Vabaerakonna ülevõtja Nurm: riigikogus võiks olla kaheksa-üheksa erakonda ({{commentsTotal}})

Kaul Nurm Terevisioonis.
Kaul Nurm Terevisioonis. Autor/allikas: ERR

Praeguse kahe- või kolmeprotsendise toetusega Vabaerakond järgmisesse riigikogusse ei pääse. 30. septembri erakorraline üldkoosolek Raplas otsustab, kas erakond läheb edasi sisekriitika tule all madalale surutud Andres Herkeliga või saab uueks juhiks aseesimees Kaul Nurm. Tema omakorda peab võidu korral otsustama, kas viia Vabaerakond parlamendivalimistele üksinda või liituda Isamaaga. Kaul Nurme küsitles ajakirjanik Toomas Sildam.

Kas teie suudate päästa Vabaerakonna?

Ma ei oska öelda.

Miks te siis kandideerite Vabaerakonna esimeheks?

Lootused on loomulikult olemas ja ma arvan, ka eeldused on olemas. Pealegi, mina ei ole isehakanud kandidaat, kes oleks seda seadnud elu eesmärgiks või unistuseks. See tuleneb vastutustundest erakonna ees, sest väga-väga paljud liikmed on minu poole pöördunud ning palunud ja survestanud [esimeheks kandideerima]. Nii olengi väljakutse vastu võtnud.

Kui mul poleks mingit lootust, siis ei oleks kandideerima tulnud. Aga vastata, et kas ma päästan [Vabaerakonna] või ei päästa – seda saan öelda alles mõne kuu pärast. Kuid tahe on küll olemas.

Kuidas tuua Vabaerakonna ei kuhugi vajunud toetus valimiskünnisest ülespoole?

Kindlasti ei suuda seda teha üks mees. Minu senine juhtimiskogemus erinevates organisatsioonides ütleb, et kui tahetakse eesmärki saavutada, tuleb moodustada meeskond.

Kes on teie meeskonnas?

Ma ei ütle, et täna on mul meeskond valmis. Aga seal saavad olema erakonna kõik liikmed, kellel on vähegi soovi ja tahet midagi muuta.

Võtame Vabaerakonna praeguse juhatuse. Kes on teie poolt?

Praegusest juhatusest... Ma ei oska öelda. Võibolla ei ole kedagi, võibolla on mitmed. Mina olen avatud kõikidele erakonna liikmetele, sõltumata sellest, kas nad täna toetavad esimehe kandidaadina mind või Andres Herkelit. Olen ka täiesti veendunud, et kui osutun valituks [esimeheks], siis jätkan koostööd nii Andres Herkeli kui ka tema toetajaskonnaga.

Kui minu kandidatuur üles seati, nägid paljud just minus just lepituskandidaati, kes suudab suhelda ja suhestuda mõlema poolega, suudab motiveerida kõiki ühiselt koos edasi minema.

Siiski, et avalikkusele oleks selgem – on teie toetajate seas Monika Haukanõmm?

Jah, kindlasti.

Kes veel? Elo Lutsepp?

Jah. Minu meelest võib kõik nimed üles lugeda. Veelkord, kui mulle see au, tegelikult suur kohustus usaldatakse ja järgmised viis kuud ei ole mul ühtegi [vaba] laupäeva ega pühapäeva, siis seda tööd ei tee üksinda.

Kui ma ei suuda mobiliseerida erakonna liikmeid, et viimistleda programmilisi sõnumeid ja neid valijate erinevatele sihtrühmadele kohale toimetada, siis olen kindlasti ebaõnnestunud. Ma ei taha ebaõnnestuda ja seetõttu ei tõmba mingit vahet, kes kelle poolt hääletas või kes keda eelistas.

Avalikkusele seostub Vabaerakonnaga lõputu sisemine nagelemine.

Kahjuks on see nii. Pean nõustuma.

Mis on Vabaerakonnaga juhtunud? Kunagi oli teil toetust üle 10 protsendi.

On ka 19 protsenti olnud.

Analüüs läheb nende vigade juurde, mis tehti kaks-kolm aastat tagasi. Kui toetusprotsent oli kõrge, pidanuks tegelema erakonna laiendamise ja uute liikmete värbamisega, uute ajude sissetoomisega. See aeg kas magati maha või vähemalt jäädi nautima olukorda, et ollakse riigikogus ja on lai toetus.

