Janning: inimesed soovivad CDU uueks juhiks kedagi Merkelist väga erinevat
Organisatsioonidele on omane pendlilaadne dünaamika - järgmiseks kristlike demokraatide (CDU) juhiks tahavad inimesed kedagi, kes erineks oma eelkäijast ehk praegusest esimehest Angela Merkelist, ütles Euroopa Välissuhete Nõukogu Berliini büroo juht Josef Janning intervjuus ERR-i Euroopa korrespondendile Epp Ehandile.
Kellest saab järgmine liidukantsler?
Seda ei ole kerge öelda, praegu on juba 12 kandidaati, aga ma olen üsna kindel, et kui hakkab lähenema parteikongress detsembris, siis kandidaatide hulk, kes end ametlikult üles seavad, väheneb. Aga tulemus on üsna ennustamatu. See ei ole olukord, kus on üks kandidaat, ja küsimus seisneb selles, kui suureks toetus kujuneb. See on vastasseis, on päris suur erinevus tõenäolisemate kandidaatide vahel nagu Annegret Kramp-Karrenabuer, Friedrich Merz ja Jens Spahn. Tuleb võitluslik debatt.
Saate te neid kandidaate veidi tutvustada ja mida teie arvate, kes võidab?
18 aasta jooksul, mil Angela Merkel on olnud partei tüüri juures, on partei märkimisväärselt muutunud. CDU on muutunud vähem konservatiivseks, avatumaks, on võitnud valijaid tsentrist vasakult, kes traditsiooniliselt ei hääletanud CDU poolt. Merkelit on vahel kirjeldatud kui kõige sotsiaaldemokraatlikumat kantslerit, kes CDU-l kunagi on olnud. See võib olla üks põhilisi teemasid. Kas parteis on soov rõhutada oma algset positsiooni ja traditsioonilisi väärtusi ning konservatiivset pärandit ja ettevõtjasõbralikku hoiakut? Jah, on olemas väga tugev selline soov. Kas on olemas soov meeldida nii laiale valijaskonnale kui võimalik? Samuti jah.
Merkeli saavutus olla oma parteiga laia ringi inimeste jaoks vastuvõetav käivitab CDU-s jätkuvalt pajusid inimesi, nad peavad seda samuti enda kui suurima parlamendipartei rolliks. Need kaks fraktsiooni põrkuvad üksteisega, need vaated võivad olla teineteist välistavad, aga ma arvan, et kandidaate hinnatakse nende võime järgi katta vähemalt mingil määral mõlemat neist positsioonidest, pakkuda rohkem CDU traditsioonilisi väärtusi ja hoida samal ajal uks lahti nii paljudele erineva taustaga valijatele kui võimalik.
Kas teil on arvamus, kes võidab?
Minu arvates sisemine dünaamika sotsiaalsetes organisatsioonides on alati voolusarnane, see on nagu pendel. Ma eeldan, et on olemas teatud struktuurne eelis kellelgi, kes on väga erinev Angela Merkelist, et tasakaalustada meeleolu parteis. See annab eelise Friedrich Merzile, kes on omal moel hetkel parim seesmine väljasttulija. Annegret Kramp-Karrenbauer on justkui kroonprints, sest tema on peasekretäri positsioonis, see on positsioon, milles Merkel oli enne partei esimeheks tõusmist. Nii et ma arvan, et Merzil on teatav eelis, sest inimesed tahavad kedagi, kes erineb oma eelkäijast ja Kramp-Karrenbaueril on see probleem, et teda nähakse kui noort Merkelit.
Kas te suudate ette kujutada koostööd partei juht Friedrich Merzi ja kantsler Angela Merkeli vahel?
Jah, suudan. Paljud inimesed peavad seda võimatuks, sest nad ütlevad, et Merzi ego ei luba seda, kuna Merkel oli see, kes ta aastate eest kõrvale lükkas. Aga mina arvan, et kui Merz võidab, siis ta teab, et ta ei saa tõugata Merkelit kantsleriametist. Ta paistaks halb välja, püüdes sundida Merkelit tagasi astuma, selle asemel võib ta sõlmida rahu faktiga, et Merkel on kantsler.
Merkel omakorda teab, et tõenäoliselt on kolm aastat kuni 2021. aastani veidi pikk aeg selleks, et sellist juhtkonda hoida. Ta teab, et millalgi järgmise aasta jooksul, loodetavasti hiljem, mitte varem, tõuseb tema jaoks küsimus, kas koalitsioon on ammendunud, ja siis on järgmine küsimus, kas Angela Merkel võtab taas initsiatiivi, nagu ta tegi teatades, et ta enam ei kandideeri. Kas ta haarab taas initsiatiivi ja kasutab ühte pidevat teemat selles koalitsioonis ja ütleb, et aitab, ma ei ole valmis aktsepteerima järjekordset kompromissi, mis on minu partei huvide vastu ja lõpetab koalitsiooni. Siis läheb riik uutele valimistele ja nendel uutel valimistel Merkel ei kandideeri enam, kandideerib uus esimees ja vahetab pärast uue koalitsiooni moodustamist Merkeli kantsleriametis välja. See oleks Angela Merkeli jaoks väärikas ametiaja lõpp.
