Artiklis "Ibrus tühja kasseti tasust: praegu kaalutav ettepanek lahendab eilse päeva muresid" ütleb Indrek Ibrus, et piraatlus on kaduv trend ja praegu selles osas uusi regulatsioone tekitada ei ole mõistlik.

Loomeinimeste hüvitis, millest jutt, on aga hoopis legaalse tarbimise ja kopeerimise pealt määratav kompensatsioon selle eest, et nad loobuvad oma autoriõigustest eratarbeks kopeerimisel. Piraatlus siia alla ei lähe. Igasugune kopeerimine eratarbeks ei ole automaatselt piraatlus – see oleks piraatlus siis, kui Eesti riik keelaks eratarbeks kopeerimise.

On hea märk, et Ibruse viidatud ja EASi tellimusel läbiviidud 1028 inimese muusika kuulamise harjumuste uuring näitab, et piraatlus on kaduv trend. Hüvitise määrade kehtestamisel arvestatakse piraatluse osakaal maha, mis tähendab, et laekuva hüvitise maht peaks olema suurem, kui piraatlust on uuringute järgi vähem.

Kui võtta kõrvale meie põhjanaabrite soomlaste analoogne uuring, siis Soomes oli 2017. aastal isiklikuks kasutamiseks tehtavate koopiate arv aastas on umbes 242-264 miljonit muusika- ja videofaili. Kodumajapidamistes tehtud koopiate koguarv (sealhulgas need koopiad, mis ei ole hüvitatavad isikliku kopeerimise regulatsiooni kaudu) oli ligikaudu 418 miljonit ühikut aastas. Seega – Eesti ja Soome rahvaarvu võrreldes võib sarnase kopeerimistaseme juures olla legaalsete koopiate tegemise arv Eestis 57-62 miljonit ühikut aastas (millele lisanduksid ebaseaduslikest allikatest tehtud koopiad).

Probleem on see, et meil on kehtiv seadus ja ELi direktiiv, kuid vabariigi valitsuse määrus, mis peab selle toimima panema, on VHS-kassettide ajastust ja tegelikult sisuliselt ei toimi. Valitsus rikub teadlikult ELi õigust ja põhiseadust ning eirab kohtute seisukohti juba pikema aja jooksul. Seega ei ole Eesti autorite õigused digikanalites täna reaalselt tagatud nii nagu teistes riikides. Määruse kaasajastamise vajadusele on viidanud ka riigikohus juba kaks aastat tagasi.

Praegu on Eesti loomeinimesed oluliselt kehvemas seisus kui nende Euroopa kolleegid. Kindlasti vajaks regulatsioon kaasajastamist, sest vastasel juhul on Eesti loomeinimesed sunnitud oma seadusejärgseid õigusi vaid tagantjärele kohtu kaudu nõudma ja seda kehtivas seaduses toodud alustel ehk vastavalt 8% ja 3% salvestava infokandja ja seadme hulgihinnast ilma käibemaksuta. Oluline ongi silmas pidada, et üheksa loomeliidu kohtukaebus on reaktsioon vastavalt olemasolevale seadusandlusele, mitte tulevikuvisioon.

Täna on Eesti riigil (tulenevalt EL õigusest) kaks valikut: kas keelata või lubada teoste eratarbeks kopeerimine. Eesti on analoogselt ELi teiste liikmesriikidega tükk aega tagasi selle valiku teinud, piirates autorite ainuõigust teose kopeerimisele (NB! See on põhiline autorile majanduslikku kasu tagav õigus) ja lubades kõikidel isikutel teoseid kopeerida eratarbeks. Samas ei ole Eesti pikka aega taganud õiglast mehhanismi loojatele õiglase hüvitise (inglise k. fair compensation) kogumiseks ja maksmiseks.

Kuid meie põhiseadus ütleb, et riik kaitseb autorite õigusi (vt § 39), ning ELi õigus kohustab Eestit looma mehhanismi, mis tagaks õiglase hüvitise saamise. Kui peaaegu kõik ülejäänud liikmesriigid on suutnud sellise ühiskonnas enamjaolt aktsepteeritava õiglase mehhanismi luua, siis kuidas Eestil pole see õnnestunud vaatamata loomeliitude korduvatele palvetele ning aastatel 2010-2013 kohtus käimisele? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.