Johann-Christian Põder. Valimiskastieetika ehk kas valida südame või mõistusega? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Valimiskast.
Valimiskast. Autor/allikas: ERR

Põhimõtteliselt võib näha suurt väärtust selles, kui inimene oma südameveendumusi kalliks peab ja püüab vastavalt valides ka poliitikat kujundada. Siiski tundub, et veendumuste kõrval ei saa päris mööda ka tagajärgedega arvestamisest, kirjutab Johann-Christian Põder.

Valimiste ja valimisega seotud eetika on üks rakenduseetika valdkondadest, millele tasuks pöörata kindlasti suuremat tähelepanu. Olulised küsimused puudutavad nii valimiste õiglast korraldust, valimiskampaaniat kui ka üksikisiku valimisotsuseid. Valimiste korralduse ja võimaliku moderniseerimise osas väärib eetilist arutelu pikk rida teemasid, olgu need siis nimekirjade koostamine ja valimiskünnis, valijate kaasatus (vanusepiirid, lisahääl lastelt) ja valimise võimalik kohustuslikkus või eetilised küsimused, mis on seotud e-valimisega (privaatsus, usaldusväärsus jne).

Valimiskampaania puhul oleme praktikas näinud, et eetiline väärkäitumine tähendab tihti ka võimalikku õigusrikkumist (nt seoses rahastuse või reklaamiga). Lisaks tuleb aga küsida, kas valimisvõitlus ei ole nn negatiivse kampaania stiilis keskendunud sisu asemel oponentide mustamisele või liikunud libauudiste ja katteta udutamise valda. Ajal, mil Euroopas tõusevad esile populistlikud äärmusparteid, on eriti oluline panna tähele, kas mõni erakond ei flirdi seisukohtadega, mis on diskrimineerivad, õhutavad mõne ühiskonnagrupi suhtes vaenu ja võivad praktikas viia inimõiguste rikkumiseni. Eetiline pilk valimiste korraldusele ja valimisvõitlusele on inimväärse poliitika pärast hädavajalik.

Samas on valijakäitumisega seotud eetilisi küsimusi, millele on mõtet tähelepanu pöörata just valimispäeva eel. Osutan siin kahele asjale: hääletamata jätmisele ja sellele, kas valida veendumuse või taktika järgi.

Valida või mitte valida

Näib olevat üsnagi konsensuslik seisukoht, et hääletamine on igal juhul hea ja vajalik. On see ju demokraatia eeldus ja olemus, et iga hääl on tähtis ja loeb – nii avalikus debatis kui ka valimiskasti juures. Demokraatia elab kaasatusest ja osalusest. Nii kõlab ka valimiseelsel ajal ikka ja jälle üleskutse kindlasti valima minna.

Siiski on ka teistsuguseid hääli. Nii kaitseb näiteks Ameerika filosoof ja demokraatiakriitik Jason Brennan üsnagi teravmeelselt seisukohta, et ka mittevalimine võib olla moraalselt orienteeritud käitumine. Oma raamatus "The Ethics of Voting" (2011) selgitab ta, et sugugi mitte igasugune hääletamine ei ole automaatselt hea. Need, kes on halvasti informeeritud, peaksid pigem koju jääma ega tohiks demokraatlikku ruumi oma hääletega "reostada". Moraalselt hea valimisotsus on informeeritud ja hästi kaalutletud otsus – ja see ei ole sugugi lihtne!

Kui inimene seda teha ei suuda, oleks tal moraalselt õigem valimata jätta. Ta võiks panustada ühiskondlikku ellu mõnel teisel, talle kohasemal moel, olgu see siis kunst, sport või midagi muud.  Informeerimata ja segaduses tehtud valikud on Brennani arvates demokraatia jaoks suur risk, sest võimule võib saada vilets valitsus, kes teeb halbu ja ebaõiglasi otsuseid.

Kas selle mõttekäigu valguses ei oleks paljudel meist põhjust möönda, et poliitika on keeruline asi ja et meie võime või tahe seda mõista on pahatihti vildakas ja vähene? Ja et moraalselt vastutustundlik olekski seetõttu valimistest pigem kõrvale jääda? 

