Europarlamendi suurfraktsioonid euroskeptikuid komisjone juhtima ei lasknud

Kolmapäeval tegid suuremad Euroopa Liidu meelsed parteid aktiivselt koostööd selle nimel, et hoida paljude oluliste komisjonide juhtivatelt ametikohtadelt eemal euroskeptikute või äärmuslike erakondade kandidaate.
Blokeerimiskatsed tekitasid omakorda raevu euroskeptikute poolt ning vastasseis võib teoreetiliselt õhustada ka üldist kokkulepet, mis puudutab Euroopa Liidu juhtivate ametikohtade jaotamist, kirjutab Politico.
Näiteks Euroopa Konservatiivide ja Reformistide (ECR) fraktsiooni juht Ryszard Legutko hoiatas, et tema fraktsiooni saadikute soov toetada eelmisel nädalal EL-i liikmesriikide juhtide poolt sõlmitud võimulepet vähenes oluliselt pärast seda, kui üks nende liikmetest - Poola endine peaminister Beata Szydlo - ei saanud tööhõive ja sotsiaalvaldkonnaga tegeleva komisjoni juhiks.
Euroopa Liitu skeptiliselt suhtuvad jõud, nende seas ka erinevad äärmuslased, kasvatasid äsjastel eurovalimistel oma häältesaaki, kuigi mitte nii palju, kui nad esialgu lootsid. Äsja loodud Identiteedi ja Demokraatia (ID) fraktsioon, kus on juhtivateks jõududeks Matteo Salvini Liiga ja Marine Le Peni Rahvuslik Liit, on hetkel 73 saadikuga suuruselt viies fraktsioon. Neil on vaid kaks kohta vähem, kui samuti tugeva tõusu teinud Roheliste/Euroopa Vabaliidu fraktsioonil ning neist jäävad tahapoole eelpool mainitud ECR 62 kohaga ning Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete/Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon, millel on 41 saadikukohta.
ID ja ECR omavad seega 135 kohta, mida on palju rohkem kui suuruselt kolmandal fraktsioonil, 108 kohaga liberaalide ja tsentristide Uueneval Euroopal.
Erinevatel Euroopa Liidu meelsetel jõududel - suurimal fraktsioonil ehk paremtsentristlikult Euroopa Rahvaparteil (EPP), sotsiaaldemokraatidel (S&D), Uueneval Euroopal ja rohelistel - on kokku 519 kohta ning seda jõudu kolmapäeval komisjonidele juhte valides ka rakendati. Sisuliselt ei võetud enam arvesse D'Hondti meetodist tulenevat põhimõtet ja tava, kuidas europarlamendi komisjonide juhtide kohti proportsionaalselt jaotati.
ID näiteks ootas, et nende kandidaadiks olnud prantslane Maxette Pirbakas saab põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni juhiks, kuid neli EL-i meelset parteid asusid seda blokeerima. Selle asemel sai komisjoni juhiks EPP liikmest sakslane Robert Lins. Pirbakas ei saanud seejärel ka komisjoni asejuhiks, keda on kaks.
Kõige valusamaks löögiks oli aga see, et Prantsuse Rahvusliku Liidu saadik Gilles Lebreton ei saanud õiguskomisjoni juhiks ning tema asemel osutus valituks Briti liberaaldemokraat Lucy Nethsingha, kes võib Brexiti korral juba 31. oktoobril oma ametikohalt üleüldse lahkuda.
Ungari võimupartei Fidesz saadik, kes hetkel kuulub veel EPP ridadesse, kes juhtis õiguskomisjoni hääletust, kutsus kolleege küll senistest tavadest lähtuma, kuid tema üleskutse järgmist ei leidnud.
Prantsusmaa sotsialist Sylvie Guillaume juhtis vastuseks tähelepanu sellele, et ID fraktsioonil, eelkõige Prantsuse Rahvuslikul Liidul on selge motiiv, miks nad just õiguskomisjoni juhi kohta endale tahtsid. Nimelt tegeleb see komisjon saadikupuutumatust puudutavate küsimustega ning selles vallas on Rahvuslikul Liidul valusaid mälestusi. Näiteks erakonna juhilt Marine Le Penilt võttis Euroopa parlament saadikupuutumatuse 2017. aastal, kui tema vastu oli algatatud juurdlus, mis puudutas islamiäärmuslikku vägivalda kujutavate fotode jagamist sotsiaalmeedias.
Politico nendib, et kuigi EL-i meelsetel suurfraktsioonidel õnnestus kolmapäeval europarlamendi euroskeptikute ja äärmuslaste vastu enda arvates mingi cordon sanitaire püstitada, siis praktikas võib see tegevus anda edaspidi tagasilööke europarlamendi töös. Samuti võivad need sammud negatiivselt mõjutada Euroopa valijate hinnanguid EL-i poliitikale laiemalt.
Toimetaja: Laur Viirand