Ta ei taha olla kõrvale lükatud, et aidata keegi kantsleriametisse, kust see inimene saaks siis teiste parteide vastu võidelda. Ma arvan, et ta on veendunud, et tema järeltulija peab võitma ameti, mitte selle lihtsalt saama. Ma arvan, et Merkel teab või tunneb, et Merz on tegelikult piisavalt tark, et mõista, et see oleks kõige elegantsem viis võtta Angela Merkelilt kantsleriamet üle. Nii ei oleks sel mingit alatooni ega halba tunnet. Ma arvan, et ta mängib kaasa.
Saksamaal on kõik suured parteid toetajaid kaotanud ja väiksemad, nagu AfD ja rohelised on tõusnud. Mida see näitab ja kas see tendents jätkub?
Rahvaparteid, nagu me neid Saksamaal kutsume, on moodustunud üsna fundametaalsete vastasseisude ümber Saksamaa poliitilises elus 19. sajandil. Tänapäeval on need kaotanud palju oma siduvast potentsiaalist. CDU jaoks on see religiooniküsimus. Täpsemalt katoliiklaste õiguste ja vabaduste küsimus riigis, milles domineerisid protestandid, mida ühendatud Saksamaa preisi võimu all oli. Sotsiaaldemokraatidel on see klassivõitlus töötajate ja kapitalistide vahel. Kumbki neist ei seo inimesi enam väga parteidega. See tähendab, et traditsiooniline lähenemine, et kui oled sündinud teatud peres, teatud linnas, teatud riigi osas, siis hääletad peaaegu sajaprotsendilise tõenäosusega partei A või partei B poolt, ei kehti enam.
Kristlikud demokraadid ei tunne seda samal moel kui sotsiaaldemokraadid, sest nende traditsiooniline motiiv, usupõhine ja väärtuspõhine poliitika ei põhine üksnes seadustel ja kokkulepetel, vaid sel on transtsendentaalne loomus. See kehtib endiselt paljude inimeste jaoks. Endiselt paljud inimesed ütlevad, et jah, see on osa minust, see on ikka veel kristlike demokraatide laia toetuse alus, aga sotsiaaldemokraatide jaoks on asi keeruline, nad ei tea, mis nende põhiasi on. Nad ei tea, milline põhiline küsimus neid defineeriks, mis mobiliseeriks inimesi nendega ühinema.
Rahvaparteid erinevad väiksematest erakondadest selle poolest, et neil on tavaliselt erinevad fraktsioonid, positsioonid ja huvid partei sees. Partei kooshoidmiseks peab olema midagi, mis on partei kõikide tiibade jaoks olulisem kui nende erihuvid. Kuni see nii on, siis lahendatakse erimeelsused pigem partei sees kui jagunetakse mitmeks parteiks. Praegu me näeme väiksemate parteide hulga mitmekordistumist, mis on erihuvidega parteid ja kaotusi suurte kõikehõlmavate parteide organisatsioonides. See ei muutu lähemal ajal, me näeme, et rahvaparteid kaotavad jätkuvalt hääli, CDU vähem, sotsiaaldemokraadid rohkem.
Parteid, mis tõusevad, nagu rohelised või AfD, ei ole uued rahvaparteid. AfD on üsna eriline, ma arvan, et kui CDU valib uue juhtkonna ja toob sinna uued inimesed, siis on neil üsna hea võimalus haarata AfD segment. Rohelised näivad nagu uus rahvapartei, aga nad ei ole seda.
Rohelised lõikavad praegu kasu sellest, et teatav roheline eluviis on laienemas ühiskonnas. Aga nagu me Saksamaal nalja teeme, siis džiibid on kõige populaarsemad autod ja tänapäeval on palju džiibijuhte, kes istuvad oma suures autos ja ütlevad, et ma hääletan roheliste poolt. Nad tahavad öelda, et ma olen keskkonnateadlik, ma hääletan roheliste poolt, aga muus osas jätkavad nad oma pigem mitterohelise eluviisiga. 1980-ndatel oleks see olnud võimatu. Aga tänapäeva rohelistel on see rohkem tunne, kui selge valik. See on aidanud neil tõusta, sest teiste parteide hääled peavad kuhugi minema ja inimesed avastavad rohelise eluviisi, sest saab olla keskkonnasõber, väga leebel moel, sa võid sõita džiibiga edasi. See on midagi, mis neile meeldib, aga see tähendab ka peatset langust.
Rohelised on ilmselt piisavalt targad, et mõista, et suur osa nende kasvust tuleneb oludest, see ei pruugi kesta ja väga tõenäoliselt ei kesta. Nii et nad hakkavad millalgi langema ja nende jaoks on küsimus, kuidas ära kasutada seda hetke, toetust ja meeldivust valijate jaoks, et kujundada poliitikat sel moel, et see võimaldaks hoida osa neist valijaist ja koondada nende mõju.
Euroopa ja Eesti vaatavad alati Saksamaa poole, mida Saksamaa teeb ja millist poliitikat Saksamaa ajab. Millist Saksamaad on lähiaastatel oodata?
Ma ei näe olulist vahet. Meie elu Euroopas muutub keerukamaks ja Saksamaa on väga huvitatud tiheda koostöö säilitamisest Euroopas, Euroopa Liidu kooshoidmisest, sest see on raamistik, mis on Saksamaale ja tema huvidele väga soodus. Ja üks põhilisi vajadusi on elada rahus koos kõikide meie naabritega, omada sõpru enda ümber. See on olnud ajaloos pigem erand kui reegel. Sellepärast peab Saksamaa poliitika olema üsna aktiivne, sest meil on suur naabruskond ja meil on palju erinevaid huvisid ja ootusi.
Balti riikidel on spetsiifilised ootused Saksamaa ja teiste riikide toetusele riigikaitse osas. Poolal on spetsiifilised ootused. Euroopa Liidu sissemaksjatel on spetsiifilised ootused. Euroala liikmed soovivad, et Saksamaa oleks väga järjepidev Macroni suure eurotsooni eelarve ettepanekute tagasilükkamises. Lõuna-Euroopa riigid ootavad, et Saksamaa oleks valmis rohkem jagama seda jõukust, mille on toonud Saksamaa ekspordiedu rahvusvahelistel turgudel, läbi Euroopa Liidu süsteemi, et aidata ületada majanduse stagnatsiooni mujal. Mõned neist ootustest välistavad teineteist, saab teha kas üht või teist. Saksamaa jaoks on väljakutse tegeleda kõikide nende ootustega. Mida fragmenteerunum ja vastandlikum Euroopa Liit on, seda raskem on Saksamaal kõiki neid erinevaid huve ja ootusi lepitada.
Üks asi, mis viimastel aastatel on juhtunud, on Donald Trumpi ja USA eemaletõmbumine Euroopast. Angela Merkel on korduvalt öelnud, et Euroopa peab olema valmis senisest enam ise hakkama saama. Kas see poliitika Saksamaal jätkub?
Jah, kindlasti. Ja see peab muutuma veelgi nähtavamaks. Saksamaa vaatepunktist on üks järeldus muutustest transatlantilistes suhetes, et Euroopa võime ise end kaitsta peab kasvama. See ei ole üksnes sellepärast, et Valges Majas on president, kes on armunud kahe protsendi eesmärki, sest see on niivõrd mobiliseeriv vahend, vaid lihtsalt sellepärast, et sakslased saavad minu arvates aru, et USA-ga heade suhete omamise eelduseks ei ole Euroopa võimetus end kaitsta, vaid ainult Euroopa võimekus end kaitsta.
USA ja nende tuumaheidutuse potentsiaali kaasamise eelduseks on, nagu see on alati olnud, võimekus end välisagressiooni eest sobival viisil kaitsta. Kui Euroopa ei suuda end kaitsta konventsionaalse rünnaku vastu, siis ei hakka USA kasutama tuumasõja võimalusi Euroopa kaitsmiseks. Heidutus sõltub võimekusest end ise kaitsa kogu spektri võimalike rünnakute ulatuses. See on Euroopa ülesanne. Ja Berliin näeb seda väga selgelt, et see ülesanne nõuab, et me korraldaksime oma kaitse uuel moel ümber, mis on rohkem kui üksnes koostöö ja võimekuste jagamine.
See nõuab uusi viise, kui see, et meil on 25 väikest ja väga väikest kaitse-eelarvet, mida jagavad rahvuslikud parlamendid nende spetsiifilistele vajadustele vastavalt. Aga kuidas seda teha? Kuidas veenda Eesti parlamenti, et Eesti ei peaks mitte üksnes koostööd tegema, vaid naabritega sõjalised võimekused kokku panema? Sellega on enamusel Euroopa riikidel probleeme, sealhulgas Saksamaal.
Sakslased teavad, et osa vastusest muutustele Washingtonis peab olema idee, kuidas teha ühine Euroopa kaitse, mis on usaldusväärne ja piisavalt tugev, et hoida ameeriklaste pühendumust Euroopas.
Toimetaja: Karin Koppel