Peeter Espak: kliimadebatt fanatismi tõmbetuultes

Kliimadebati on suuresti üle võtnud antikapitalistlik seltskond, kes on eelkõige vastu vabale maailmale ja demokraatiale. Loodus on instrument marksistlikuks võitluseks, leiab oma essees Peeter Espak.
Paljudes avalikes keskkonnateemalistes debattides ei esinda teaduse vaatenurki mitte enam klassikalised teadlased, vaid eelkõige aktivistid ja poliitilised ideoloogid, kes muuhulgas aktivismi kõrvalt või sellega paralleelselt tegelevad vahel ka teadusuuringutega.
Üha enam näib rõhk minevat uurimiselt poliitilisele lobby-tööle, mille käigus asutakse ka saadud teaduslikke andmeid üha enam esitama aktivismile kasutoova nurga alt põimides hulga eripäraseid teadusandmeid ja teooriaid eelkõige põhitegevuse ehk ideoloogitsemise vajaduste raamidesse.
Teadlane peab kahtlemata ühiskonnale edastama ka neid toimimismudeleid ja soovitusi, mis talle tema uurimisala seisukohalt õige ja vajalikena näivad. Hundiuurija näiteks ilmselgelt kodanikkonnale seletama, miks hunti peab kaitsma ja kuidas seda teha. Tõenäoliselt aga mitte öösiti libahunti jooksma või siis ise hundikarja liikmeks hakkama.
Nagu ka islamiuurija peab ühiskonnale seletama, mis on uuritavas aineses ajalooliselt toimunud, mis on seal head ja kus peituvad ohud. Mitte aga muutuma islamistiks, kes tingimusteta oma uuritava ainese kõiki pahesid heaks kiidab või isegi peale surub.
Ka sõjaajaloolase eesmärgiks ei ole ju mitte esile kutsuda sõda või vägivalda idealiseerida, vaid eelkõige analüüsida ja selgitada uuritavat nähtust. Nii on see tõenäoliselt ükskõik mis teadusalaga – oma uurimisobjekti muutumine kultusobjektiks muudab võimatuks igasuguse "objektiivsusele" pretendeeriva teadusliku uurimise.
Puudub põhjus kahelda tippteadlaste järeldustes
Tõenäoliselt ei kahtle ükski ratsionaalselt maailma analüüsiv inimene, et kaasajal enneolematult suureks paisunud inimkonna tegevusel on mõju planeedi kliimaoludele. Nagu küsitlusandmed kinnitavad, leiab ka Eesti kodanike valdav enamus, et keskkonnahoid ja rahvusvahelises kliimamuutuse vastases võitluses osalemine on meie riigi üks peamisi prioriteete, olulisuselt eespool isegi majanduslikust heaolust.1
Puudub ka põhjus kahelda tippteadlaste järeldustes toimuva osas. Avaliku debati juures unustatakse aga tihtipeale asjaolu, et ka erialateadlased ise tunnistavad, et tegelikult nad ei teagi inimtekkelise kliimasoojenemise "päris mehhanisme" ning mitte miski pole täiesti kindel.
Nagu Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmetest teadlased Tuul Sepp, Kajar Köster ja Rainer Küngas oma hiljutises kokkuvõttes kirjutasid, siis faktiliselt teame me ainult seda, "et inimtegevuse mõjul on süsihappegaasi kontsentratsioon õhus kiiresti tõusnud. Me teame, et suurem süsihappegaas õhus võib soodustada temperatuuri tõusu. Need on faktid. Korrelatsioonid ei näita aga alati põhjuslikke seoseid. Seega on stsenaariumid, mille kohaselt jõuame inimtegevuse tagajärjel peagi katastroofiliste kliimamuutusteni, mida oleks võimalik otsustava tegutsemisega ära hoida, tegelikult ennustused. Ennustused ei ole kunagi sajaprotsendiliselt kindlad, ja tulevikku ei näe ka kõige paremate teaduslike meetodite abil."2
Samal ajal peavad teadlased aga tunnistama, et puudub ka alus teaduslikult järeldada, et inimtegevus ei või endaga kaasa tuua edasisi suuri probleeme või isegi katastroofe. Parem karta kui pärast kahetseda on kahtlemata ratsionaalne inimkäitumine.
Kuid nagu ka Sepp, Köster ja Küngas oma käsitluse lõpus järeldavad: "Lahendus tänapäeva keskkonnaprobleemidele peitubki teaduse ja tehnika arengus, mitte inimühiskonna arengu pärssimises."
Vabad läänelikud ühiskonnad saastavad kõige vähem
Nagu väga hästi lähiajaloost teame, on suurimateks saastajateks ja kõige ebaefektiivsemate tehnoloogiate kasutajaks üldjuhtumil olnud vaba turumajandust pärssivad riigikorraldused.