Nüüd, kus meie toetus on kolm või neli protsenti, on liikmeskonda laiendada ikka väga raske, arusaadavatel põhjustel.

Kas viga oli ka see, et ei mindud erakonnana kohalikele valimistele sügisel 2017?

See on üks vigadest. Aga valimistele mitte minemine oli juba esimese vea tulem.

Polnud kellegagi minna?

Maapiirkondades küll, jah, sest erakonda ei kasvatatud õigel ajal. Kui erakonnas on 600 liiget ja kui nad kõik ei ole väljapaistvad isikud ja vaimuhiiglased, siis on raske kohalikus võitluses kaasa mängida. Eriti nüüd, kui vallapiirid läksid suureks. Olnuks mõttetu minna välja kahe-kolme inimese nimekirjaga. Parem minna kohaliku valimisliidu sisse ja püüda seal olla aktiivne, mida me ka tegime.

Mis puudutab Tallinna ja Tartut, siis [Vabaerakonna kõrvale jäämine kohalikel valimistel] oli viga, mida püüti parandada. Erakonna erinevad liikmed tegid ettepaneku Tallinnas ja Tartus siiski oma nimekirjaga [valimistele] minna, kuid toonane esimees Andres Herkel ja praegune istuv esimees Andres Herkel jäid enesele kindlaks, et me [valimistel mitteosalemise] otsust ei muuda. See aitas kindlasti kaasa Vabaerakonna nähtavuse halvenemisele.

Võibolla oleks praegu kõige õigem, kui Vabaerakond ühineks Isamaaga?

See on küsimus, mida mina otsustada ei saa.

Milline on teie isiklik mõte?

Minu enda mõte tiksub praegu selles suunas, et töötame usinasti edasi, läheme edasi programmiloomega, viime selle lõpuni. Meil on häid ja uuenduslikke sõnumeid, neist kõige värvikamatest ei saa veel rääkida, sest konkurendid ju kuulevad ning püüame minna täisnimekirjaga [parlamendivalimistele] välja. Sellel on kindlasti omad raskused...

Riigikogu valimiste täisnimekiri on 125 nime.

125 nime, ja need ei peaks olema just kõige tagasihoidlikumad nimed, nende hulgas oleks tore näha ka värvikaid persoone.

Kui palju teil praegu liikmeid on?

612, viimase seisuga, kui õigesti mäletan.

Aga mis nüüd oluline, Vabaerakond on avatud platvormiga erakond. Ka mina kasutasin seda kolm aastat tagasi, kui toona taluliidu peadirektori ja mitte erakonna liikmena kandideerisin [riigikogusse] Kagu-Eestis ja mul läks päris hästi. Natuke jäi puudu, et oleksin olnud meie parlamendifraktsiooni üheksas liige. Kutsume ka täna Vabaerakonna juurde erialaorganisatsioone, nende juhte, kes loodavad saada oma sihtrühma esindatust riigikogus.

Tõenäoliselt pakume enda platvormi ka uutele algatustele, kui nad peaksid ebaõnnestuma.

Keda te silmas peate?

Eesti 200 ja Elurikkuse erakonda, nemad on uued tulijad, Kartellierakondade poolt on aga seatud [erakonna moodustamiseks] 500 liikme piir, Vabaerakond näeks selleks piiriks madalamat numbrit. Samuti tuleks alandada valimiskünnist ja lubada [parlamendivalimistele] erakondadevahelisi valimisliite.

Miks? Meie arvates peaks käima argumenteeritud debatt parlamendis, mitte emotsionaalne debatt Facebookis, tänavatel, autosõitudel Lätti jne. Et seda võimaldada, peaks erakondade arv parlamendis olema praegusest kuuest oluliselt suurem.

Kui vaatame edukaid põhjamaid või üldse Euroopa väikeriike, siis näeme, et parlamendis esindatud erakondade arv on seitse kuni 11, samal ajal ulatub valimisprotsent 80-ni. See tähendab, et kogu ühiskond on parlamentaarsesse debatti haaratud. Kuid Eestis tunneb 30-40 protsenti inimesi, et nad ei taha üldse poliitikaga tegeleda, nad on väljas sellest debatist, mis võiks ühiskonda edasi viia.

11 erakonda Eesti riigikogus, kus on 101 liiget... Valitsuse tegemiseks oleks vaja viite-kuute erakonda?

11 ei ole kindlasti ideaalmudel, aga ma ei näeks mingit probleemi, kui Eestis oleks kaheksa-üheksa erakonda [parlamendis]. Tõesti, valitsuse moodustamine ja valitsemine läheksid keerukamaks, aga selle tulemusena oleks arvestatud suurema osa ühiskonna liikmete seisukohtadega, mis peakski olema valitsemise eesmärk.

Me ei pea püstitama eesmärki, et valitsemine oleks hästi lihtne, vaid, et me hästi valitseksime.

Siinkohal mõtlevad Kesk- ja Reformierakond, ja mitte ainult nemad, "hoia Jumal Eestit sellise riigikogu eest".

Ja mina küsin, kas Eesti riigi valitsemisel läheb midagi paremaks, kui riigikogusse ei pääseks näiteks rohelised? Ja samal ajal EKRE, Kesk- või Reformierakond saavad selle arvelt kaks-kolm kohta juurde? Ei lähe ju paremaks.

Aga kui see [roheline] maailmavaade, mida Eestis paljud kannavad, on riigikogus esindatud, siis kõik need inimesed teavad, et nende teemad on parlamendidebatis käsitletud, isegi kui nad ei leia seda valitsusprogrammist.

Kui tuleme tagasi küsimuse esimese otsa juurde, siis meie pakuksime platvormi, et võimalikult laiad huvirühmad oleksid esindatud parlamendis kasvõi ühe-kahe inimesega, mis on Eestile kindlasti parem kui see, et taandume nelja-kolme-kahe partei süsteemile.

Ühesõnaga, te kutsute neid huvirühmi ühinema Vabaerakonnaga?

Meie nimekirjaga. Me ei sunni neid parteisse tulema.

Aga Vabaerakonna võimalik ühinemine Isamaaga?

See on nii emotsionaalne teema. Kui Vabaerakonnas Isamaa nimi suhu võetakse, tekitab see paljudel inimestel arusaadavatel põhjustel teatavaid reaktsioone...

Meenuvad minevikutraumad, sest teie mitmed juured on paljuski Isamaas?

Võibolla mälestused minevikust. Teisalt muidugi, elu muutub, inimesed, ka juhid muutuvad ja vahelduvad...

Mina ei teeks sellest [minevikust] dogmat, aga ei anna ka täna mingit sõnumit, nagu peaks erakond praegu tõsiseid plaane Isamaaga ühinemiseks. Kas see on mõistlik või mitte, on omaette küsimus.

Teised parteid püüavad Vabaerakonna inimesi üle tõmmata, teate seda isegi. Kui edukad nad on?

Raske hinnata. Igatahes ei tuleks see kasuks kontseptsioonile, millest just rääkisin. Eesti sellest ei võidaks.

Kas arvate, et Vabaerakonna parlamendifraktsioon, kus Artur Talviku lahkumise järel on seitse saadikut, jääb riigikogu valimisteni kokku?

Tahaksin loota.

Mul on avalik palve kõigile fraktsiooni liikmetele, et pärast Vabaerakonna järgmist üldkoosolekut, mis toimub juba vähem kui nädala pärast, saabuks erakonda rahu. Ükskõik kumb pool ka võidab, loob see loodetavasti eelduse kodurahu taastamiseks, loob eelduse, et saaksime unustada kõik selle, mida oleme üksteisele selle... väikese...

Kodusõja ajal?

(Naerab) ... väikesest riiust või tülist kodusõjaks paisunud ajal öelnud. See on edu eeldus.

Kui kodurahu ei taheta taastada, ei ole lootustki, et võiksime olla edukad. Loodan, et meie parlamendifraktsioon saab minna märtsikuu valimisteni ühiselt edasi.

Miks teie liitusite Vabaerakonnaga?

Eelmiste parlamendivalimiste eel kutsus Andres Herkel mind Vabaerakonna nimekirjas kandideerima. Töötasin siis talupidajate keskliidus peadirektorina, olen talupidajate huve kaitsenud veerand sajandit, tunnen ka maaelu ja regionaalpoliitikat. Pakkusin taluliidu platvormist lühendatud kontsentraadi, mille Vabaerakond kinnitas enda programmi täiendava lisandina. Nii algas minu kandideerimine riigikogu valimistel, sain üle 1300 hääle, paarsada jäi parlamendikohast puudu.

Siis tegin kaks aastat peadirektori tööd edasi, tahtsin ameti maha panna ja pensionile minna, sest inimene ei pea kogu elu ühel kohal istuma, kuni surm meid lahutab. Nautisin vaba mehe elu, läksin tagasi meeskoori, taastasin pillimängu oskused, võtsin jälle looduskaamera kätte, käin siiamaani suusamaratonidel... Äkki helistas aga Andres Herkel ja kutsus, et tule erakonda. Poliitika on olnud kogu aeg minu hobi nagu ka sisemine soov Eesti elu paremaks muuta. Seda nõrka kohta Andres Herkel ära kasutaski. Ja kui Vabaerakonnal oli kahe-aastane sünnipäev, kinkisin erakonnale uue liikme.

Iseenda?

Kinkisin iseennast, tõin liitumisavalduse.

Andres Herkel lasi konkurendi tahatuppa sooja?

Mina ei tulnud Vabaerakonda kellegi konkurendina. Määratlesin enda rolli sedasi, et olen inimene, kes analüüsib probleeme, töötab välja lahendusi ning seda rolli olen siiani täitnud. Olen olnud väga aktiivne programmiloomes, olen tootnud mitmeid programmi dokumente.

Ometi olete nüüd Andres Herkeli konkurent Vabaerakonna esimehe kohale.

Jah, aga seda – nagu juba alguses ütlesin – ei ole ma saanud mitte ambitsioonist esimehe koha järele, vaid mul oli valik: kas lasta erakonnal edasi laguneda või võtta vastutus, võtta võimalik koorem enda kanda. Teen seda vastutustundest erakonna ees, sest iga erakond riigikogus on väärtus omaette ja nende väärtuste eest tasub seista.

Kas Vabaerakonna valimisnimekirjas on ERM-i legendaarne direktor ja praegune parlamendisaadik Krista Aru?

Nimekirjade koostamine praegu käib, aga hetkel Krista Aru nime seal ei ole. Ent ma ei välista – võibolla see tekib sinna. Peame Kristaga nõu pidama.

Parlamendisaadik Ain Lutsepp?

Ka Ain Lutsepa nime tänase seisuga minu teada nimekirjas ei ole. Siingi, ma usun, on meil veel võimalik läbirääkimisi pidada.

Põhiseaduse üks autoreid, samuti parlamendisaadik Jüri Adams?

Arvan, et Jüri Adams on nimekirja mustandis olemas. Aga kui täpsustada – valimisnimekirja ei tee erakonna juhatus, selle koostamine algab piirkondadest. Millised nimed sealt täpselt tulevad, ei ole minul isegi täpset ülevaadet.

Manifestis "Miks ma kandideerin Vabaerakonna esimeheks" ütlesite, et teile ei anna rahu erakonna senine rahakasutus. Mis sellega valesti on?

Ei midagi kardinaalset. Olen nõus, et riigi eraldisi erakondadele ei pea kohe maha elama ja Vabaerakond ongi sellest pool kõrvale pannud. Sellega on kõik korras.

Palju teil praegu raha pangaarvel on?

See on tegevjuhi pliiatsi all, aga küll seal suurusjärgus mõnisada tuhat [eurot] ikka on.

Minu rahulolematus on pigem muus. Võtame näiteks [Ardo Ojasalu juhitud] Korruptsiooniradari toetamise, mida sai Artur Talviku ettepanekul aasta tagasi tehtud, kuid selle mõte oli, et sinna annetavad ka erainvestorid, teised erakonnad. Nüüd aga selgus, et Vabaerakond oligi ainus doonor.

Maksite 5000 eurot kuus?

Mõni kuu ka vähem, 5000 oli meie maksimaalne limiit. Kui põhjendatud on valimisaastal, et ainult Vabaerakond eraldab raha [Korruptsiooniradarile], samas kui ise otsime sponsoreid väljastpoolt? See on üks minu etteheidetest.

Ja teine ehk see, et meil on siia saabunud üsna palju kõrgepalgalisi abilisi lootuses, et erakond muutub sellest võimekamaks.

Näiteks kampaaniajuht Ivo Rull?

Mitte ainult. Aga ülejäänud erakonna liikmed teevad usinasti tasuta vabatahtlikku tööd. Siin ongi käärid.

Kuid minu etteheited ei ole väga suured, vaid pigem teemal, et mida võinuks teha paremini ja mõistlikumalt.

Möödunud parlamendivalimistel sai Vabaerakond 50 000 häält ja kaheksa kohta riigikogus. Kuidas teil läheb märtsis 2019?

Sõltub meie valimisnimekirjast ja kui palju suudame oma nimekirja integreerida inimesi, kes tuleksid meile väljastpoolt, avatud platvormi kaudu.

Kui kõik läheb hästi, siis ma ei välista, et saame järgmises riigikogus 12 kohta või isegi rohkem. Aga see on maksimaalne, mida täna julgen prognoosida. Loomulikult on minimaalne eesmärk jõuda üle viie protsendi künnise, ehk saada kuus saadikukohta, väiksemaid ülesandeid ja eesmärke ei tohiks seada.

Aga, ma ei välista, et kui oleme järgmise viie kuu jooksul tõesti edukad, suudame teha ka tulemuse 12 kohta.

Mille võrra oleks riigikogu uus koosseis Vabaerakonnata vaesem?

Paljude valijate tahe jääks esindamata.

Kes on Vabaerakonna valija?

Vabaerakonna tulemise ajast on mul jäänud mälestus, et meie valijad olid suures osas haritlaskonnast ja kultuuriinimestest.

Tänaseks on see muutunud ja meil on veel küllalt suur toetus maapiirkondades. Võibolla seetõttu, et püüdsime kohalike kogukondade huve esindada haldusreformi ajal või ehk on see mingil määral seotud minu isikuga, sest kõik teavad, et ma maapiirkondade ja nende elanike aateid ei reeda.

Meil on valimisprogrammis võimas peatükk, mis loob eelduse, et elu regioonides võiks taastuda, vähemalt pidurduks väljaränne ja riigi kokkutõmbamine. Meil on ideed, kuidas anda loodusressursid kohalike elanike kätte, et neil oleks motiiv oma kodukohas edasi toimetada. Meil on idee, kuidas Euroopa Liidu tõukefondide raha suunata senisest rohkem maapiirkondadesse, mitte ainult Tallinna ja Tallinna lähiümbruse arendamisse.

Need ongi Vabaerakonna poliitika uued rõhuasetused, mida lubasite enda esimeheks kandideerimise manifestis?

Mina tahaksin rõhuasetused sinna panna, jah. Regionaalpoliitika ja teenuste kättesaadavus maakondades samal tasemel nagu Tallinnas – see on näiteks üks teema. Näen siin Vabaerakonnal suurt võimalust täita koht, mis seni täitmata.

Eesti vajab ühtlast arengut. Kui tõuseme helikopterina pilvepiirile, peaksime nägema pilti, kuidas kogu Eesti elab ning hästi ei lähe ainult Tallinnal ja selle lähiümbrusel. See on suur algatus, mida mina tahan muuta Vabaerakonna üheks parlamendivalimiste prioriteediks, sõltumata, kes jätkab erakonna esimehena.

Kui 30. septembril peaks Vabaerakonna esimehe valimised võitma Andres Herkel, kas teie jätkate Vabaerakonnas?

Suure tõenäosusega jätkan. Kõike pole võimalik ette ennustada, näiteks seda, mis toimub erakonna teiste liikmete peades. Mina näen küll, et oleks mõistlik, kui Vabaerakond leiab oma rahu ja koondub sel juhul ka Andres Herkeli selja taha. Loodan, et juhatuse koosseis muutub ja ka see peaks andma võimaluse kodurahu taastamiseks.

Kindlasti ei kutsu ma täna kedagi üles läbimõtlemata ja emotsionaalsetele sammudele, kui Andres Herkel võidab. Juhti on erakonnal vaja. Kui mõtleme linnuparvele, kes lõunasse lendab, siis seal on üks lind, kes lendab kõige ees. Tihti sõltub temast, kas linnuparv jõuab Egiptusesse või Marokosse. Sõltub ka sellest, kuidas on meeleolud linnuparve sees – keegi tahab jõuda Marokosse, keegi Egiptusesse.

Ärme ennusta. Vaatame 30. septembri sündmused ära. Ise loodan... ise tahan loota parimat.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: