda palju paremini, kui viimased kümned aastad on kasutatud. See seisneb selles, et me suudame seda kasutada efektiivsemalt ehk täna meie kõige kaasaegsem elektrijaam, kus me põlevkivi põletame, on Auvere elektrijaam, mille efektiivsus on kuskil 40 protsenti. Aga Enefit280 õli ja gaasi koostootmise tehases saavutame me efektiivsuse 85 protsenti, mis on üle kahe korra rohkem. Samuti on see palju puhtam, sellepärast et emissioonid, kaasaarvatud süsinukuemissioon, on kordades väiksemad. See on ju see, mida me tahame - et energeetika oleks puhtam, et see oleks efektiivsem, et me suudame oma põhilist loodusressurssi paremini väärindada.

Tegelikult see õli on ju eksport, see läheb peaaegu sada protsenti ekspordiks ja parandab meie väliskaubandusbilanssi Eestis, annab tööd, saame rakendada oma teadmisi, mis meil on, ja nii teadlased kui insenerid on täna Eestis olemas. Ja millal? Ma arvan, et tänane tempo on umbes selline, et selle aasta lõpuks või uue aasta alguseks me oleme esimest korda selle diskussiooniga Eesti Energia nõukogus. Eks siis seal selgub, kui veenvad me oleme ja kui hästi me oleme ette valmistunud. Kui me saame sealt rohelise tule, siis me jätkame selle uue investeeringu ettevalmistamist.

Hando Sutter Autor: Siim Lõvi /ERR

On teil koht ka juba välja valitud?

Suure tõenäosusega see ikkagi tuleb meie tänase põhitootmiskompleksi juurde. Täpne aadress on Narva-Jõesuu linn, Auvere küla ehk seal, kus on meie tänased õlitehased. Seal on infrastruktuur olemas ja logistiliselt on see asukoht hea, kuna ta paikneb meie põlevkivi kaevandamiskohtade lähedal. See on ka Sillamäe sadama lähedal, mis on raudteega hästi ühendatud ja kust me siis põhiliselt oma õli Eestist välja veame.

On juba selle uue tehase maht ja suurus ka teada?

See on eelprojekteerimises, ilmselt see konkreetne üksus tuleb võrreldava suurusega kui meie viimane Enefit280 õlitehas. See tuleb ka tehnoloogiliselt üsna sarnane. Seal on ellu viidud mõned parandused, mis me oleme õppinud ja [uus tehas] peaks natuke parem saama. Ilmselt tuleb see ka mõnevõrra odavam, aga suures piires peaks olema sarnane.

Tootmisjääkidest olete te planeerinud hakata Rail Balticu jaoks killustikku tootma, see on juba mõnedele olnud niiöelda vastukarva. Kas need on teie konkurendid, kellele see plaan koostööst ei meeldi? Või keda see veel võib segada?

Tegelikult on Eesti Energia lubjakivist, mis on meie põlevkivi tootmise kõrvalprodukt, tootnud killustikku juba mõnda aega. Lihtsalt sellest ei ole võib-olla nii palju räägitud ja võib-olla ei ole olnud need mahud nii suured ja võib-olla oleme olnud ka ise passiivsed seda võimalust reklaamimast. Sellepärast, et ühtepidi on see põlevkivi tootmise kõrvalprodukt ja teistpidi on see ikkagi kasulik tooraine, ehitusmaterjal. Me oleme teinud hulgaliselt katsetusi, saanud päris palju sertifikaate ehk on kinnitatud, et see sobib väga paljudeks ehitusoperatsioonideks ja täiteaineteks.

Me oleme katsetanud nüüd siin erinevat logistikat, kaasa arvatud raudteed, et vedada seda killustikku ka kaugematesse kohtadesse kui võib-olla Ida-Eesti. Ilmselgelt, kui me sellega hästi hakkama saame, siis me ju kellegi turu või leiva võtame ära ja see on ka üsna loogiline, et see kellelegi ei meeldi.

Ma arvan, et see on üks õige asi, mida teha. Sellepärast, et selle lubjakivi maa seest me toome välja igal juhul. Kui me seda mõistlikult ära ei kasuta, siis see jääb lihtsalt hunnikusse seisma, nii nagu see on Ida-Virumaal kümneid aastaid hunnikutes seisnud. Aga kui me sellele hea rakenduse leiame, siis tõenäoliselt jääb mõni kaunis paik Eestis üles kaevamata ja see on ju iseenesest hea. Ja kui me teeme seda natuke odavamalt ehk see killustik on odavam kui see värskelt kaevatud kruusa või killustiku kaevandus, siis see on veel parem.

