Usun, et minu põlvkonnakaaslased ja meist vanemad mäletavad veel nõukogude kolonialismikriitikat, kuidas kapitalistlikud riigid ekspluateerisid endistest kolooniatest iseseisvunud arengumaid viisil, et nendest maadest pumbati välja loodusvarasid ning nende territooriumil toimus lisaväärtuse mõttes primitiivne tootmine, reostus aga jäi nendesse arengumaadesse.

Jättes kõrvale asjaolu, et nõukogude propaganda ei näinud siseriiklikku probleemi (nagu ütles nali, jäi sigadest ENSV-sse vaid kisa, muu eksporditi), oli selles arengumaade ekspluateerimise jutus siiski oma iva.

Infotehnoloogia areng ja jagamismajandus on viinud meid paradoksaalsel kombel uude ajajärku, kus meedia- ja kommunikatsiooni vallas – aga mitte üksnes – on sarnase ekspluateerimise ohvriteks osutunud suurem osa Euroopa Liidu liikmesriike, sealhulgas Põhjamaad ja Eesti.

Ebavõrdne kohtlemine

Jutt käib suurte internetiplatvormide, näiteks Facebooki mõjust. Facebooki tegevusest jääb Põhjamaadesse peamiselt vaid kisa, Euroopa Liidus teenitud kasumit deklareeritakse Iirimaal, kus on madalad soodsad maksud.

Tulemuseks on välismaiste ja kodumaiste ettevõtete ebavõrdne kohtlemine. Näiteks Eestis maksid kohalikud meediaettevõtted 2018. aastal 26 miljonit eurot makse (tööjõu-, käibe- ja muid makse), samas kui Google, Facebook ja teised kümmekond suurt internetihiidu maksid samal aastal kokku Eesti riigile vaid 5,8 miljonit eurot käibemaksu.

Selline Suure Peetri kombel Väikese Peetri leivakoti tühjaks söömine on niivõrd ebaõiglane, et õigluse nimel tuleks kas (a) suuri internetihiide Euroopa Liidu liikmesriikides täiendavalt maksustada või (b) vähendada Euroopa Liidu meediaettevõtete maksukoormust või vabastada nad mingitest maksudest sootuks.

Euroopa Liidu liikmesriigid on ka reageerimas peale eelmise aasta lõpus tulnud ECOFIN-i otsust, mis lubab käibemaksu soodustusi ka digiväljaannetele: kaheksateist liikmesriiki on kas langetanud või langetamas meediaväljaannete käibemaksu (näiteks Rootsis on see langetatud kuuele protsendile ja Soomes kümnele) ning Eesti Meediaettevõtete Liidule teadaolevalt ainsate riikidena ei kavatse seda lähitulevikus teha Bulgaaria ja Läti.

Kuid keegi ei plaani käibemaksu tõstmist, mis kuuldavasti on paar nädalat tagasi valminud ja ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud rahandusministeeriumi memorandumi üheks võimalikuks stsenaariumiks.

Lahendusi otsitakse aktiivselt

Nagu näha, pole probleem üksnes väike Eesti siseriiklik probleem, vaid lahendusi otsitakse aktiivselt nii Euroopa Liidu liikmesriikides kui ka Euroopa Liidu tasemel tervikuna. Probleemiks ei ole üksnes riikidele saamata jääv maksutulu, vaid siseriiklike reklaamiturgude kokkukuivamine.

Külastades augustis 2017 Põhjamaade kirjastajate koosolekut, tutvustas Jonas Ohlsson Göteborgi Ülikoolist meile Põhjamaade reklaamikulutuste uuringut. Juba siis oli majandus globaalsest kriisist taastumas ning Kopenhaagenis võis näha üksjagu kraanasid: kuid erinevalt varasemate majanduskasvu perioodidest ei kasvanud siseriiklike meediaorganisatsioonide reklaamitulud.

Sama juttu rääkis mulle 2017. aasta suvel Henneo Grupi tegevjuht Carlos Nunez Hispaania turu kohta.

Toon Ohlssoni uuringust konkreetse näite Norra kohta, mis on üks majanduslikult paremini hakkama saavaid Põhjamaid.

Kui 2008. aastal moodustas välismaiste reklaamiplatvormide tulu Norra turul vaid ühe kuuendiku siseriiklike reklaamikanalitega võrreldes; siis 2016. aastaks oli mahud peaaegu võrdsustunud.

Tulemuseks on olukord, kus Euroopa Liidu ühed rikkamad riigid kaotavad praegu juba enamiku oma reklaamituru mahust välismaistele platvormidele, mis tähendab, et üha vähem raha jääb uurivale ajakirjandusele ja igasugusele kvaliteetsele toodangule – mis on kulukas – ning eluspüsimiseks otsitakse kõrvaltegevusi või panustatakse meediaprojektidesse, kus sisu asemel on paratamatult tähtsam selle tulusus.

Kahjuks ma ei saa väita, et Eesti oleks muu Euroopa Liidu või Põhjamaadega võrreldes õnnelikumas seisus.

Sarnasele n-ö uuskolonialismi probleemile – tulu teenitakse ühes riigis, kuid hüved viiakse välja ning makse makstakse teises riigis, mille käigus kahjustatakse ebaõiglase konkurentsiga ka esimese riigi tervet tööstusharu (olgu selleks meediaettevõtted, hotellid või kaubandusettevõtted) – on nii Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) kui ka Euroopa Liit lahendust otsinud juba aastaid.

Arvamuste paljusus on üks demokraatia tugisammas

Ehkki on kujunenud üldine arusaam, et vanade reeglitega pole võimalik jätkata ning esimest korda saja aasta jooksul on alates 2013. aastast kokku lepitud uues rahvusvahelises maksureeglite täiendamise algatuses, pole selle algatuse elluviimine paraku riikide erinevate huvide tõttu osutunud kuigi lihtsaks.

Esimene põhjus on lihtne: enamik riike võidaksid, kuid mõned kaotaksid; teiseks pole digimaksust rääkides olnud lihtne tõmmata piiri, mis säästaks siseriiklikke ettevõtteid ja sealjuures meediaorganisatsioonide digilahendusi endid ning maksustaks samal ajal välismaiseid internetiplatvorme.

Kuna OECD lahenduse leidmine on aastaid veninud, on üritanud Euroopa Liit haarata initsiatiivi ning on isegi jõudnud mõistlikuks peetava metoodikani, leidmaks ajutist lahendust kuni üleilmse kokkuleppeni jõudmiseni.

Kahjuks takerdus ka Euroopa Liidu kokkulepe äsja lõppenud aasta märtsis mõnede liikmesriikide, peamiselt Iirimaa vastuseisu tõttu. Seetõttu on mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid – näiteks Prantsusmaa, Itaalia, Austria ja Tšehhi, aga ka lahkuv liikmesriik Suurbritannia – otsustanud Euroopa Liidu tasandil kokkulepitud maksustamise metoodikale suuresti tuginedes kavandama ja jõustama oma ühepoolseid digimakse.

Kuna rahvusvahelised internetiplatvormid ei ole ajakirjandus ega saa asendada ajakirjandust, on Eesti Meediaettevõte Liit seisukohal, et ka Eesti Vabariik peaks siseriikliku ajakirjanduse kaitseks kavandama maksusoodustusi (eeskätt digitellimuste käibemaksu langetamist) ning arutama ühepoolse digimaksu kehtestamise võimalikkust, tuginedes Euroopa Liidus väljatöötatud metoodikale.

Kui ajakirjandus suudab teenida täiendavat tulu ning evib võrdsemaid võimalusi reklaamiturul, siis suudab meie kodumaine ajakirjandus paremini investeerida uurivasse ajakirjandusse ning tegeleda digiinnovatsiooniga, mis on kulukas ettevõtmine.

Ühtlasi suudab meie ajakirjandus siis paremini vastutada sisu kvaliteedi eest ning tegeleda meie rahva ja riigi püsimajäämiseks oluliste küsimustega. Meenutagem ka, et arvamuste paljusus – mida suudab arvamuste vaba turuplatsi tagajana pakkuda ajakirjandus – on üheks demokraatia tugisambaks.

PS Kommentaari pealkiri on parafraas mõttest, et kui me ei taha maksta oma sõjaväe ülalpidamise eest, peame mõne aja pärast maksma okupeeriva sõjaväe kulutusi.