Reede on kahekümne neljas päev, mil astume noortega oma tuleviku nimel välja. Kliima ja kliimamuutuse ümber käiv ühiskondlik arutelu annab positiivset tooni, kuid ikka ja jälle kuuldub ka arvamusi, et lapsed peaksid piketeerimise asemel koolis olema või et oleme käpiknukud võõrastele huvidele ning meiega manipuleeritakse.

See on tõsi, et infokülluses orienteerumine ning tõe ja vale eristamine pole kunagi olnud keerulisem kui praegu.

Ent arutelule selle üle, kas kliimamuutus on olemas, kas inimtegevus mängib selles kandvat rolli, kas see meid üldse mõjutab või kas tegu on ohuga inimestele, ei ole enam mõistlik auru juurde panna, sest need tõigad on selgeks saanud juba mitmete tuhandete teadlaste töödes üle maailma.

Ühiskonna erinevaid gruppe hõlmav kiire ja otsustav tegutsemine on see, millega igaüks meist nüüd saab "tagasi anda". Nagu ka meie president on öelnud - me oleme viimane põlvkond, kes saab veel midagi kliimamuutuse mõjude süvenemise vastu teha.

Selleks on erinevaid võimalusi, mille hulgast leiab igaüks endale midagi jõukohast. Mina olen valinud protestimise.

Miks ma protestin?

Ma ei ole kliimateadlane ega looduslaps. Miks ma protestin? Miks ma panustan suure osa oma vabast ajast Fridays For Future liikumisele, tasuta? Sest olen valmis reaalsusele otsa vaatama. See, mis meid praegusel kursil jätkates ees ootab, tekitab minus hirmu.

Rohkem kui 50 aastat tagasi tulid USA planeediteadlased välja ühise avaldusega: "Kliimamuutused on tõsine oht, inimkond vajab kursimuutust." Üheksakümnendate alguses avaldati esimene "Maailma teadlaste hoiatus inimkonnale", mille allkirjastas 1700 teadlast, sealhulgas valdav enamik elusolevatest Nobeli preemia laureaatidest.

Tollal võideldi selle nimel, et globaalne soojenemine ei ületaks 1 kraadi. Aastaid on peetud kõnesid, antud lubadusi ja allkirjastatud kokkuleppeid. Nüüdseks on 1,2 kraadi globaalset kuumenemist juba käes.

Sagenenud on tormid ja metsatulekahjud, Arktika liustike kokkuvarisemine ja kuues massiväljasuremine on vaid mõned märgid sellest, et Maal elu toetavad süsteemid on tasakaalust välja löödud. See, mis praegu toimub, tekitab minus eksistentsiaalset hirmu. Looduseta me ei saa.

ÜRO valitsustevaheline kliimapaneel IPCC (ingl k International Panel on Climate Change) avaldas 2018. aasta oktoobris eriraporti, mille kohaselt on meil aega aastani 2030, et teha oma elukorralduses radikaalseid muutusi, et vältida täielikku katastroofi. Lisaks ei sisalda IPCC projektsioonid ühtegi olulist tagasiside ahelat nagu näiteks igikeltsa sulamine, liustike kadu ja metsatulekahjud.

IPCC on üks konservatiivsemaid kliimateaduse institutsioone. Kõik, mis nende raportisse alles jääb, on väga kindel ning saanud poliitikute heakskiidu. Kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris on endiselt tõusuteel ja elurikkus on kadumas kiiremini kui eales varem. Ei leidu ühtegi märki, et elu toetavad süsteemid tasakaalu tagasi liikumas oleks.

Tegutsen, kuna meil on kiire

Jahmusin, kui Eesti Roheline Liikumine osales Tartu kliimamarsil 15 aastat vana bänneriga, millel seisis: "Kliimamuutused on tõsine oht. Põlevkivi vajab asendamist." Meie huvide kaitsjad on põlevkivist loobumise nimel käinud valitsuste jutul sama kaua kui on Eesti taasiseseisvunud olnud.

Kas poliitikud ei kuula või ei oska eksperdid oma sõnumit edasi anda? Minul on olnud raske mõista, miks oleme energiasektoris jõudnud olukorda, mida eksperdid proovisid ennetada ja poliitikud nägid tulemas. Kui meil on probleem, siis peab sellega tegelema.

Vanem põlvkond ütleb mulle tihti, et tuuleveskitega võideldes ei ole võimalik võita. Ilmselt on see tõsi, kuid ärme unusta, kes need tuuleveskid loonud on. Riik, see on ju rahvas. Riik, see on ju kokkulepe, kuidas me elame. Protestijana leian julguse kokkulepete kastist välja astuda ja seista, kõneleda, laulda, tantsida ja arutleda - tegutseda parema tuleviku nimel.

Rahvas teab, et põlevkivi on räpane, kuid endiselt võetakse vastu otsuseid, mis põlevkivitööstust toetavad. Ahnuse ja lühinägelike ärihuvide nimel on meie tulevik meilt varastatud.

Ma ei saa leppida sellega, et ajal, mil vajame eeskujulikumaid juhte kui eales varem, näen kuidas võimulolijad jätkavad Türisalu panga poole liikumist. Eesotsas seisab valitsus, levitamas vigast retoorikat selleks, et rajada uut põlevkiviõlitehast, samal ajal kui töötukassa on öelnud, et ressursid inimeste ümberkoolitamiseks on olemas.

Mille nimel!? Ilmselgelt mitte meie inimeste ega tulevaste põlvede nimel. Mina ei ole valmis jaanalinnu kombel pead liiva alla matma. Ma ei saa leppida, et meie ainus kodu hävib.

Hoolimisel on jõud

1980. aasta sügisel toimunud kooli- ja üliõpilaste protestiaktsioonid ehk noorsoorahutused algasid reaktsioonina üha tugevnevale venestamissurvele ühiskonnas. Sellele järgnenud sündmused lõid tee Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni. Paljude inimeste arvates oli tegu huligaanidega. Kodanikud ise aga teadsid, mille eest nad seisavad.

Hoolimisel on jõud. Hoolin sellest, mida tulevik toob, ja tean, et ma ei ole üksi. Kahesaja aasta pärast pole sellel üldse vahet, kas ma täna armastasin, aga praegu küll.

Peatselt algaval Arvamusfestivalil on võimalik noorte, sh minu, kliimamõtetega lähemalt tutvuda mitmel arutelul. 9. augusti õhtul kell 19.15 astun "Meie tuleviku alal" üles kliimadialoogis presidendiga, millel osaleb teisigi noori. Samuti osalen 10. augustil kell 12 "Hea kliima alal" koos keskkonnaministeeriumi, vabaühenduste ning erasektori esindajaga ja poliitikuga arutelul selle üle, millised võimalused on kodanikul kliimapoliitika mõjutamiseks.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.