ERR.ee küsimustele vastab keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Kaupo Heinma.

Mis on pakend? Kas näiteks see, kui ma pakin oma võileiva tsellofaani, siis kas pärast võileiva söömist alles jääv määrdunud tsellofaan on pakend?

Pakend on see, kui osta kaupa ja see kaup on pakendatud. Selle pakendi eest on kaupmees juba käitlustasu maksnud. Kui see tsellofaan võileiva ümber ise pakendada, siis see ei ole pakend.

Aga näide: kui meil on ühekordne piknikutaldrik, kas siis plastikust või mingist muust materjalist, siis kui kasutada seda kodus – näiteks grillid, paned liha sinna peale ja siis viskad pärast selle määrdunud taldriku ära, siis see ei ole pakend. Aga kui osta kusagilt söögikohast süüa, mis pannakse sinna taldrikule, siis see on pakend, sest see müüdi sulle nii.

Või siis näiteks riidepuu: kui poest müüakse riided koos puuga, siis see riidepuu on pakend ja kui ta peaks minema katki ühel hetkel – näiteks on plastist puu, mille metallkonks murdub ära -, siis sel juhul on see pakend ja see tuleb pakendiprügisse panna. Samuti jogurtitopsid, singi-juustu pakendid, salatikarbid ehk kõik, mida mida poest saab osta, sest suuresti on kaup pakendatud.

Kuhu käib pudel, mis ei ole pandimärgiga ehk seda ei saa taarana tagastada?

See on pakend, see käib pakendikonteinerisse.

Mis siis üldse olmejäätmed on, kui isegi poest koos ülikonnaga ostetud murdunud riidepuu on pakend?

Olmejäätmete konteinerisse käivad asjad, mida ise kodus kasutatakse. Sinna ei lähegi enam peaaegu midagi. Pigem ütleme, et kõik, mis on bioloogiline, läheb biolagunevate jäätmete konteinerisse, pakend läheb pakendikonteinerisse, paber paberi- ja papikonteinerisse ja siis muu segaolmejäätmetesse. Neid ei teki sageli igapäevaselt – näiteks kui taldrik läheb kakti, siis need killud lähevad sinna, aga igapäevaselt vast ei lähe taldrikuid katki.

Olmejäätmetesse peaksid minema sellised asjad, mis tekivad kodus, näiteks küpsetuspaber jääb pärast koogi küpsetamist järele – asjad, mida on kodus tarbitud ja määrdunud.

Või siis näiteks nn salvo kelk - see on plast, mistõttu kui see tükkideks laguneb, peaks seda muudest jäätmetest eraldi koguma ning viima tükid jäätmejaama. Kui on puhas ühte liiki materjal, siis tuleks neid eraldi koguda ja viia jäätmejaama. Paljud seda aga ei tee, sest see on ebamugav.

Milline prügi läheb biolagunevatesse jäätmetesse?

Näiteks salvrätikud, kui need ei ole niisutatud. Ehk siis kõige tavalisemad majapidamispaberid lähevad biolagunevasse. Niisutatud puhastuslapid sisaldavad aga plasti – need lähevad segaolmejäätmesse. Selleks, et nad oleksid niisked, kasutatakse mikroplasti. Kõige halvem, mida nendega teha, on visata need vetsupotist alla, sest mikroplast ummistab torud ära ja satub veekogudesse. Eelniisutatud salvrättide all peame silmas nii pindadele mõeldud puhastuslappe, meigieemalduslappe, beebilappe. Samas mentooliga ninarätikud niisutatud salvrätikute alla ei lähe, need on lõhnastatud lapid.

Üldiselt peaks aga lähtuma sellest, et mida ei oska sortida eraldi, see peaks minema segaolmejäätmesse.

Pakenditest rääkides: kas konservikarp ja hapukoorepakend peavad olema enne äraviskamist ka puhtaks pestud?

Siin on kaks reeglit. Esimene reegel on, et pakend peab olema tühi. Kui näiteks konservist pool jääb alles ja hallitab, siis see tuleb enne ära viskamist tühjaks teha. Sama jogurtitopsiga. Ehkki jogurtit ei saa lusikaga päris puhtaks kraapida, siis nii palju, kui on tühjendatav.

Teine reegel: see ei tohi määrida teisi pakendeid. Kui on tagatud, et see ei määri ära teisi pakendeid, siis seda pesema ei pea, aga teatud juhtudel on vaja seda pesta, et seda tagada.

Näiteks sulatatud juustu karbil on peal eraldi plastkaas ja kui see peale panna, siis see ei määri teisi ära, nii et seda ei pea ära pesema, kuivõrd see läheb ümbertöötlusesse nii või naa.