Nii et ma usun, et me ajame õiget asja. Ja ma usun, et seda toetavad ka need, kellel lühiajalises perspektiivis see mõne äriplaani ära rikub.

Kui suur see killustiku aastane tootmisvõimsus võiks olla ja kui suure osa see killustikuturust võiks moodustada?

No iseenesest meie toodame lubjakivi aastas miljonites tonnides, ma ütleks et seitse-kaheksa miljonit tonni. Ja sellist tarbimist Eestis, isegi suurte infrastruktuuriprojektidega, pole ette näha. Me võiksime oma mahtudega tegelikult katta uljalt ka naabrite vajadusi.

Aga te pole seda siiani teinud?

Oleme. Oleme pakkunud tegelikult ka suurtele infraprojektidele väljaspool Eestit. Ei ole küll suures mahus need asjad käima läinud. Aga töös on näiteks mõned sadamaehitusprojektid, tunnelite ehitusprojektid, kus me saame laevaga seda killustikku vedada, otse objektidele. Ja meie logistika on konkurentsivõimeline.

Nii et kui Tallinna-Helsingi tunnel kunagi teoks saab, siis te tõenäoliselt olete üks ehitusmaterjali pakkuja?

Põhimõtteliselt küll jah.

Tuleme ka nüüd selle teise poole juurde, et Eestis on ühe enam pead tõstmas agressiivne roheaktivism. See ei pruugi ka teie plaane puudutamata jätta. On teil plaan olemas, mida teha siis, kui ühel hetkel MTÜ Eesti Metsa Abiks teil Auvere elektrijaama juures protestimarssi korraldab?

Noh, minu arust selline kogukonnaaktiivsus on suhteliselt sümpaatne ja nii see peabki olema. See näitab, et meie ühiskond on terve ja mõtleb kaasa - see on ju iseenesest äärmiselt positiivne.

Aga on kaks asja, millega peab arvestama. Üks on see, et me peame kogu aeg olema valvel, et seda kogukonda ei kuritarvitata ja ei rakendata mõne huvigrupi vankri ette. Ja teine asi on see, et see debatt peaks olema natuke pikema perspektiiviga. Näiteks millest ideaalis võiks Eestis aastal 2030 toota elektrit? Me ei ole ju valmis elektrist loobuma ja tõenäoliselt elektrit tarbivaid seadmeid tuleb juurde - ilmselt ka transport liigub järjest rohkem elektri peale jne. Elektritarbimine ei vähene ja millestki peab see elekter tekkima. Kui meil on väga selge, milline toomine tuleb kinni panna, siis me peaksime samal ajal ka paralleelselt mõtlema, millest me seda elektirt oleme valmis tootma. Kui see tootmine on sellevõrra kallim, kas me oleme valmis kallimat hinda maksma?

Need asjad peaks omavahel komplektis läbi mõtlema. Eesti Energias me kindla peale tahame olla selliste debattide - eriti kui need on argumenteeritud ja sisukad debatid - argumentatsiooni või faktoloogiaga sisustajaks. Ja kui selle ühiskondliku debati tulemusena tekib hea konsensus, ja see on ka niiöelda poliitiliselt ära vormistatud, siis me kindlasti oleme valmis selle poole liikuma. Aga sellised hüsteerilised seisukohad, ilma alternatiivseid lahendusi pakkumata, ei too meile tulevikulahendusi. Nad on kõige vastu, nad ütlevad, mis kõik tuleks kinni panna - nad ei paku lahendusi. Ja kui me nüüd võtame näiteks need mõned MTÜ-d, mis on tekkinud, siis seal kohati lähevad niidid selgelt isegi mingite huvigruppide juurde.

Saate te nimetada neid?

Noh, ütleme, et tegelikult tahaks, et mina ei peaks neid välja tooma, sest mina olen ka üks huvigrupp või esindan mõnda huvigruppi. Siin peaks näiteks ajakirjanikel olema oluline roll, et kui on need MTÜ-d, kes vahel on päris korralikult rahastatud ja teevad päris kulukaid kampaaniaid, siis peaks vaatama, kuskohast see rahastus tuleb. Või teistpidi needsamad MTÜ-d - kui nad tõesti mingit huvigruppi või siis kogukonda esindavad, siis nende rahastamisallikad peaksid väga selged olema, sest vahel neid võidakse vastu oma teadmist rakendada mõne huvigrupi teenistusse. See ei ole enam väga hea.

On teil iseenesest infot selle kohta, et mõni huvigrupp on selgelt rahastatud?

On küll, jah, selliseid pudemeid tekkinud. See ühiskond, kui me oleme piisavalt küps, sõelub selle välja. Kogukond ei lase ennast ära kasutada. Ma usun, et see kindlasti sinna liigub, aga lihtsalt peab valvel olema.

On teil nii palju vaenlasi, et peaksite kartma, et mõni selline aktivistide rühm ka mõne teie konkurendi poolt rahastatud saab?

Noh, huvigruppe on kindlasti palju. Ma ei ütleks, et vaenlasi. Aga Eesti Energia on Eestis ju nii piisavalt suur - te siin selle killustiku teema tõite juba välja -, hästi palju on räägitud sellest biomassi kasutusest või energeetilise puidu kasutamisest. Kindlasti on meil siin väga häälekad ja mõjuvõimsad konkurendid. Kui Eesti Energia hakkaks seda tegema, siis mõne teise niiöelda sama segmendi, kas selle jäätmepuidu või väheväärtusliku puidu kasutaja toitumisahelasse me tuleksime konkureerima ja see kindlasti neile ei meeldi. Siis nad teevad kõike, et seda ei juhtuks. Noh, ja neid näiteid võib veel tuua. Ütleme, kui Eesti Energia teeb midagi hästi, siis kindlasti on kuskil keegi, kellele see ei meeldi, nii et sellega me arvestame.

Meie teeme alati oma asju hästi läbipaistvalt, selgitame. Üritame ka nende puudutada saavate huvigruppidega niiöelda laua taha istuda, arutada ennetavalt, seda me alati teeme. Aga kõik alati ei ole rahul, see on ilmselge.

Kui te nüüd vaatate enesekriitiliselt oma tegevusi, siis kas te saate välja tuua, milline võiks olla see tootmisviis või tegevusala, mis on kõige vähem keskkonnasõbralik ja mida saaks muuta säästlikumaks?

Iga tööstus on mingite keskkonnamõjudega ja see on ilmselge. Siin ei ole mitte midagi teha. Kui me räägime päikseseenergeetikast, siis räni ja mõned muud komponendid, mida seal kasutatakse, nende kohta on juba selliseid õuduslugusid räägitud nende kaevandustest ja kuidas seda tehakse. Või näiteks salvestitest ja maavaradest, mille kasutamine on maailmas hüppeliselt kasvanud jne. Iga tööstus on seotud mingisuguste mõjudega, see on absoluutselt selge.

Aga mida me Eestis tahame teha, millest ma enne juba natukene rääkisin, on, et põlevkivi kasutust saada kindlasti efektiivsemaks ja puhtamaks. Me tahame põlevkivist rohkem energiat kätte saada, me tahame õhuheitmeid vähendada, me tahame süsinikuheitmeid vähendada. Me tahame potentsiaalselt katendi ümberpööramist või segipööramist vähendada, kasutades tänapäevaseid tehnoloogiaid jne. Siin meil on küll päris palju plaane. Me oleme päris palju ära teinud, mille tulemusena võib öelda, et Eesti õhukvaliteet on Euroopa üks paremaid, kui räägime näiteks väävli-, lämmastiku-, tolmuheitmetest. Aga meil on veel plaane, kuidas seda veel paremini teha. Siin kindlasti me saame veel rohkem teha.

Kas ja kuidas te isiklikult plaanitavaks elektrihinnatõusuks valmistute?

Ma arvan, et esimene asi, mis me kõik peaks vaatama, on kogu meie energiatarbimine. Olgu see siis küte või valgustus, mis on suuremad kulud. Kas me teeme seda mõistlikult?

Mina praegu vaatan enda majal üle kütteallikad ja plaanin soojuspumpa kasutada. Kaalun enda maja katusele päikesepaneeli panemist, mis mulle elektrit toodaks. Kindlasti on selline päästik olemas kasvavate elektrihindade ja kiirelt langevate alternatiivsete kohalike elektrienergiatootmisvõimaluste vahel. Seda ma plaanin ise teha ja soovitan kõikidel vaadata ja küsida ka Eesti Energiast nõu.

Me oleme kindlasti kõikidele oma klientidele nõu ja ka jõuga abiks. Ja nagu ma ka ütlesin, me oleme paljudele klientidele lokaalsed elektrijaamad püsti pannud. Seda kindlasti tasub teha ja ma arvan, et need võimalused ajas päris kindlasti lähevad paremaks. Soovitan kõikidel see läbi mõelda ja oma energiatarbimine ka üle vaadata. Alati on midagi, kus me saame niiöelda vähem tarbida, sest see tarbimata jäänud energia on ju kõige odavam.

Hando Sutter Autor: Siim Lõvi /ERR