Alexander Lott: Kertši väinas rikkus mereõiguse printsiipe Venemaa ({{commentsTotal}})

Sündmuskoht Mustal Merel.
Sündmuskoht Mustal Merel. Autor/allikas: Sputnik/Scanpix

Venemaa tegutseb Kertši väinas mitmel moel rahvusvahelise mereõiguse vastaselt, kirjutab Tartu ülikooli ja sisekaitseakadeemia haldusõiguse lektor Alexander Lott.

Viimastel nädalatel rohkelt kõne all olnud ÜRO ränderaamistikul on vähesel määral pistmist õigusega ja enam poliitikaga. Eile lahvatanud Ukraina ja Venemaa vastasseis Kertši väinas paigutub aga selgelt õiguslikule teljele. Selle vaidluse kese on rahvusvahelises mereõiguses.

Rahvusvaheline mereõigus on kodifitseeritud 1982. aasta mereõiguse konventsioonis, mis on nii Venemaa, Ukraina kui ka pea kõigi teiste riikide jaoks siduv välisleping. Selle, erialakirjanduses ka merede põhiseaduseks kutsutud lepingu alusel vaidlustas Ukraina kahe aasta eest mereõiguse tribunalis Venemaa tegevuse Kertši väinas. Kohtumenetlus selles asjas on pooleli. Nagu praegused sündmused näitavad, arenevad asjaolud selles vaidluses iga päevaga.

Kuidas esmapilgul hinnata eilset vastasseisu Kertši väinas?

Vaidluse juured on mõistagi Krimmi õigusvastases okupeerimises 2014. aastal, mille tulemusel Venemaa kontrollib nii Kertši väina ida- kui ka läänerannikut. Selle väljendusena on Venemaa püstitanud Kertši väina silla. See võimaldas eile ka efektiivselt tõkestada Ukraina sõjalaevade pääsu Aasovi merele.

Iseenesest on väinas navigatsiooni piirava silla rajaminegi rahvusvahelises kohtus vaidlustatav, nagu näitas Soome 1992. aastal Suure Beldi kaasuses, kuid see ei ole praeguse vaidluse seisukohast määrava tähtsusega. Samuti ei ole tingimata määrava tähtsusega, et Ukraina sõjalaevad soovisid juriidiliselt temale (mitte Venemaale) kuuluvat mereala Kertši väinas läbida selleks, et jõuda Aasovi mereni ja sedakaudu Mariupoli sadamasse.

Küsimus on ennekõike selles, kas Venemaal on üldse õigust välisriikide laevadele Kertši väinast läbipääsu takistada. Seda isegi juhul, kui lähtuda Venemaa positsioonist, et Kertši väina rannikud kuuluvad vaid temale.

Väinade õigusraamistikule on pühendatud mereõiguse konventsiooni osa III. Väina rannikuriigi omavoli vältimiseks laevade ja õhusõidukite läbipääsuõiguste suhtes näevad mereõiguse konventsiooni osa III ja seonduvad normid ette mitu garantiid, mis võimaldavad läbida merede ja ookeanide pudelikaelu-merekitsusi.

See oli peamiste mereriikide jaoks olulisim eeltingimus, et kui nood nõustusid mereõiguse konventsioonis territoriaalmere ulatuse laiendamisega varasemalt valdavalt 3 meremiililt 12-le. Läbipääsuõiguste ulatus sõltub parasjagu iga konkreetse mereala erilistest tunnustest, eeskätt sealsete merevööndite paiknemisest.

Väinu võime nimelt õiguslikult jaotada rahvusvahelisteks ja mitte-rahvusvahelisteks väinadeks. Terminite "väin", "rahvusvaheline väin" ja "mitte-rahvusvaheline väin" legaaldefinitsiooni ei ole mereõiguse konventsioonis sätestatud. Rahvusvahelisteks väinadeks võib lugeda looduslikke merekitsusi, mida kasutatakse rahvusvaheliseks navigatsiooniks (õhu- ja meresõiduks) ning mis ei ole üle 24 meremiili laiad mõõdetuna rannikust rannikuni või lähtejoonest lähtejooneni ja mis on kohalduva õigusraamistiku poolest erinevad mitte-rahvusvahelistest väinadest.

Mitte-rahvusvahelised väinad hõlmavad väinu, mis paiknevad pikaajalistes sisevetes (mereõiguse konventsiooni art 35(a), nt Väinameri) või sellises territoriaalmeres, mille suhtes ükski rahvusvaheliste väinade õiguslik kategooria ei saa kohalduda. Viimati nimetatud on art 17-kategooria väinad, kus kohaldub tavaline peatatav rahumeelse läbisõidu õigus (nt Kura kurk, kui Läti majandusvööndit Liivi lahes ei eksisteeriks). Samuti on mitte-rahvusvahelised sellised väinad, mis muude tunnuste poolest on käsitatavad rahvusvaheliste väinadena, kuid mida praktikas rahvusvaheliseks navigatsiooniks ei kasutata (nt Väike väin).

Eelnimetatud mitte-rahvusvaheliste väinade õiguslike kategooriate puhul ei ole välisriikide laevade ja õhusõidukite läbipääsuõigused mereõiguse konventsiooni osa III alusel rahvusvaheliselt täiendavalt tagatud, vaid välisriikide laevade puhul kohaldub tavapärane rahumeelse läbisõidu õigus (õhusõidukite ülelend on loapõhine).

