Kujutage ette, et olete perekonnast, kus ei armastata tööl käia. Õigemini on leitud elu äraelamiseks lihtsamad ja mugavamad lahendused kui kellaajast kellaajani rassimine. Seda nimetatakse ka õpitud abituseks.

Ja nüüd kujutage ette, et teie tegelikult ei taha sellist elu elada, ei taha olla õpitult abitu, tahate hoopis midagi enamat. Ja nii te lähetegi siis, pea täis unistusi, ülikooli sisseastumiseksameid tegema. Ja saategi sisse!

Kodus olevad töötud laidavad aga sellise asja maha ning veenavad teid siiski nende kombel töötuks hakkama. Nii saab ju pere sissetulekut veelgi tõsta! Ja järgmisel hetkel oletegi juba töötukassas avaldust sisse andmas. 

See pole mingi fantaasia või naljalugu. See on tõestisündinud lugu, mis illustreerib tänast olukorda Eesti tööjõuturul. Ja selliste inimeste osakaal kasvab.

Need on inimesed, kes on küll töötukassas arvel, aga nad ei plaanigi kunagi tööle minna. Need on inimesed, kes ilmuvad tööandja juurde intervjuule ning siis nad kaovad. Uuel kuul tulevad nad uuesti. Kõike ainult sellepärast, et säiliks töötu staatus ja sellega ka makstavad toetused – raha, millest muide on võimalik täitsa ära elada.

Üks linnavalitsuse ametnik tegi enda lõbuks matemaatikat ning jõudis päris hämmastava tulemuseni: kui kodanik taipab ja oskab kõik kohaliku omavalitsuse ja riigi pakutavad toetused ja abinõud ära kasutada, õnnestub tal kuuga kokku ajada Maxima kassapidaja palk. See on umbes sama palju, kui pakkusid paljud tööandjad hiljuti toimunud Võrumaa töömessil inimestele palgaks. Seda üksnes selle erinevusega, et palk tuleb 12-tunniste tööpäevade ja öövahetustega välja teenida. Esimesel juhul saab aga raha niisama, boonusena jääb ka muidu tööl käimisele kuluv aeg alles. Usinamad kasutavad seda metsas seenel-marjul käimiseks või mustalt juhutööde tegemiseks, mis toob ju toetustele üksnes lisa.

Muidugi võiks küsida, et mis elu see on ja kas inimestel tõesti rohkem väärikust pole? Aga sama hästi võiks ka küsida, et mis elu see on, kui inimesi tapetakse ebainimlikult pikkade tööpäevade ja öövahetustega ning tasu selle eest on palgavaesus. Teed küll raskelt tööd, aga elad ikkagi viletsamast viletsamini, eriti praeguse hinnatõusu ajal.

Jah, riik on nende inimestega hädas, sest nad ei allu süsteemile. Nad ei maksa sotsiaalmaksu, vaesusest tulenevalt on nad kõikvõimalikes riskirühmades ja üleüldse on nendega palju jama. Seda enam tundub lausa tragikoomiline sotsiaalministeeriumi plaan toetada Kagu-Eestisse töökohtade loomist. Kolme aastaga loodetakse riigi abiga kolme maakonda juurde luua pea 400 uut töökohta. Põhjenduseks toob sotsiaalminister Riina Sikkut muu hulgas selle, et töökohad tuleb suunata sinna, kus on veel töökäsi.

Tõepoolest, kui Tallinna kontoris statistikat vaadata, siis just selline mulje jääbki. Praegu on Eesti keskmine töötus 4,6 protsenti. See on nii väike näitaja, et spetsialistid ei julgegi seda päris õigeks näitajaks lugeda, öeldes, et meil sisuliselt polegi tööpuudust. Ida-Virumaal ning Kagu-Eestis on olukord natuke teine. Võrreldes muu Eestiga on töötus jätkuvalt kõrge, Valgamaal Eesti kõrgeim 8,5 protsenti. Selle järgneb Ida-Virumaa ning siis Võru- ja Põlvamaa.

Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et näiteks Võrumaal on tööealise elanikkonna kohta umbes 1100 paari vabu töökäsi. Ometi väljendavad ettevõtjad riigi plaani peale sinna töökohti luua eufooria asemel umbusku. Seda põhjusel, et tegelikult pole ka Kagu-Eestis vabu töökäsi. Vastupidi. Ettevõtted on piltlikult öeldes käpuli ning ei tea, mida teha.

Üks tahaks laieneda, aga ei saa – töölisi lihtsalt pole. Teine pakkis üldse pärast paariaastast tegutsemist asjad kokku ning kolis suuremasse linna. Ikka sellepärast, et töökäsi jäi puudu. Kolmas otsib juba pikemat aega lihtsalt meest, kes suudaks loogiliselt mõelda ja tahaks tööd teha. Otsib siiani, üsna tulutult. Neljas kuulutas aga välja konkurssi kahekümnele vabale töökohale. Et pakutav töö oli hea ning palk veelgi parem, tuli tal läbi töötada pea 200 avaldust. Päris muljetavaldav, mis? Tööandja ütleb aga, et kui ta hakkas palkama kuueteistkümnendat inimest, polnud too enam päris see, keda ta tahtnuks. 

Ja nüüd tuleb sellises olukorras riik ning ütleb, et kuulge, me anname teile raha, et tehke töökohti juurde. Jah, aitäh, aga kellele? Kulla riik, sinu inimesed ei taha enam tööd teha. Ei taha ei 500, 750 ega 1000 euro eest kuus tööd teha. Mina ei tea, miks see nii on ega peagi teadma. Meil töötab riigiaparatuuris lõputult palju kõrgelt haritud spetsialiste, kes saavad päris viisakat kuutasu mitte üksnes selle eest, et nad selliseid asju teaks, vaid oskaks ka lahendada.

Alustagem või sellest kõige lihtsamast. Umbes kolmandiku meie tänastest töötutest moodustavad osalise töövõimega inimesed. Lisaks on meil noored, kes töötaks väga heal meelel osalise koormusega, täpselt nagu ka pensionärid. Ometi ei taha ettevõtted neid inimesi palgata.

Tallinna Kaubamaja Grupp Asi juhatuse liige Raul Puusepp tõi ka põhjused oma eile ilmunud Postimehe arvamusloos üsna hästi välja. Ta kirjutas, et praegune sotsiaalmaksu süsteem on "käsikäes ajale jalgu jäänud töölepinguseadusega üks peamisi pidureid, mis teeb vähegi "normist" kõrvale kalduvate töösoovidega inimeste palkamise kulukaks ja kohmakaks – töölepinguseadus mõõdab sotsiaalmaksu miinimumläve sama puuga nii osalise kui ka täistööajaga töötajatele, mis ei soosi paindlikke töösuhteid ega noorema põlvkonna armastatud tööampsukultuuri." Aitäh, Raul, selge sõnastuse eest. See on teema, millest on palju räägitud, ent jõutud pole kuhugi. 

Lõpetuseks tulen tagasi oma loo alguse juurde. See noor inimene, kes läks end koduste survel töötukassasse arvele võtma, jagas oma lugu. Ametnikud reageerisid, asjasse sekkus sotsiaaltöötaja ning ta läks ikkagi ülikooli. Oletame, et ta osutub tõeliseks talendiks. Nüüd jääb vaid küsimus, miks ei toeta riik pigem töökohtade loomist, kus on vaja ajusid ja haridust ning miks jätkuvalt soodustakse vana süsteemi, kus madalad palgad on aktsepteeritavad.

Piltlikult öeldes võib asi lõppeda sellise suhtumise juures nii, et see noor inimene jääb lõpuks mõnest töökohast ilma, sest eelnõu nägi ette palgatoetust ainult neile, kes on vähemalt pool aastat töötud olnud. Absurd! •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.