Kõigepealt sotsiaalmaksu kaotamisest. Mida selle all täpsemalt mõistetakse, kas sellest päriselt loobumist või asendamist mingite teiste maksudega?

Sotsiaalmaksust loobumine tähendaks üleminekut erameditsiinile ja pensionikindlustusele ehk kindlustuspõhist sotsiaalteenuste rahastamist. Võtame tervishoiusüsteemi. USA-s ja Šveitsis (ainsana Euroopas) kehtib eratervisekindlustus, mille raames inimesed teevad vabatahtlikke sissemakseid. Mille eest maksavad, seda on neil õigus ka nõuda.

Aga sellisel süsteemil on mitu olulist majanduslikku aspekti. Vabatahtlikel sissemaksetel põhinev tervishoid on oma olemuse poolest mitu korda kallim kui maksudel põhinev tervishoid. Selle toimimiseks on vaja kas väga suurt rahvaarvu (hoidmaks sissemaksed mõistlikkuse piires) või väga rikast ühiskonda.

Šveitsis maksab eravisekindlustuseks keskmiselt 500 eurot inimese kohta kuus. Kahe lapsega pere maksab seega 2000 eurot ainult tervisekindlustuse eest. Enamus Eesti peresid ei teeni kuus nii palju raha kui šveitslane ainuüksi terviskindlustuseks kulutab. Seega pole vabatahtlikel sissemaksetel põhinev tervishoiusüsteem Eestis kuidagi võimalik. Meil pole selleks piisavalt inimesi ja oleme liiga vaesed. 

Tõsiseltvõetav ei ole ka jutt sellest, et "töötegemise vorm on muutnud". Siin aetakse segamini töö tegemise koht ja töösuhted. Kuigi paljud inimesed ei tööta enam kindlal töökohal kellast kellani, siis kuhugi pole kadunud töösuhe kui selline. Ikka on olemas töötegija, tasusaaja ja sotsiaalteenuste vajaja. "OÜtamine" on suuresti meie väärastunud kasumimaksusüsteemi tulemus, mitte sotsiaalmaksuteema. 

Samamoodi pensionikindlustus. Kahjuks ei ole paljud inimesed võimelised ise pensionipõlveks säästma. Ka pole vist usaldus kommertspankade poolt hallatavate pensionifondide suhtes ülemäära suur. Riiklik pensionisüsteem on täna paratamatult vajalik. Seega jäävad Eesti jääb tervishoid ja pensionisüsteem alati põhinema kohustuslikel maksudel ja jutt sotsiaalmaksude ärakaotamisest peegeldab seda, et teemat ei mõisteta.    

Oletame siis, et sotsiaalmaks kantakse üle teistesse maksudesse – näiteks indiviidi tulumaksu, tarbimismaksudesse ja kinnisvaramaksudesse. Paraku pole aktsiise ja käibemaksu tõsta enam võimalik; ainus asendusallikas oleks indiviidi tulumaks. Nagu Taanis, kus ettevõtte sotsiaalmaksu osa on väike ja tulumaksu osa suur. Kuid selleks peab tulumaks olema progresseeruva määraga. Lihtsa Mongoolia tüüpi tulumaksuga ei ole võimalik rahastada Taani tüüpi sotsiaalkindlustust.

Teine küsimus on seotud sotsiaalmaksu jaotamisega töötajate ja tööandja vahel. Eestis on täna Euroopa kontekstis ainulaade olukord, kus kogu sotsiaalmaks on täielikult tööandja kanda. See ongi meie maksusüsteemi peamine häda, mis pidurdab palkade kasvu ja ettevõtete konkurentsivõimet. On vältimatu, et osa sellest koormusest nihutataks töövõtja kanda. Paraku on selle tingimus jällegi seesama progresseeruva määraga tulumaks. Ilma selleta pole tööandja sotsiaalmaksukoormuse nihutamine kuidagi võimalik. Eeldame, et alanev ettevõtte maksukoormus kandub üle kõrgematesse palkadesse, mis teeb võimalikuks ka osaliselt sotsiaalmaksu tasumise töövõtja poolt.

Võib ju küsida, et mis vahet on sellel, kes maksab sotsiaalmaksu, kui tööjõu kulu ettevõtjale on sama suur. Aga küsime vastu – kas ettevõtted eelistavad tõsta töötajate palka või maksta see summa riigile maksudeks? Vastus on vist teada…

Või küsime töötajatelt, kas tahate saada suuremat või madalamat töötasu, kuigi kätte jääv raha pärast tulumaksu on sama suur? Vastus on vist samuti teada.

Seega on ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks vältimatult vajalik  sotsiaalmaksukoormuse vähendamine. Kui aga ühiskond ei aktsepteeri progresseeruva määraga tulumaksustamist, pole mingisugune reform lihtsalt võimalik. 

Kolmas sotsiaalmaksuga seotud aspekt on sotsiaalmaksu lagi. Sellest on rääkinud nii Äripäev kui ka tööandjate keskliit. Seda esitatakse omapärases mütoloogilises võtmes, nagu oleks sotsiaalmaksu piirang miskitmoodi seotud "kõrgepalgaliste töökohtade loomisega". Pigem on siinkohal tegemist ikka õigluse teemaga, mitte palga kujundamise küsimusega. Ehk õiglus seisneb selles, et mille eest maksan, seda pean ka saama.

Aga jällegi – sotsiaalmaksu lage pole võimalik kehtestada ilma progresseeruva tulumaksuta. See oleks nagu üleskutse sõelaga vett kanda, mis ei ole eriti arukas tegevus. Lihtsa ühetaolise tulumaksuga, kõrge maksuvaba miinimumi ja madala sotsiaalmaksulaega jookseks meie tervishoiu- ja pensionisüsteem verest tühjaks vähem kui poole aastaga. 

Kokkuvõttes – mitmesugused maksueksperimendid on meie maksusüsteemi deformeerinud sellise määrani, et põhimõtteline ja igakülgne maksureform on lähiaastatel vältimatu. Aga tahaks juba ükskord jõuda üleminekumajanduse sundvalikute juurest moodsa ja euroopalikku maksusüsteemi juurde. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.