Isegi kui Venemaa peaks mingil põhjusel väitma, et Kertši väin ei ole tema hinnangul rahvusvaheline väin, tuleb arvestada, et Venemaa sisevete, territoriaalmere ja külgvööndi seaduse järgi on välisriikide laevadel, sõjalaevadel ja muudel valitsusele kuuluvatel laevadel territoriaalmerest rahumeelse läbisõidu õigus (art 12 lg 1).

Lisaks eelnimetatud mitte-rahvusvaheliste väinade õiguslikele kategooriatele võimaldab mereõiguse konventsioon selle süstemaatilisel tõlgendamisel eristada vähemalt seitset kategooriat rahvusvahelisi väinu:

  • väinad, mille kaudu sõidetakse avamere ühest osast või majandusvööndist teise (art 37);
  • väinad, mida reguleerivad pikaajalised rahvusvahelised konventsioonid (art 35(c));
  • väinad, mille moodustavad väinaga piirneva riigi saar ja maismaaterritoorium (art 38(1));
  • väinad, mis ühendavad majandusvööndit või avamerd välisriigi territoriaalmerega (art 45(1)(b));
  • arhipelaagivetes asuvad väinad (art 53);
  • väinad, mida läbib avamere või majandusvööndi koridor (art 36);
  • sui generis väinad (art 311(2)).

Iga väinade õigusliku kategooria puhul kehtib iseäralik läbipääsuõiguste raamistik. Samas on väinade suhtes õiguslike kategooriate täpne kohaldamine sageli keeruline. See sõltub juriidilistest nüanssidest, mida võib olla keeruline tuvastada.

Kuna Kertši väin ühendab majandusvööndeid (vastavalt Aasovi meres ja Mustas meres), sõidetakse selle kaudu majandusvööndi ühest osast teise. Seetõttu, kuni Venemaa ja Ukraina ei väida vastupidist, peaksime eeldama, et tegemist on mereõiguse konventsiooni art 37 kategooria rahvusvahelise väinaga.

Määrav juriidiline fakt seisneb vaid asjaolus, et Kertši väin ühendab kaht majandusvööndit ning sel puhul ei oma tähtsust poolte vaidlus selle üle, kas Kertši väinal on üks või kaks rannikuriiki. Sellistes väinades kohaldub mereõiguse konventsiooni art 38 alusel takistamatu läbisõidu õigus, mis võimaldab katkematut ja kiiret läbisõitu väina kaudu ühest majandusvööndist teise. Takistamatu läbisõidu õiguse ühetaoline tagamine maailma väinades on prioriteet peamistele mereriikidele, kelle julgeoleku- ja majandusalased huvid on sellega lahutamatult seotud.

Takistamatu läbisõidu õigusraamistikuga võimaldatakse välisriikide laevadele ja lennukitele sisuliselt meresõidu- ja ülelennuvabadus läbi väina ning sellesse juhatavate vete. Selline läbisõiduõigus kehtib kogu väina ulatuses, st rannajoonest rannajooneni.

Laevad, sh allveelaevad, võivad takistamatu läbisõidu õiguse alusel läbida väina oma tavapärasel sõidurežiimil (allveelaevade puhul nt vee all). Takistamatu läbisõidu õigus tagab ka ülelennuvabaduse õhusõidukitele. Seejuures peavad välisriikide laevad ja õhusõidukid järgima takistamatul läbisõidul vaid väheseid nende tegevust piiravaid tingimusi (mereõiguse konventsiooni art 39).

Takistamatut läbisõitu on rannikuriigil keelatud takistada või peatada, sh nt sõjaliste õppuste korraldamiseks. Sellega oleks eelduspäraselt vastuolus ka võimalik Venemaa nõue, et tema merepiiri ületavad laevad küsiksid selleks eelnevalt luba Kertši väina laevaliikluse korraldamise süsteemi keskusest.

Ukraina sõjalaevad kasutasid eile mitte takistamatu läbisõidu õigust Kertši väina läbimiseks (see kohaldub neile välisriikidele, mis ei ole väina rannikuriigid), vaid sealsetes de iure temale kuuluvates vetes tema laevadele kohalduvat navigatsioonivabadust.

Siiski ei paista eilsete sündmuste ülekandmisel ka takistamatu läbisõidu õigusraamistiku konteksti olevat tegemist ühegi takistamatu läbisõidu tingimuse rikkumisega Ukraina poolt. Läbisõidul olnud Ukraina laevad olid kohustatud hoiduma jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest väinaga piirneva riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või muul viisil ÜRO põhikirjas sisalduvate rahvusvahelise õiguse põhimõtete rikkumisest.

Neid printsiipe, nagu ka sõjalaevade puutumatust (vt mereõiguse konventsiooni art 32), paistis küll aga rikkuvat Venemaa, kui hõivas Ukraina sõjalaevad, pidades kinni ja haavates selle käigus Ukraina mereväelasi. •

Autori 2017. aastal Tartu Ülikooli Kirjastuse avaldatud teemakohane monograafia "The Estonian Straits: Exceptions to the Strait Regime of Innocent or Transit Passage" ilmus käesoleval aastal kirjastuse Brill/Martinus Nijhoff seerias "International Straits of the World".

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: