Pariisi põlengut näinud eestlannad ERRile: prantslased on optimistlikud ({{commentsTotal}})

{{1555431120000 | amCalendar}}
Foto: ERR

Jumalaema kiriku põleng on toonud Pariisi kurbuse ja šoki, aga ka rõõmu selle üle, et katedraal siiski osaliselt säilis ja selge soovi see taastada.

Teisipäeva keskpäeval tegutsesid Jumalaema kirikus jätkuvalt tuletõrjujad ja ala oli piiratud politsei lintidega. Tuletõrjujad kontrollivad hoone karkassi seisukorda ja vastupidavust, inimesed olid tulnud hävingu ulatust oma silmaga vaatama, vahendas "Aktuaalne kaamera".

ERR-iga rääkinud kohalikud tunnistasid, et neil on juhtunu tõttu väga valus ja kõik see tundub uskumatuna.

"See on Prantsusmaa kilomeetriarvestuse nullpunkt. See on meie maa süda. Ma olen katoliiklane, see on meie kõige ilusam hoone. Nii et me oleme muidugi kurvad, aga me teame, et me teeme selle korda ja kasutame kõiki vahendeid selle tegemiseks, sest see väärib seda. Kõik need inimesed, kes on ehitanud selle katedraali 800 aasta jooksul, on andnud oma parima. Meie peame nüüd sama tegema ja me näitame, et me suudame sama teha," kommenteeris mees nimega François.

Notre Dame'i naabruses elavad eestlased on koos prantslastega hävingule kaasa elanud. Järgnevalt nende tähelepanekutest pikemalt.

Jumalaema kiriku põlengu pealtnägijateks oli kaks seal elavat eestlannat, kes rääkisid, et esialgu oli ehmatus suur, kuid nüüd on linnaelanikud juba optimistlikumad.

Margot Olesk

Pärast tööpäeva lõppu läksin lapsega parki. Siis nägime, et taevas on tohutu suitsupilv. Nägime selgelt, et see tuleb kiriku juurest. Esimene küsimus oli, et kas tegemist on tulekahjuga või on see mingi rünnak. Kui saime kinnitust, et see ei ole rünnak, siis julgesime tulla lähemale ja vaadata, mis on juhtunud. Esimene pilt oli küll väga šokeeriv.

Inimesed lihtsalt vaatasid vaikuses, kuidas kirik on täisleekides - inimesed lihtsalt seisid ja vaatasid. Ei olnud mingit kaost. Jälgiti, mis toimub, mõeldes, et ehk näeme viimast korda seda hoonet.

See hetk, kui kõige kõrgem torn kokku kukkus, siis tekkisid emotsioonid inimeste häältes. Kui hommikul inimesed tagasi tulid, siis õnneks nende jaoks ei olnud asi nii hull, kui õhtul magama minnes. Näiteks, kui vanaema ja vanaisa oleksid haiglas ja sa ei tea, mis nendega on. Aga hommikul näed, et nad on elus, kuid vajavad veel ravi.

Pariis elab üle, Pariis ei upu, Pariis hõljub üle. Siin kogu aeg midagi toimub. Õnneks keegi inimestest hukka ei saanud. See on šokk, aga seda on võimalik inimlikult lahendada.

See park Jumalaema kiriku juures on niivõrd ilus, praegu on kirsside õitsemise aeg.

Külliki Aarma

Esimese asjana saadeti mulle tulekahjust pilt. Tuli tuli katusest välja! Siis korraks mõtlesin, et kas tegu on hilinenud aprillinaljaga. Helistasin, tuttavale, kes selle foto saatis, ta tegi selle oma koduaknast.

Kui tegin oma korteris aknad lahti, siis nägin suitsu, mis tuli otse üle meie maja. Olin üksi lastega kodus, panin aknad kinni ja helistasin abikaasale. Keegi ju alguses midagi ei teadnud, kartsin alguses, et kogu see kirik kukub kokku.

Läksin ka välja vaatama, aga tulin ruttu koju. Need tuhatükid kukkusid pähe ja suitsu oli palju ... tuli duši alla ninna, vinguhais hakkas riietele külge.

Aga keegi kohalolnutest ei osanudki alguses kuidagi reageerida, inimesed alles kogunesid ja vaikides vaatasid. Oli ahhetamist, paar vanemat prouat nutsid ka. Hiljem tulid tuhanded inimesed ja laulsid ... ka endal võttis pisara silma. See jätkus tunde.

Tegelikult on hästi hea meel, et see kividesse raiutud ajalugu on ikka alles. Prantslased on uhked, et see õnnestus päästa. Nad aplodeerisid tuletõrjujatele.

Mina elan umbes Jumalaema kirikust umbes 400 meetri kaugusel, teisel pool jõge. Kiriku kõrval aias käisid lapsed liivakastis mängimas, kui nad veel pisikesed olid.

Toimetaja: Indrek Kuus, Laur Viirand



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: