Teemast kirjutasid Belgia ajaleht De Morgen ja USA ajaleht Washington Post. Briti väljaande Daily Telegraph andmetel sattus nimetatud loetelu dokumenti tahtmatult.

Raporti nimega "Uus ajastu tuumaheidutuses? Moderniseerimine, relvakontroll ja liitlaste tuumajõud." ("A new era for nuclear deterrence? Modernisation, arms
control and allied nuclear forces.") koostas Kanada senaator Joseph Day NATO parlamentaarse assamblee kaitse- ja julgeolekukomitee jaoks ning sellega anti hinnang NATO tuumaheidutuse tulevikuvõimalustele. Muuhulgas oli raportis lause, milles mainitakse ka kohti, kus asuvad poolt Euroopasse paigutatud 150 tuumalõhkepead.

"Neid pomme hoitakse kuues USA ja Euroopa baasis, milleks on Kleine Brogel Belgias, Büchel Saksamaal, Aviano ja Ghedi-Torre Itaalias, Volkel Hollandis ja Incirlik Türgis," kirjutati dokumendis.

Ühtegi allikat sellele väitele ei mainita ning eelmisel nädalal avalikustatud raporti lõplikus versioonis sellist lauset ei ole. Selle asemel viidatakse laiemalt tuumarelvi kandvatele lennukitele. "Euroopa liitlased on maininud, et sellised lennukid on Belgias, Saksamaal, Itaalias, Hollandis ja Türgis," kirjutatakse raportis ning allikana viidatakse valitsusevälisele USA organisatsiooni Nuclear Threat Initiative 2018. aasta raportile.

Senaator Day selgitas e-kirja teel saadetud vastuses Washington Postile, et tegu oli esialgse versioonga, kusjuures kogu informatsioon pärines avalikest allikatest.

USA ja NATO Euroopa liitlased pole seni ametlikult kommenteerinud Ühendriikide tuumarelvade asukohti Euroopas. Anonüümseks jääda soovinud NATO ametnik kinnitas ajalehele sellise seisukoha jätkumist ning rõhutas, et eelpool mainitud raporti näol pole tegu NATO ametliku dokumendiga.

Eelpool mainitud baasidest on Euroopas asuvate tuumarelvadega seoses räägitud juba aastakümneid ning sisuliselt on tegu olnud nö avaliku saladusega. Seetõttu tõlgendasidki paljud meediaväljaanded raportis sisaldunud lauset kui kinnitust seni levinud väidetele ning jätsid tähelepanuta asjaolu, et kuigi NATO ja NATO parlamentaarne assamblee teevad koostööd, on tegu siiski kahe eraldiseisva organisatsiooniga, mis pole institutsioonidena omavahel otseselt seotud.

USA tuumarelvade paigutamine Euroopasse tuleneb 1960. aastatel välja töötatud lepingust, mille eesmärgiks oli ühelt poolt heidutada Nõukogude Liitu, kuid teisalt piirata ka tuumarelvade levikut ehk veenda erinevaid liitlasi, et neil pole vaja hakata oma tuumaprogrammi välja töötama.

Kuigi tuumarelvastatud Venemaad peab suur osa NATO-st endiselt väga ohtlikuks, on mõne riigi puhul tuumarelvade hoiustamine problemaatiline. Näiteks Türgi puhul arutlesid paljud analüütikud, kas 2016. aastal riigipöördekatse üle elanud, üha rohkem lääneriikide väärtustest eemalduv riik, mille naabruses valitseb suur islamiäärmuslusest tulenev ebastabiilsus, on ikka USA tuumarelvade hoiustamiseks parim paik.

Saksamaal, kus tuumarelvade vastased meeleolud on püsinud aastakümneid, on seoses keskmaa tuumarelvastuse (INF) lepingu kokku kukkumisega tekkinud taas kord hirmud seoses võidurelvastumise ja tuumarelvadega.