Karistuse said nad teiste hulgas ka Yleisradio ajakirjaniku Jessikka Aro solvamise ja vaenamise eest ning valetamise pärast. Kuni sellise karmi otsuseni oli paljudel tunne, et internet on koht, mis kannatab kõike ja meilgi on palju inimesi, kes on veendunud, et kirjutan, mida tahan - selles keskkonnas see ei loe. Loeb küll ja see tehti neile kahele mehele värvikalt selgeks.

Mida nad siis tegid? MV leht on üks hull asi, kes soovib, võib internetist vaadata. See MV omab ka tähendust, aga see on nii ropp, et ei julge rahvusringhäälingu eetris seda öelda. Vaadake ise. Lehes ei lööda serviti, vaid labidaga otse pähe ja koledate sõnadega. Jessikka Aro jäi mõlemale mehele ette, sest paljastas Peterburi trollivabriku töö ja tekitas sellega valevabriku imagole korvamatut kahju.

Kes viitsib lugeda Johan Bäckmani blogi, saab esimesest paarist loost aru, et tegemist on vene marurahvuslasega, kellele idanaabri õnn ja edu on kõik. Ta on elanud ka Venemaal, ta keel on perfektne ja seda kasutatakse ära. Ta esineb alalõpmata Moskva saadetes eksperdina ja pole raske ette kujutada, kelle juttu ta räägib. Eesti kohta näiteks ta head sõna veel üles leidnud ei ole ja vaevalt kunagi leiabki.

Aga meie saame siit siiski oma õppetunni kätte. Internetis, ka sotsiaalmeedias jääb jälg, see jälg on jälgitav ja kui see ületab piire ja seadust, siis tehakse uksele kop-kop ja võib tulla kõvasti klaarimist. Raisku läheb imago, elu, saatus ja nagu Soome näide tõestas, ka palju raha. Meil nii värvikat näidet, kui Janitski ja Bäckmani lugu veel ei ole, aga on märke, et solvatud ja laimatud koguvad julgust ja eks aja jooksul koguneb ka kohtupraktika. Ootame ära.

Huvitav on aga jälgida, kuidas see uudis alustas teed Venemaal. Kaks Helsingis töötavat vene ajakirjanikku kirjutasid sellest loo, aga neid ei avaldatud. Need ei sobinud ametliku poliitikaga.

19. oktoobril andis aga kõikidele teistele eeskuju Kremli kontrolli all olev vene telekanal Rossija 24. Sealt saime oma põhjanaabrite kohta palju teada. Soome, nagu selgub loost, on riik, mis elab totaalse kontrolli all, vihakõne eest võib karistada kõiki ja kõige eest. Inimene ei saa vabalt öelda oma seisukohti. Selles lõigus nägi uurija Aleksander Šatilov autoritaarse või vähemalt poolautoritaarse riigi tegutsemismalle. Sõna võttis ka Bäckman ise, kes ütles: "See kohtuotsus on poliitiline ja väljamõeldud, see on selge. Minu suurim kuritegu on see, et toetan Venemaad, Venemaa poliitikat ja Venemaa presidenti."

Kuigi raadiojaam Ehho Moskvõ tõi esile ka teistsuguse, tõepärase versiooni juhtunust, ei jõua see nii paljudeni kui Rossija 24. Ja nüüd juhtub kummaline lugu. Soome, mis on ajakirjandusvabaduse poolest maailmas neljas, on Venemaa paljude kodanike arvates üks sõnavabaduse raevukas piiraja.

Venemaa, mis on selles indeksis 148. kohal, tundub aga seal väga demokraatlikuna. Niimoodi asendatakse tegelikkus alternatiivsega ja kui muid infoallikaid ei ole, võõrkeeli ei oska, siis võidki igasugust jama uskuma jääda. Ja jäädaksegi.

Tänane tsitaat on anekdoot. Brežnev ja Ameerika president Nixon arutavad, kellel on suurem demokraatia. Nixon ütleb, et meil võib kodanik vabalt tulla Valge Maja ette ja öelda, et Ameerika president on loll. Breznev vastab, et meil on sama, iga kodanik võib tulla Punasele väljakule ja öelda, et Ameerika president on loll. Soomes toimunud protsessi kajastus Venemaal tõestab, et seal on see aeg tagasi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.