Kaitseministeerium mõtleb merealadel kontrolli laiendamise peale

Kaitseministeerium valmistab ette seaduseelnõu, mis lubaks teatud juhtudel peatada laevu ka väljaspool Eesti territoriaalmerd. Merepiirist kuni 12 meremiili kaugemale ulatuva külgvööndi kehtestamisega tugevneks Eesti kontroll ümberkaudse mereala üle, kuid see ei taga siiski veel merealuste kaablite ja torude täielikku kaitset.
Eesti riigipiir küündib rannikust 12 meremiili ehk umbes 22 kilomeetri kaugusele. Soome lahel on meie piir viie ja poole kilomeetri kaugusel lahe keskjoonest. Sellest edasi ulatuvad riigi käed vaid harvadel juhtudel.
Eesti majandusvööndis võime sekkuda ehk näiteks laevu kinni pidada ka juhul, kui on piisavalt tõendeid suure reostuse tekitamise, ebaseadusliku kalapüügi või ebaseaduslike uuringute kohta. Piraadilevu, samuti orjakaubanduse ja ebaseadusliku ringhäälinguga seotud laevu võib kinni pidada veel kaugemal rahvusvahelistes vetes.
ÜRO mereõiguse konventsioon annab võimaluse kehtestada ka territoriaalmerega piirnev külgvöönd, kus riigi õigused on pisut suuremad. Seni Eesti seda võimalust kasutanud pole kuid nüüd on kaitseministeeriumis valminud vastav seaduseelnõu väljatöötamiskavatus.
Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Lauri Kriisa rõhutas, et külgvööndiga ei laiendata riigi territoriaalvesi. Ning ka need rikkumised, mille võib külgvööndis reageerida on mereõiguse konventsioonis üsna selgelt piiratud.
"Toll, maksud, immigratsioon, sanitaarvaldkond," loetles Kriisa. "Ja täiendavalt võib vööndi kehtestada ajaloolise väärtusega esemete kaitseks."
"See ei tähenda, et külgvööndi sees toime pandud võimaliku rikkumise osas on koheselt võimalus sekkuda," lisas Kriisa, kelle sõnul saab riik reageerida ainult juhul, kui külgvööndis toimuv on seotud riigi territooriumil toimuvaga.
Suurem osa Euroopa mereäärseid riike on oma, territoriaalvetest kuni 12 meremiili kaugusele ulatuva külgvööndi kehtestanud.
Kahtlaseid aluseid on meie vetest avamerele pääsenud
Mõned, näiteks Ühendkuningriik, lähtuvad tõlgendusest, et külgvööndis saab reageerida ainult toimepandud õigusrikkumistele. Näiteks kui salakaubaveos kahtlustatav alus Ühendkuningriigi sadamast avamerele sõidab, võivad Briti alused ta ka külgvööndis kinni pidada.
Enamus riike lähtub aga sellest, et külgvööndis võib reageerida ka õigusrikkumise ärahoidmiseks. "Iseenesest alus ei pea olema veel sisenenud territoriaalvetesse aga siin peab olema tõesti põhjendatud kahtlus, et see mõju vähemalt ulatub Eesti territooriumile," selgitas Kriisa.
Tema sõnul on Eesti aastate jooksul kokku puutunud tsiviilalustega, mis kahtlase käitumise järel meie territoriaalvetest lahkuvad. Külgvöönd annab muuhulgas õiguse kahtlusalust alust kauem jälitada.
"Riikidel on täna juba õigus jätkata jälitamist, kui jälitamine algab territoriaalvetest," rääkis Kriisa. "Külgvööndi kehtestamisega oleks võimalik alustada jälitamisega ka pärast seda, kui ta on territoriaalvetest lahkunud."
Mereõiguse konventsioon lubab külgvööndil ulatuda 24 meremiili ehk umbes 44 kilomeetri kaugusele rannikust. Soome lahel saaks see ulatuda kuni lahe keskjooneni. Kriisa rõhutas, et taolisi detaile, tegelikult isegi seda, kas külgvöönd üldse kehtestatakse, pole veel otsustatud.