Siinkohal on oluline aga näha, et meil ei paista taoliseks moraalseks valimisabstinentsiks olevat head ja praktilist mõõdupuud. Ka ei näi reaalselt võimalik olevat ei Brennani ega ka juba Platoni poolt unistatud "tarkade" – või ekspertide – valitsus. See tähendab aga, et igaüks peaks püüdma valida just seda taipamist mööda, mis tal isiklikult on. Kuigi halvasti informeeritud otsused võivad demokraatiat kahjustada, on demokraatiale kahjulik ka valijate passiivsus ja valimistest hoidumine. Kui valijate arv kriitiliselt kahaneb, võib demokraatlike otsuste legitiimsus põhimõtteliselt ohtu sattuda. Seetõttu võiks Brennani mõttekäik sobida pigem ärgituseks ja manitsuseks, et me end poliitiliste küsimustega hästi kurssi viiks.

Veendumus või taktika

Teine küsimus on, kas valida veendumuse või taktika järgi. Taktikaline valimine tähendab näiteks, et kuigi valija veendumused on kõige lähemal parteile A, saab tema hääle partei B, kes küsitluste järgi on napilt valimiskünnise alla jäämas. B künnise alla jäämine muudaks nimelt võimatuks koalitsiooni AB+?, mille sündimist valija loodab ja kõige paremaks peab.

Teine võimalus on aga näiteks, et kuigi valija toetab veendumuslikult parteid C, mis asetseb selgelt allpool valimiskünnist, valib ta siiski partei D, kuna ta ei taha, et ta hääl "tühja" läheb. D vajab suurte parteide võidujooksus iga võimalikku häält ja kuigi D valijale väga ei meeldi, näib see talle siiski parim lahendus.

Taktikalise valimise kasuks näib rääkivat asjaolu, et teo puhul ei ole oluline vaid veendumus, vaid ka arvatavad tagajärjed. Sotsioloog Max Weberi tuntud vastutuseetika ja veendumuseetika eristuse taustal võiks öelda, et taktikaline valija mõtleb poliitiliselt vastutustundlikult ka oma valiku tagajärgedele ja valib vajadusel partei, kellega ta sisuliselt päriselt ei haaku. Veendumuseetik näib valiku tagajärgedest seevastu mitte hoolivat. Kas ei ole taktikaline valimine (vahel) moraalselt õigem, eriti näiteks siis, kui olukord on poliitiliselt raske ja otsustav?

Taktikalise valimise suhtes on kriitilised eriti need, kelle arvates ei ole valimisotsuse tagajärgi võimalik reaalselt ette näha. Seetõttu peaks vastutustundlikuks pidama justnimelt valijat, kes ei eksle udus, vaid valib puhtalt veendumusest lähtuvalt südamelähedast parteid. Kriitikud viitavad vahel mänguteooriale, mille järgi ühe mängija edu sõltub teistest mängukaaslastest: võib ju olla, et ka kõik teised partei A toetajad valivad koalitsiooni AB+? nimel valimiskünnisel kõikuva B, mis jätab – halva ja hävitava üllatusena – partei A üldsegi ilma häälteta. Taktikaline valimine tähendavat seetõttu õnnemängu, millel on vastutusega vähe pistmist. Teise näite puhul – C asemel D valides – soodustab taktikaline valimine ka poliitilist stagnatsiooni ja muudab eelkõige uute parteide loomise ja edukuse raskemaks.

Lisaks nendele argumentidele võib ka põhimõtteliselt näha suurt väärtust selles, kui inimene oma südameveendumusi kalliks peab ja püüab vastavalt valides ka poliitikat kujundada. Siiski tundub mulle, et veendumuste kõrval ei saa päris mööda ka tagajärgedega arvestamisest. Aidata võivad viimase juures praktiline kogemus ja valimiseelsed valijauuringud.

Ehk siis: mõnes olukorras ja piisava info puhul näib siiski ka moraalselt õige, kui anname hääle justnimelt parteile, kes meie südames esimest viiulit ei mängi. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: