Riigi eelarvestrateegia on lugu ennasttäis bussijuhist, kes vajutab 2018. aastal gaasipedaali põhja ning kihutab 150-ga, et võita valimised. Paraku ei ole roolis just Ott Tänak, valimised kaotatakse, aga eemalt paistab teeremont ning enne seda veel politseinik kiirusemõõtjaga. Nüüd tuleb vajutada pidur põhja, asjad lendavad, inimesed kukuvad, kisa ja kära kostab taevani ning peaminister Jüri Ratasel tuleb aru anda.

Raha on muuhulgas ka mõtteviis – kui me soovime, et euro maksevõime oleks kindel, siis peavad majandus- ja eelarvepoliitika olema konservatiivsed.

Ühtse siseturu ja ühisraha tingimustes mõjutavad ühe riigi majandus- ja eelarvepoliitilised otsused ka teisi riike, seetõttu lepiti 1992. aastal kokku niinimetatud Maastrichti kriteeriumid, mis ütlevad, et riigieelarve puudujääk ei tohi ületada kolme protsenti ja valitsussektori võlg ei peaks ületama 60 protsenti SKT-st.

1997. aastal loodi stabiilsuse ja kasvu pakt, aga viimase majanduskriisi ajal aastatel 2010-2011 leiti, et senine majanduskoordinatsiooni süsteem ei olnud piisav ning rahaliidu reegleid tõhustati jõudsalt, muuhulgas hakati jälgima struktuurset eelarvetasakaalu ja sisemajanduse kogutoodangu (SKT) lõhet.

2018. aasta struktuurne eelarvepuudujääk tähendab, et 2018. aastal kulutati 1,4 protsenti SKT-st ehk ca 360 miljonit eurot rohkem kui riigi stabiilse arengu reeglid lubanuks. Haridusminister Mailis Repsi hüüatus, et vaja on jahutada majandust ning see tähendab kärpimisi ja koondamisi, on ilmselge ja asjatundmatu liialdus. Küll aga tähendab see, et Jüri Ratase juhitud valitsus peab järsult pidurdama oma soovi raha laiali pudistada, sealhulgas võimul püsimiseks kokkulepete ostmiseks.

Kahjuks seisab eelarvestrateegias sõnaselgelt, et valitsus ei hakka 2018. aastal tehtud vigu parandama, vaid algatab riigieelarve seaduse muutmise, millega muudetakse reeglid lõdvemaks ehk loobutakse kumulatiivse puudujäägi kompenseerimise nõudest.

Praktikas tähendab see, et ära kulutatud riigireserve ei taastata. Mäletatavasti tühjendas valitsus nii oma reservid ning takkapihta tehti kulutusi ka haigekassa ja töötukassa reservide arvelt.

Postiivne SKT lõhe tähendab, et majandus edeneb jõudsamalt kui tal on sisemist kasvupotentsiaali ning sellisel juhul tuleks tingimata ja ennaktempost reserve taastada. Langustsükkel ei jää tulemata ning siis on vaja reserve, neid riigirahanduse amortisaatoreid, et langusfaasist pehmemalt läbi tulla.

Rahandusinimesed ootasid riigi eelarvestrateegiast pingsalt koalitsioonilepingusse piimaga kirjutatud lubaduste katteallikate ilmutamist. Paraku ei jätkunud valitsusel julgust otsesõnu öelda näiteks õpetajatele, et valitsus on eelarvestrateegiaga loobunud eesmärgist hoida õpetajate palgataset 120 protsendi juures keskmisest palgast.

Vaid joonealuse märkusena peenikeses kirjas on võimalik lugeda, et eelarvestrateegias on kavandatud raha õpetajate palgaks just nii palju, et palgatase moodustab 2023. aastal 88 protsenti keskmisest palgast.

Piinlik on lugeda järgmiselt leheküljelt, et uuendatakse õpetajaameti atraktiivsuse tõstmise kontseptsioon ning luuakse paindlikud teed õpetajaametisse sisenemiseks.

Veelgi enam, eelarvestrateegias on kasutatud sõna "riigireform", kuid arvud, mis on enamasti ausamad ja ka halastamatumad kui sõnad, ütlevad, et valitsussektorite töötajate osakaal tööealises elanikkonnas on kuni 17,7 protsenti, siiani on see osakaal olnud 11,9 protsenti.

Ma tahan loota, et tegemist on veaga, mis ühest küljest näitab hoolimatust, aga teisest küljest ka seda, et bürokraatia ja halduskoormuse struktuurset vähendamist kavandatud ei ole. Ometi võiks just see olla allikaks, mille arvel siiski tõsta sisulise töö tegijate – päästjate, õpetajate, teadlaste, palka.