Väljatöötamiskavatsuse pinnalt eelnõu kirjutamiseks pole kaitseministeerium endale tähtaega seadnud. "Oluline on lihtsalt see, et arutelud kõikides küsimustes jõuaksid lõpuni," rääkis Kriisa. "Et kui tehakse otsuseid või jõutakse järeldusteni, siis nad oleksid põhjalikult läbi räägitud nii Eesti asutustega kui liitlaste ja parneritega."
Veealust taristut külgvöönd ei kaitse
Mereõiguse ekspert, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lektor Alexander Lott ütles, et Läänemere riikidest pole külgvööndit kehtestanud ainult Eesti ja Läti. Soomlaste külgvöönd ulatub territoriaalmerest kahe meremiili kaugusele ja on mõeldud ainult tollialaste rikkumiste tõkestamiseks. Samas Venemaa deklareeris oma külgvööndi olemasolu juba 1998. aastal ja tegi seda maksimaalses võimalikus ulatuses.
Lott pakkus külgvööndi kehtestamise välja juba 2015. aastal. "Siis näiteks siseministeeriumilt ja veeteede ametilt tuli ka igati positiivne vastukaja selle mõtte suhtes," rääkis Lott. "Kuid toona nähtavasti ei olnud see teema niivõrd aktuaalne ja pakiline, et riik oleks soovinud sellega edasi liikuda."
Endine välisminister Urmas Reinsalu meenutas, et just Loti poole pöördus ta läinud sügisel pärast Nord Streami plahvatust. Ning Loti käest saadud analüüsi põhjal sündis ka Reinsalu jaanuarikuine ettepanek külgvöönd kehtestada.
Lott rõhutas, et veealuse taristu kaitseks pole külgvöönd ette nähtud. Ta kordas, et seda saab kasutada ainult mereõiguse konventsioonist paika pandud rikkumiste puhul.
"Mereõiguse konventsioon on kompromiss, mis ühelt poolt püüab tagada merede vabadust kõikide riikide jaoks ja teiselt poolt rannikuriikide suuremaid õigusi rannikule lähedastes vetes," rääkis Lott. "Selle tõttu on mereõiguse konventsioonis paratamatult säilinud mõned lüngad väljaspool territoriaalmerd paikneva kriitilise meretaristu suhtes."
1884. aasta konventsioon lubab ka veealust taristut kaitsta
Samas märkis Lott, et 1884. aastal sõlmiti eraldi konventsioon just väljaspool territoriaalmerd paiknevate merealuste kaablite kaitseks.
"Eesti ei ole selle 1884. aasta konventsiooniga osapool. Niisamuti ei ole seda Soome," sõnas Lott. "Küll aga on selle konventsiooni osapool näiteks Rootsi. Ja kui me räägime näiteks Eesti ja Rootsi vahelise kaabli vigastusest, siis Rootsil oleks olnud võimalik Hongkongi lipu all seilava laeva pardale minna siis, kui laev parasjagu oli väljumas Läänemerelt."
Loti sõnul pole sealjuures oluline, kas NewNew Polar Bear sisenes Rootsi majandusvööndisse. "Rootsil on võimalik minna sellise laeva pardale mistahes merealas, mis jääb väljapoole teise riigi territoriaalmerd," sõnas Lott ning märkis, et praktikas on seda võimalust kasutatud vaid ühel korral 1950ndate lõpus.
"See oli siis, kui Ameerika Ühendriigid läksid selle punkti alusel ühe Nõukogude Liidu laeva pardale, mida kahtlustati Ameerika Ühendriikide kaablite rikkumisel Atlanti ookeanis," rääkis Lott.
Tema hinnangul tasub Eestil kaaluda ka selle konventsiooniga liitumist. "Me näeme, et Läänemeri on muutunud hübriidsõja tandriks. Ja hübriidsõda vohab suuresti tänu hallidele aladele, eeskätt ka õiguse pinnal. Mida rohkem Läänemere rannikuriigid selliseid halle alasid suudavad kinni lappida, seda vähem mänguruumi jääb hübriidsõjaks," sõnas Lott.
Toimetaja: Mait Ots