Balti riigid paistavad enamiku näitajate poolest silma ja ka elustandard on seal jõuliselt tõusnud, kirjutab Øystein Kløvstad Langberg artiklis, mis kannab pealkirja "Ei talu idaeurooplaseks pidamist". "Kas oleks aeg Balti riigid tuppa kutsuda?" esitab artikkel retoorilise küsimuse.

"Põhjala on tegelikult vaid müüt ja mentaalne konstruktsioon, millesse rahvas usub. Soomlased ostsid selle endale, nii et miks ei võiks seda ka meie teha," tsiteerib Aftenposten Eesti ekspresident Toomas Hendrik Ilvest, kes usub jätkuvalt, et ühel päeval nähakse tema maad põhjamaise kogukonna loomuliku osana.

"Meie enesepilt ulatub tagasi varastesse 90-ndatesse. Siis oli maa üsnagi trashy. Valitses vaesus, kõrge kuritegevus ja korruptsioon. Aga see kõik muutus hüppeliselt," märkis Ilves.

Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) statistika näitab, kui suur on majanduskasv tegelikult olnud. Alates aastast 1995 on kõigi kolme Baltimaa elustandard kasvanud vähemalt 170 protsenti. Euroopat võib küll lihtsustatult jagada rikkaks põhjaks, poolrikkaks lõunaks ja vaeseks idaks, kuid see käsitlus on aegumas. Nii Eesti kui ka Leedu asuvad sisemajanduse kogutoodangu poolest inimese kohta nüüdseks kõrgemal nii Kreekast kui ka Portugalist, olgugi et 1995. aastal oldi viimastest 50 protsenti maas.

"Meid kutsutakse jätkuvalt endiseks Nõukogude Liiduks. Mida aeg edasi, seda halvustavamalt see kõlab," selgitas Ilves Aftenpostenile. "Sama hästi võiks meist rääkida ka kui endisest Rootsi Kuningriigist, sest me olime Rootsi võimu all oluliselt kauem kui Nõukogude Liidu koosseisus."

Eesti on oluliste näitajate poolest Põhjamaadele lähenenud. Digitaliseerumise poolest asub riik maailmas juhtival kohal ja ka ajakirjandusvabaduse ning liiklusturvalisuse poolest on jõutud Põhja-Euroopa tasemele, kirjutab Aftenposten. Viimane PISA uuring, mis võrdleb erinevate riikide haridustulemusi, positsioneerib Eesti kõikidest Põhjala riikidest ettepoole.

Muuhulgas märgib Ilves, et sõna "jõulud" kasutatakse terves regioonis, kusjuures tegu on pelgalt ühe näitega sellest, kuidas kultuurivahetus eelkristlikku perioodi ulatub. Jaanipäev on Eestis püha ning seda tähistatakse kogu riigis suurte lõketega.

Aftenposten kirjutab, et eesti keel sarnaneb soome keelele, kuid näiteks Eesti läänerannikul võib leida inimesi, kellega rääkida norra keelt või vähemalt svorski (argikeelne sõna "svorsk" > "svensk+norsk" tähistab norra-rootsi segakeelt – BNS).

Vahetult enne Teist maailmasõda elas Eestis nimelt ligi kümme tuhat rootslast. Enamik neist põgenes küll Soome, kuid mõned on veel järel. Liiatigi hoolitseb suurem osa kohalikke selle eest, et hoida ülelahenaabritega sidet. Neist üks on 30-aastane Kristina Kivi, kes elab Noarootsi ehk Nuckö poolsaarel.

"Ma tunnen end eestlase ja põhjamaalase, mitte baltlasena. Aga see siin on võib-olla ka Eesti põhjapoolseim paik," ütles Noarootsi gümnaasiumis raamatukoguhoidjana töötav Kivi Aftenpostenile. "Ma ise õppisin koolis 12 aastat rootsi keelt. Kahjuks olen ma sellest palju ära unustanud, aga külla tulevate turistidega proovin natuke ikka rääkida."

Eesti rannikualad moodustasid kuni 1991. aastani Nõukogude Liidu välispiiri. Ametivõimud saagisid kohalike elanike paate pooleks, et nendega põgenema ei pääsetaks. Keeruline oli isegi perega meres suplemas käia, selgitas Aftenpostenile Ülo Kalm, kes juhib Noarootsi muuseumi.

See ajajärk toob ikka veel tugevaid emotsioone esile. Kui Saksa ajaleht Die Zeit ühes artikliseerias Baltimaad endiste nõukogude vabariikide hulka liigitas, sai toimetus kurja kirja, millele olid alla kirjutanud kõigi kolme riigi saadikud.

Ka Briti The Guardian sai 2014. aastal kriitika osaliseks, kui kirjutas "15 riigist, mis Nõukogude Liidu tuhast tõusid".

"Ida-Euroopa" pole määratlus, mis viljakale pinnasele kukub, kirjutab Aftenposten. Kui Läti endine välisminister Artis Pabriks eelmisel aastal avastas, et tema riik ÜRO ametlikus registris Põhja-Euroopaks klassifitseerub, tviitis ta võidukalt: "See on koht, kuhu me kuulume".

"Kui kellestki räägitakse kui idaeurooplastest, mõeldakse selle all sisuliselt barbareid. Lihtsakoelisi inimesi, kes ei saa asjadest päriselt aru," märkis Pabriks, kes on praeguseks Euroopa Parlamendi liige. Tema hinnangul ei peaks aga reserveerima ainult Eestile võimalust vaadata inspiratsiooni ja koostöö ootuses põhja suunas.

"Mõtteviis, meie toit, ajalugu, loodus – kõik see seob meid Põhja-Euroopaga. Ei, me pole 100 protsenti skandinaavlased, aga me oleme põhjamaised või vähemalt põhjapoolsed," märkis Pabriks.

Aftenposten meenutab, et kuigi paljudes tekitab Baltimaade kuulumine Põhjala hulka segadust, ei ole ka Soome sugugi alati sellesse seltskonda kuulunud. Kui Soome Eesti, Läti ja Leedu Esimese maailmasõja lõpus end Vene impeeriumist lahti rebisid, ei näinud kaugeltki igaüks Soomet põhjala osana.

"Soomlastele ei meeldi seda küll kuulda, aga "Põhjala" on muutuv mõiste," ütles Ilves.

Võttis lihtsalt aega, et inimeste hoiakuid muuta. Kui Hitler ja Stalin Euroopa 1939. aastal omavahel Molotovi-Ribbentropi paktiga ära jagasid, märgiti Soome Balti riikide hulka kuuluvaks ning jäeti venelastele. Ometi kuulub Soome alates 1955. aastast Euroopa Nõukokku ja tänapäeval selle riigi põhjamaisuse kohta enam küsimusi ei esitata.

Ilves loodab, et ka Eestist saab Põhjamaade Nõukogu liige, kuid tõdeb samas, et päris kohe seda ei juhtu.

Aftenposten kirjutab 2013. aastal tehtud uuringule viidates, et Eesti saab teisi enda põhjamaisuses veenda küll. Nimelt kinnitas 53,5 protsenti küsitlusele vastanud noortest eestlastest, et põhjala identiteet on nende jaoks tähtis või isegi väga tähtis. Ümbritsevates maades polnud see suhtarv aga kaugeltki nii kõrge.

Eesti praegune president Kersti Kaljulaid on väljendanud seisukohta, et tugeva tähendusballastiga mõisteid "Balti" või "Põhjala" tuleks pigem vältida. Samuti ei soovi Kaljulaid rääkida "Põhjala Beneluxi" teemal.

Pabriksi hinnangul seisab nende identiteetide taga Venemaa ja päeval, mil idanaaber miskit korraldada kavatseb, saab otsustavaks just see, kellena ülejäänud maailm Baltikumi käsitleb.