"Välisilm" tegi vahekokkuvõtte vastasseisust Kertši väinas
Ukraina 24 meremeest on endiselt Venemaa käes vangis või haiglas ning Moskva neid välja anda ei kavatse. Pingeid Aasovi merel analüüsis esmaspäevane "Välisilm".
Kuidas läks nii, et Venemaa peab Aasovi merd endale kuuluvaks, kuigi 2003. aasta kahe riigi leping sätestab võrdsed liikumisõigused, kommenteeris ERR-i Moskva korrespondent Anton Aleksejev.
Moskva ja Kiiev leppisid 2007. aastal kokku, et iga laev peab teatama Kertši sadamale soovist läbida Kertši väina. Selle aasta kevadel aga hakkas Venemaa kontrollima kõiki väinu läbivaid laevu. Mariupoli ja Berdjanski sadama käive langes kaks korda ning Ukraina väidab, et kaotas selle tõttu umbes kakskümmend miljonit dollarit. Venemaa aga laevanduse takistamist eitab.
"Ma võin kinnitada, ja see on tõsi, et alates selle aasta aprillist ei ole mitte ükski laevakapten esitanud ühtki kaebust seoses Vene Föderatsiooni kontrolliga," teatas näiteks Venemaa välisminister Sergei Lavrov.
8. novembril läbis Ukraina parlamendis esimese lugemise seaduseelnõu, millega laiendab oma vastutusala Aasovi meres kaheteistkümnest meremiilist kahekümne nelja meremiilini. Selle käiguga saaks Ukraina kontrollida kõiki laevu, mis suunduvad okupeeritud Krimmi sadamatesse. Moskva reageeris nädal hiljem.
"Lisaks tahaksime tähelepanu pöörata kahele olulisele momendile, mis puudutavad Kertši väina ja Aasovi mere staatust. Esimene on praegu Venemaa kui ainsa mereäärse riigi täieliku suveräniteedi all. Mis aga puudutab Aasovi merd, siis see on ühine siseveeala ning Venemaa ja Ukraina territooriumite osa. Seda nii kehtivate kahepoolsete lepete, aga ka tavalise rahvusvahelise õiguse järgi. Selline staatus on fikseeritud 2003. aasta Aasovi mere ja Kertši väina kasutamisleppes. See lepe on tähtajatu ja ei luba ühepoolset väljaastumist. Nii et lähtume sellest, et nendele merealadele Ukraina lähipiirkonna seadus ei ulatu," väitis Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova.
Maria Zahharova avaldusest lähtub, et 2003. aasta leping kehtib nüüd Venemaa seisukohast ainult Aasovi mere osas ja Kertši väina see enam ei puuduta. Seda sama ütles ka 23. novembril Vene välisminister Sergei Lavrov. Muuseas teatas ta Vene piirivalve ja relvajõudude tugevdamisest Kertši väinas.
"Kertši väin ei ole väin, mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega. See on Venemaa väin. Ja see ei olnud juhuslikult, et me pidime seal tugevdama meie piirivalvurite ja sõjaväelaste kohalolekut pärast seda, kui Ukraina võimud lubasid mitu korda alustada mingeid ettevalmistusi, et õhku lasta Krimmi sild Kertši väinal," väitis Lavrov.
Kaks päeva hiljem võttis Vene piirivalve kinni kaks Ukraina sõjakaatrit ja ühe puksiiri ning viis meeskonnad Moskvasse vangi. Venemaa süüdistas Ukrainat provokatsioonis, mille eesmärk olevat tuua piirkonda NATO.
"Küsimus on selles, et Montreux' konventsiooni piirangud maha võtta, mis lubab välismaa laevadel viibida Mustas meres 21 päeva. Ukraina on korduvalt rääkinud, et tahaks luua NATO või USA mereväebaasi kas Odessas või Otšakovis. Nii et Kiievi sellised sammud on täitsa põhjendatud, et tuleksid mingid laevad ja jääksid rohkem kui 21 päeva. Ja kui nad jäävad, siis tekib küsimus - mida Venemaa teeb?" rääkis Moskva Ülikooli rahvusvaheliste organisatsioonide ja poliitiliste protsesside kateedri juht Andrei Sidorov.
Miks on Lääs olnud Kertši juhtumi asjus nii pehme?
Seda, miks on lääneriikide juhid olnud Kertši väina juhtumi asjus nii pehmed, uuris Arni Alandi.
Kui esialgu tundus, et Kertši väinas juhtunu paneb sündmused väga kiiresti arenema, siis osutus see tundmus aga ekslikuks.