Kui see aga määrib teised ära, siis tuleb pakendit pesta või mõelda, kas üldse panna seda pakendi hulka. Näiteks teatud lihad kastmetes – see kile, mida nende pakendamiseks kasutatakse, seda ei saagi päris puhtaks. Sellise puhul isegi pigem pole mõistlik panna seda sinna pakendi hulka, vaid visata segaolmejäätmetesse. Kui see määrib teised jäätmed ära, siis kuivõrd prügikäitlus on eri pakendiliikidel erinev, siis võib see hakata mõjutama neid materjale, mis muidu on puhtad ja saaks ringlisse võtta, määrides need ära.

Jäätmekäitluse puhul on oluline, et materjalid ei määriks üksteist ära. Jäätmekäitlejad soovivad küll, et pakend oleks täiesti puhas, et nad peaksid vähem vaeva nägema.

Kas keegi kontrollib ka seda, kas see katkine riidepuu, mille ma olen pakendijäätmetesse visanud, oleks kindlasti kaupmehe pakend, mille ta mulle koos ülikonnaga on müünud, mitte mu enda ostetud? Saan ma trahvi, kui viskan enda ostetud riidepuu sinna pakendijäätmete konteinerisse?

Ega seda tegelikult keegi ei kontrolli, see on pigem defineerimise küsimus. Kuna pakendijäätmete äraveo eest maksavad tootjad, siis kui tootja on müünud riidepuu koos riidega, siis ta on selle äraveo eest juba maksnud, kui aga visata ära enda ostetud riidepuu, siis seda kaupmees tegelikult kinni ei maksa. Kontrolli, kust see riidepuu tulnud on, ei toimu.

Aga mida siis teha, kui pakendijäätmetesse visatakse ka midagi sellist, mis tegelikult ei ole pakend? Kui suurest Lasnamäe kortermajast ka 97 protsenti elanikest sorteerib piinliku korrektsusega, aga ülejäänud kolm protsenti oma prügi ei sorteeri, siis mis sellest pakendiprügist saab, kuhu on sattunud ka näiteks kartulikoori või muud sobimatut?

Kui sellised jäätmed rikuvad ülejäänud jäätmed ära, siis käsitletakse neid segaolmejäätmetena ja pannakse kõik kokku, lootuses, et ehk saab midagi nendega veel teha.

Õpetus võiks olla see: kui sa endas kindel ei ole, siis pane prügi sinna segaolmejäätmete hulka, sest selle eest maksad sa nii või naa. Kui aga oled kindel, siis sorteeri.

Kui tulevad väga suured arved ühistule sorteerimata prügi eest, siis maksavad kõik selle ühiselt kinni. See ei peaks olema mitte korteriühistu esimehe, vaid majaelanike endi ülesanne ühiselt tagada see, et prügiveo eest vähem maksta.

Näiteks rõdudel suitsematmine ei ole meil seadusega keelatud, aga see on teiste jaoks väga häiriv ja siis jõutakse elanike vahel ühistus kokkuleppele, et rõdul ei suitsetata, kuid mõni ikka seda teeb. Selliseid küsimusi tuleks käsitleda aastakoosolekutel või ühistulistides. Ühist tulemust on raske saavutada, aga sellepärast ei tohiks jääda ka kogu teema edasiarendus seisma.

Näiteks enamike kortermajade juures on paberi ja papi kogumine eraldi, see on väga ilus ja puhas konteiner, osatakse eraldi koguda küll.

Milline prügi on kilekott ehk kuhu see tuleks sorteerida?

Kilekott käib ka pakendite hulka. Seda nimetatakse ühekordseks pakendiks.

Miks ei ole kehtestatud kogu klaastaarale panti, näiteks viina- ja veinipudelitele, õunamahlapurkidele? See tõstaks ju veelgi taara tagastust.

Paljuski on põhjus selles, et viina- ja veinipudeleid on vähe, aga küllaltki palju on erinevaid nomenklatuure. Kuna igale pudelile antakse triipkoodiga süsteemis oma kood, siis selle administreerimine läheks väga mahukaks. Tihtipeale on pudelid erikujulised ka, näiteks lapikud pudelid, mida on automaatidel raske vastu võtta.

Oleme iseenesest teinud riigikogule ettepaneku, et neile tootjatele võiks süsteem olla vabatahlik: kes soovib tootjatest, võib omal algatusel liituda pandipakendiga.

Purkidega on üks probleem veel: hügieeniprobleem. Kuna enamus on näiteks supipurgid, siis mis jääb sinna purgi sisse, kipub selle külge jääma ja siis kipub süsteemis käest ära minema. Joogipudelid on seevastu seest tühjaks joodud.

Mahlad, kui need on klaaspudelis, siis neile on pant kehtestatud. Suurusepiirang ka: kolme- või viieliitrise purgi suurus on nii suur, et nad puhttehniliselt ei mahu sinna.

Aga mahlapurke-pudeleid saab anda tagasi ikka. Nende jaoks on eraldi konteinerid, ka enamike kaubanduskeskuste juures, kus saab muuhulgas pandiga taarat ära anda. Klaas on selline hea materjal, mida saab mitu korda ringlusse võtta uuesti, nii et kui klaas on hästi kogutud, siis läheb see ilusti ringlusesse.

Mis taarast edasi saab? Sulatatakse kokku või pestakse puhtaks ja täidetakse uuesti?

Pandiga taara puhul rakendatakse kaht süsteemi. Kui pandimärgil on märk "K", siis see tähendab, et see on korduskasutatav. Eriti on selle tähisega valge klaas. Selline taara kogutakse kokku ja täidetakse uuesti.

Mis ei ole korduskasutuseks määratud, jõuab sulatusse ja sellest tehakse uued tooted.

Ka pandimärgita tooted sulatatakse kokku ja see läheb uuesti ringlusse.

Miks on prügi jäätmejaama äraandmine tasuline? Kui see oleks tasuta või samuti pandiühiku eest, tõstaks see oluliselt inimeste motivatsiooni see jalavaev ette võtta ja mitte seda prügi olmejäätmetesse või, veel hullem, metsa alla visata.

Osades jäätmejaamades on võimalik teatud liiki prügi ka tasuta ära anda, aga see on pigem selline põhimõtteline asi. Keskkonnakaitses on kasutusel "saasta ja maksa" printsiip ehk kes saastet tekitab, peab ka selle eest maksma, sest mis muidu motiveerib inimest vähem tarbima, kui ta oma prügist tasuta vabaneda saaks?

Eks see ole tasakaalu küsimus. Balanss peab olema paigas, et prügi metsa alla ei satuks.

Et jäätmejaama ei saa prügi tasuta ära anda, ei olegi nii suur probleem, vaid pigem see, et jäätmejaamade lahtiolekuaeg ei kattu tihti sellega, mil inimestel on aega neid jäätmeid ära anda.

Näiteks kui inimene laenab järelkäru, et oma jäätmed sinna ära viia ja sinna jõudes on see suletud või, siis mis teeb, kas viib oma prügi koju tagasi? See lahendus vajab kindlasti parandamist, et oleks võimalik palju mugavamalt jäätmeid ära anda.

Kuhu tuleks visata kasutatud kondoomid?

Kindlasti ei tohi neid visata vetsupotti. Need tuleks visata segaolmejäätmete hulka, sest enamik kondoome ei ole biolagunevad.

Mida teha aegunud või üle jäänud ravimitega? Kas neid tohib kodus kuhugi visata?

Apteekidel on kohustus aegunud või kasutuskõlbmatud ravimid tagasi võtta. Sinna hulka ei kuulu aga toidulisandid ja vitamiinid, need lähevad segaolmejäätmete hulka (ja kindlasti mitte biolagunevatesse jäätmetesse!).

Teiseks võimaluseks ravimite utiliseerimisel on ohtlike jäätmete kogumiskohad. Kindlasti ei tohi ravimeid visata olmejäätmetesse ega kanalisatsiooni, sest sealt satub see lõpuks merre.

Läänemeri on ravimijääke täis.

Jah, merre sattudes hakkavad ravimijäägid mõjutama veeorganisme, kes reageerivad neile samamoodi kui inimesedki.

Näiteks mõjutavad antibeebipillid ja antibiootikumid vette sattudes veeorganisme tugevalt.

Kas läikival kriitpaberil ajaleht või reklaam käib paberikonteinerisse? On see prügisorteerimise mõistes paber või mitte?

Kui see on tselluloosist toodetud paber, siis käib paberi hulka, aga kui see on lamineeritud, siis segaolmejäätmetesse. Kahtluse korral tasub pigem olla ettevaatlik ja panna segaolmejäätmetesse, sest siis ei eksi ja ei riku muud puhast materjali ära.

Pakendi puhul tasub alustada sorteerimist sellest, milles ollakse täiesti kindel. Mida enam korrektselt sorteeritud materjali hakkame kätte saama, seda parem.

Miks ei ole inimeste jaoks tehtud asi ühetaoliselt lihtsaks, et riidepuu või ühekordne taldrik oleks alati jäätmete mõttes üks ja sama, sõltumata sellest, kas see prügi on tekkinud mul kodus või on selle kaasa müünud mulle kaupmees pakendina? Kas poleks loogiline koguda materjalipõhiselt, mitte sellise veidra loogika alusel, mida inimesed iial meelde jätta ei suuda? Kuidas te selle inimestele selgeks plaanite teha?

Jaa, see on üks loogika küll, millest lähtuda, et ühetaolised jäätmed ühte kohta. Oleme seda küsimust ka arutanud arutanud, kuidas tagada, et oleks üks arusaam.

Võimalus on tõesti, et inimene saab prügi materjali järgi ära panna, aga see on alles järgmine samm. Pakendikogumine on meil praegu käinud juba pea 15 aastat, sellega ollakse laias laastus harjunud. Järgmine etapp peab olema prügi liigipõhiseks minek.

Millal te siis liigipõhiseks lähete, kus ühetaoline prügi kogutakse eraldi? 

Esimesed sammud peame tegema ära 2020. aasta juuliks, kui võtame üle jäätmedirektiivid, mis jäätmepaketi raames kehtestati.