President Kersti Kaljulaid on olnud julge ja aktiivne poliitik Eesti reklaamimisel ja sõprade hankimisel, nii nagu mina ei mäleta, et ükski välisminister viimase 14 aasta jooksul oleks Eesti suuremaks tegemise nimel pingutanud.

Presidendi nõukoja liikmed on teinud maailmale ringi peale, Mart Nutt näeb seda nüüd taevastelt radadelt ja on usutavasti tulemusega rahul. Aga kõige suurema töö tegid ära tavalised ametnikud, keda kunagi telepildis näha ei ole ja keda peaassamblee saali valimistele kohale ei saadeta.

Paljud Eesti poliitikud on läbi aastate olnud julgeolekunõukogu suhtes skeptilised ja kandideerimise vastu. Et mida on Eestil asja Aafrika konfliktidega, et ainuüksi kampaania peale miljon eurot panna. Ja kui sisse saame, siis veel miljoneid. Aga diplomaatia ei ole riigi kulupoolel, vaid ikka tulude hulgas. Eesti ei pea kriisis olema, et saada aru, et meil on vaja sõpru ja tuntust. Et me peame ise aitama maailmas rahu luua.

Sel aastal valiti uued liikmed viiest ÜRO grupist neljas. Ida-Euroopa grupp oli ainuke, kus oli konkurents ühele kohale Eesti ja Rumeenia vahel. Hääletustulemus esimeses ringis Eesti 111 – Rumeenia 72 oli piisavalt turvaline, et teises ringis Eesti taha tulla.

Ma olen näinud ka päevi kestvaid voore, kus riigid oma hääletuseelistust ei muuda. Eelnevaid kokkuleppeid sõlmitakse ka järgmiste voorude peale ja diplomaatia kaldub eelistama võitjaid.

Teises voorus tuli Eestile ära 132 häält (vaja oli 129), Rumeenia sai 58. Eesti eelis oli esmakordne kandideerimine, me mängisime enda kasuks ka innovatiivse väikeriigi staatuse.

Kindlasti mõjutas tulemust Rumeenia otsus kolida saatkond Iisraelis Jeruusalemma, seda mitte tehes sai Eesti araabiariikide hääli. Samal ajal on Rumeenial Aafrikas 13 saatkonda ja frankofoonse riigina võis neile eeldada ka prantsuskeelsete riikide toetust.

Huvitav on spekuleerida, millised kaks riiki jäid hääletusel erapooletuks. Välisminister Urmas Reinsalu tegi kohe pärast valimist jõulise avalduse, et Eesti toetab julgeolekunõukogu reformi ja alalise liikme kohta Aafrikale ning ka Saksamaale ja Jaapanile.

Aga sellega meie töö alles algab. Et aidata sisuliselt kaasa rahu ja julgeoleku tagamisele, on vaja teadmisi eelkõige Aafrika konfliktide kohta, mis moodustavad lõviosa julgeolekunõukogu agendast. Eestil aga on vaid paar diplomaati, kes Aafrikat tunnevad, samuti ei ole meil saatkonda Aafrika pealinnas Addis Abebas ega kogu Sahara-aluses Aafrikas.

Sellest ei piisa, et New Yorgis ÜRO briifinguid kuulata, ise tuleb ennast konfliktiriikidega kurssi viia ja arvamust omada. Sest see tagab paremini ka meie enda julgeolekut, kui saame aru näiteks migratsiooni algpõhjustest ja omame Aafrikas sõpru.

Aafrikast valiti julgeolekunõukogusse Tuneesia ja Niger, nende vahel konkurentsi ei olnud, kaks kohta oli tagatud nagu Aafrika Liidus tavaliselt kokku lepitakse. Vaikse ookeani ja Aasia grupis oli üks koht tagatud Vietnamile. Ladina-Ameerika ja Kariibide grupis pidi olema koht tagatud Saint Vincent ja Grenadiinidele, kuid päev enne valimisi esitas oma konkureeriva kandidatuuri ka El Salvador, mis võib olla seotud nende uue presidendi Bukele kriitikaga Venezuela suhtes. Lääne-Euroopa ja teiste grupis sel aastal valimist ei toimunud.