Kui arvata välja sõjaseisukorra väljakuulutamine Ukrainas, on kõik jäänud suhteliselt samaks. Ukraina mereväelased istuvad Venemaal eeluurimise all, Venemaa süüdistab Ukrainat ning lääneriigid ja rahvusvahelised organisatsioonid mõmisevad uimaselt midagi ebamäärast. Muutunud on eeskätt see, et Ukraina ei saa oma Aasovi mere sadamaile Berdjanskile ja Mariupolile enam sugugi ligi.
"Venemaal oli kavas kogu mereäärne kuni Transnistriani ära blokeerida ja piirata Ukraina juurdepääs merele. Üks asi on muidugi see, et Moskva ei ole kunagi pidanud Ukrainat mereriigiks, nagu ta ei ole pidanud ka Krimmi Ukraina osaks. Siin on muidugi selline huvitav lähenemine, et Krimmi ei ole kunagi peetud Ukraina osaks, Ukrainat on aga alati peetud Venemaa osaks," märkis Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Rein Oidekivi.
Merele juurdepääsu puudumine tähendab sedagi, et kui Ukraina peaks vajama rahvusvahelisi rahujõude, on neil tegelikku sõjapiirkonda jõudmine väga raske. Teisisõnu - Mustal merel peremehetseks Venemaa.
Oidekivi hinnangul kavatsebki Venemaa nüüd tasa ja targu Ukraina Aasovi merest ilma jätta. Sealt edasi aimub plaan Berdjansk ja Mariupol ära võtta, seda enam, et nende linnade rahvas pole eelistanud läänemeelset kurssi ajavaid poliitikuid. Operatsioon ajastati täpselt nii, et lääneriikide reaktsioon kõige leebemaks jääks.
"Enne talve, kui väga suur osa Euroopa riikidest siiski sõltub Venemaa gaasist, ei taha keegi teha suuri probleeme, suuri kokkupõrkeid Venemaaga. Kindlasti võime öelda, et avalik reageering Euroopa Liidu ja Euroopa Liidu riikide poolt oli suhteliselt nõrk, mis ei tähenda, et Venemaaga märksa tõsisemalt ei räägita pigem kabinettide vaikuses," sõnas Oidekivi.
Aktiivset sõjategevust pole praegugi tõenäoliselt oodata, kindlasti tunneb Venemaa president Vladimir Putin end praegu aga tunduvalt kindlamini, kui enne Lääne uimast reaktsiooni. Ainus lääneriik, kes Venemaa suhtes vähegi kurjemalt väljenduda julges, oli USA, eriti kaitseminister James Mattise isikus.
"Venemaa vajab selget sõnumit, kui see sõnum on liiga nõrk, või selline hämav, siis nad võtavad seda nõrkusena ja nad nagu ei saagi aru, et võib-olla see on nagu viisakuse pärast öeldud, aga tegelikult lüüakse käega. Aga sõnum peab olema konkreetne ja siis Venemaa ka kuigivõrd arvestab sellega," lausus Oidekivi. "Niikaua, kui Ukraina alused on ära võetud, niikaua kui Ukraina sõjaväelased on Venemaal kinni peetud, jah, nii kaua probleem on üleval ja seda peab kogu aeg üleval hoidma. Seda enam, et need sõjaväelased ei ole võetud kinni kui sõjaväelased. Nad on võetud kinni kui piiririkkujad, terroristid, kriminaalid."
Väited, nagu oleks tekkinud olukord ja väljakuulutatud sõjaseisukord kasulikud Ukraina presidendile Petro Porošenkole, kriitikat ei kannata. Porošenkol on Kertši väina sündmustest ja järgnevast pigem kaotada.
"See ei pruugi üldse kindlustada tema populaarsuse kasvu. Seda enam siseopositsioon võib tema vastu olla ja tegelikult me ka nägime, et sõjaseisukord kehtib, kuni on viimane tähtaeg presidendivalimiste väljakuulutamiseks. Sama otsusega president Porošenko on pannud ennast ka teatud mõttes olukorra pantvangiks, ütleme Läänest sõltuvaks, demokraatlikust Läänest sõltuvaks," mainis Oidekivi.
Pantvangis on Porošenko selles mõttes, et valimiste edasilükkamist sügisesse, seda sõjaseisukorraga põhjendades, lääneriigid kindlasti ei aktsepteeri.
Teadur: senised sanktsioonid ei ole Venemaale veel talumatud
Eesti esindaja poliitika- ja julgeolekukomitees Rein Tammsaar tõdes, et Euroopa Liidu liikmesriikidel on erinev arusaam sellest, mis Kertši väinas juhtus ja kuidas sellele reageerida, seetõttu sündis ka EL-i avaldus sel teemal keeruliselt.
Sellest, kas EL karmistab sanktsioone Venemaale, on Tammsaare sõnul vara rääkida, kuid senistel sanktsioonidel on olnud tema kinnitusel mõju - nii poliitiline, majanduslik, sõjaline kui ka psühholoogiline.
"Kui ma õigesti mäletan, siis Bloomberg hindas selle mõju suuruseks kuus protsenti Venemaa sisemajanduse kogutoodangust (SKT), nii et see mõju on kindlasti olnud. Minu arvates on tegelikult sanktsioonid ära hoidnud suurema eskalatsiooni," lisas ta.
Tammsaare hinnangul on Läänel aga lisaks sanktsioonidele muud hoovad Venemaa mõjutamiseks.
"See kõige tugevam ja esmane hoob on ikkagi EL-i ja USA ja läänemaailma ühtsus selles küsimuses, EL-i enda ühtsus. Ja teiseks Ukraina toetus. Mulle tundub, et selle uue intsidendi valguses tegelikult me peaks üritama suurendada oma abi Mariupolile ja Berdjanskile, mida tegelikult Eesti ka meie saatkonna eestvedamisel vaikselt seal kohapeal teeb. Aga seda peaks kindlasti suurendama," selgitas ta.
Ka rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teaduri Kalev Stoicescu kinnitusel mõjutavad sanktsioonid Venemaad.
Kui aga seekord piirdub EL vaid hukkamõistmise avaldusega, siis teeb Venemaa Stoicescu sõnul sellest omad järeldused.
"Ta püüab madaldada seda reageerimisnivood Läänes. Nii nagu meie siin arutame erinevaid stsenaariume oma piirkonnas, kuidas nad võiksid käituda all artikkel viie nivood, et mitte provotseerida kollektiivkaitset, siis Ukraina pool venelased katsetavad sellist käitumist, mis ei provotseeri lisasanktsioonide kehtestamist, küll aga annab piisavalt mõjusat efekti Ukraina ja ka Lääne suhtes," rääkis teadur.
"Nüüd ongi küsimus, kas kehtestada või mitte neid sanktsioone. Nad on kahtlemata avaldanud mõju Venemaa majandusele, /.../ need on valusad, aga nad ei ole veel talumatud Venemaa jaoks. Minu meelest nad hakkavad muutma oma käitumist üsna märgatavalt alles siis, kui need sanktsioonid muutuvad üha vähem talutavaks," lisas ta.
Stoicescu märkis, et EL võiks kehtestada näiteks Vene laevadele sisenemiskeeldu mõnda Lääne sadamasse. "Võimalusi on, küsimus on lääneriikide tahtes," lisas ta.
Mereõiguse doktor: Kertši väina läbipääsu võtmed on Kiievis
Rahvusvahelise mereõiguse doktor Alexander Lott rääkis "Välisilmas", et Venemaa eesmärk on saavutada kontroll Aasovi mere kui sisevete üle ja see tugineb mereõiguse konventsiooni punktil, mille järgi ei kohaldu rahvusvaheliste väinade raamistik siis, kui tegemist on pikaaegsete sisevetega.
"Aasovi mere puhul on need ajaloolise lahe kontseptsioonile tuginevad veed. Iseendast, kui me võtame 2003. aasta Kertši leppe, mis artiklis üks kohe deklareerib, et Kertši väina ja Aasovi mere puhul on tegemist sisevetega, siis see on Venemaa jaoks oluline, et välistada neis vaba läbipääs teiste riikide laevadele ja õhusõidukitele," rääkis Lott.
"Ma julgen öelda, et tegelikult Kertši väina läbipääsu problemaatikas ei ole võtmed mitte Kertšis, vaid Kiievis. Kui Kiiev peaks otsustama lõpetada 2003. aasta Kertši leppe, siis tagajärg on see, et automaatselt pole enam tegemist pikaaegsete sisevetega, sest üks Aasovi mere ranniku riik ei ole enam sellega päri," lisas ta.
Loti sõnul saab Ukraina lepingu lõpetada selle olulise rikkumise tõttu. "Kahtlemata kogu see intsident oluline lepingurikkumine on, sest see tagab Ukrainale meresõiduvabaduse."
Lott tuletas meelde, et 2003. aasta lepe on sõlmitud, tuginedes 1997. aasta Venemaa ja Ukraina sõpruslepingule. "Mulle tundub, et praegu enam suurest sõprusest ei saa rääkda, mistõttu ka see 2003. aasta leping kui säärane on kaotanud ühe juba selle preambulis märgitud peamise aluse kui see 1997. aasta leping. Oleme märganud ka Kiievis diskussioone, kas 2003. aasta leping lõpetada. Muu hulgas Ukraina välisminister on väidetavalt Kiievis intervjuus telekanalile leidnud, et 2003. aasta lepe ongi pärast Kertši väinas toimunud intsidenti tühine," lisas ta.
Toimetaja: Laur Viirand, Merili Nael