Kapitalistlikud vabad läänelikud ühiskonnad on aga just need, kes saastavad kõige vähem ning tänu vaba ettevõtluse konkurentsile on nüüdseks edendanud ka kõige vähem kulutavaid tehnoloogiaid.
Loomulikult on üha säästlikumale majandustegevusele üleminekul olulist rolli mänginud just ka demokraatlike ja kapitalistlike riikide vastavaalased karmimad nõuded ja regulatsioonid. Näeme aga ühe osa teadlaste arusaamades keskkonnaprobleemide lahendamisele hoopiski nõudeid võtta rikastelt raha ära ja panna lisamaksud näiteks lennureisidele.
Ka Eesti teadlaste poolt alla kirjutatud üleeuroopalisest petitsioonist leiame näiteks järgnevad nõudmised: "Määrata 80% suurused tulumaksumäärad Euroopa ülirikastele, et saadud tulu madala ja keskmise sissetulekuga peredele ümber jaotada. Maksustada lennureise parema, odavama ja keskkonnasäästlikuma ühistranspordi toetamise nimel."3
Turumajanduse ja demokraatia arendamise asemel tehakse ettepanek võtta rikastelt raha ära, et kõik oleks vaesed. Selle asemel, et näiteks pakkuda välja idee hoopiski maksusoodustuste kaudu arendada vähemsaastavat lendamist, esitatakse ideid stiilis "paneme lennukid maksu alla ja hakkame Austraalias kanuuga käima".
Kliimadebati on suuresti üle võtnud antikapitalistlik seltskond, kes on eelkõige vastu vabale maailmale ja demokraatiale. Loodus on instrument marksistlikuks võitluseks.
Ähvardamine Armageddoniga
Ülimalt häirivaks aspektiks on kujunenud ka ülemaailmsetes kliimasõdalaste ringkondades maailmalõpu ja eelkõige Jehoova tunnistajate poolt jutlustatava Uue Testamendi Ilmutuse raamatust pärit Armageddoniga ähvardamine.
Oma maailmalõpukuulutustes tuginetakse tihti "teaduslikule konsensusele", mis pidavat väitma, et kui kohe-kohe miskit ette ei võeta, muutub planeet inimkonnale elamiskõlbmatuks, saabub kliimakatastroof. Seda oludes, kus suur osa tõsiseltvõetavaid teadlasi kinnitavad, et mingit konsensust sel teemal tegelikult olemas pole.
Nagu maailmalõppu ootavatele ususektidele omane, antakse ka erinevaid daatumeid, millal Armageddon saabub – vahel on selleks aastaks 2030, vahel "150 aasta pärast".
Tihti tuginetakse Armageddonist või peatselt saabuvast maailmalõpust rääkimisel ka vastavaid pealkirju kandvatel teadusartiklitel ja ÜRO kliimateemalistel raportitel (mis vahel viitavad ühenduses kliimaga ka kapitalismile kui mandunud majandusvormile)4 ning eri ajakirjandusväljaanded kubisevad maailmalõpukuulutustest5 juba pikka aega.6
On ka huvitav täheldada, et Jehoova tunnistajad ise on märganud, et osade loodusteadlaste paanikakülvamine hoopiski kinnitab nende usulahu uskumusi saabuvast maailmalõpust – kliimakatastroof on oskuslikult põimitud fanaatilise ususekti uude teoloogiasse.7
Lahendus peitub kaoses riikide abistamises
Häirivaks just ka orientalisti perspektiivist on aga kujunenud pseudoväited, nagu oleks Lähis-Ida viimase kümnendi rahutused ja sõjad otseses seoses kliimamuutusega. Kasutusele on võetud isegi termin "kliimapagulane".
Mõeldakse välja asjaolusid, kuidas näiteks Araabia kevade olevat põhjustanud viljahindade tõus maailmaturul, mis omakorda olla mõjutatud kliimasoojenemisest. Räägitakse väidetavatest pagulastest, kes saabuvat läände kõrbestumise tõttu.
Need väited on liialt absurdsed, et isegi ümber lükkamiseks aega kulutada, kui nad poleks jõudnud aga juba peavoolu teaduslikku debatti.
Üks lähiajaloo suurimaid põudade, liivatormide ja maa kasutuskõlbmatuks muutumise tagajärjel (millel oli ka inimtekkelisi faktoreid) toimunud migratsioonilaineid toimus hoopiski Kesk-USAs 1930. aastatel ja seda tuntakse nime all Dust Bowl8. Sajad tuhanded jäid kodutuks, miljonid asusid ümber. Ka Sahara kõrb on eri ajastutel olnud lopsaka loodusega piirkond ja saab selleks oletatavasti taaskord rohkem kui 10 000 aasta pärast.
Kõrbestumine - nagu ka jääajad - on olnud suuremal või rohkemal määral planeedi arengu loomulik osa.
Mis puutub Lähis-Ida konfliktidesse ja pagulastesse, siis eelkõige on nähtuste taga asjaolu, et ka Nõukogude Liidu osava välistegevuse mõjul said paljudes riikides võimule antikapitalistlikud diktaatorid, kes rahvaarvu suurenemise taustal (eelkõige ka tänu Lääne meditsiinisaavutuste kättesaadavusele) ei suutnud oma riikides luua ei toimivaid haridussüsteeme ega arendada demokraatiat ja turumajandust.
Ka riigi poolt garanteeritud leib Egiptuses ei jõudnud rahvani mitte kliimamuutuse, vaid korruptsiooni tõttu. Lähis-Idast ja Aafrikast ei saabu meile aga mitte kliimapagulased, vaid sõja- ja peamiselt majanduspagulased. Need kirutud sõjad ja majandusraskused on tekkinud korruptiivsete võimusüsteemide ja usufanatismi vastastikmõju kaudu.
Kliima on asjasse lisatud eelkõige osavate "uurijate" poolt, kes tõenäoliselt üritavad omale leiba lauale saada ja ideoloogiliselt korrektselt (st antikapitalistliku vasakfundamentalismi perspektiivist) "uurides" põnevate väljamõeldiste loomisega.
Antikapitalistlikud aktivistid kasutavad aga olukorda osavalt ära, väites, et kuna valge meessoost kapitalist on kliima tuksi keeranud ja õnnetutel ning süütutel "aafriklastel ja lähisidalastel" ei ole enam kuskil elada, oleme lausa kohustatud kogu maailma oma süütaaga tõttu läände vastu võtma.
Kuigi lahendus peituks kaoses riikide uuesti ülesehitamises, nende abistamises, harimises ja turvamises – ühtlasi seeläbi isepäraste kultuuride säilitamises üle maailma, on loodud mõttekonstruktsioon paratamatust rahvaste rändest.
Ülioluline teema on muudetud revolutsiooniliseks farsiks
Lõpetuseks on aga kliimadebatt läbi põimitud ka fanaatilise feminismiga.9 Üha enam kerkib feministlik lähenemine kliimasoojenemisele üles ka peavoolu rahvusvahelises debatis, sh ÜRO egiidi all.10
Suur osa äärmusfeministlikke koolkondi loovad konstruktsioone, milles tuuakse paralleele valge kapitalistliku patriarhaadi poolt toimepandava planeedi vägistamise ja rõhumise ning naiste (ja muude vähemuste) üleüldise rõhumisega kapitalistlikus patriarhaadis.
Planeeti Emakest Maad ründab sama kuri misogüünne, islamofoobne, antisemiitlik, kapitalistlik, rassistlik (ja veel 20 terminit) valge mees, kes lääne ühiskonnas on süüdi kõiges halvas. Emakesest Maast on aga loodud marksistlik-revolutsioonilisele maailmapildile sobiva religiooni keskne jumalus.11
On oodata, et kliimadebati ülevõtmine eri fundamentaalsete vasakideoloogiate keskseks võitlusteemaks paneb üha enam ka avalikkust skeptiliselt suhtuma tõeliste teadlaste ratsionaalsete argumentide vastu.
Kogu planeedi seisukohalt ülioluline teema on muudetud revolutsiooniliseks farsiks, kus isegi lapsi võitluses ära kasutatakse.
On ju täiesti mõistetav, et kui mõni poliitik või teadusmees on lapsele rääkinud, et kohe-kohe hävib kogu planeet – koos vanaema, ema-isa, kass Miisu ja merisea Rudolfiga, satuvadki lapsed hüsteeriasse. Ja tahavad ühtlasi teha kõik selleks, et maailmalõpp ei saabuks. Avaldada meelt, võtta kõikjal sõna kurjade kapitalistide vastu, kes tema peret ja kodu tahavad ära hävitada.
Kuigi lahendus peituks selles, et meeleavalduse asemel oleks need lapsed koolitunnis õppimas, mis võimaldakski neil tulevikus välja töötada neid tehnoloogiaid, mis planeedi päriselt päästavad.
Teisalt on laste kaasamine täiskasvanute poliitilistesse arveteklaarimisesse ka sügavalt ebamoraalne. Paiguti on see sarnane juba Rootsi 17. sajandi nõiaprotsesside laps-selgeltnägijate ja nõid-lapstunnistajate kasutamisele, kus lapsed tunnistasid Saatana trikkide kohta üles kõike seda, mida täiskasvanud "kohtumõistjad" neilt ootasid ja soovisid ning jäid lõpuks isegi omi väljamõeldud tunnistusi uskuma. Neist said nn inglite abimehed kõikide teiste päästmiseks Saatana vandenõust.12
Panna lapsed, kes ei saagi oma lühikese elukogemuse nagu ka veel kujunevate teadmiste taustal olukorda mõistuslikult hinnata, edendama omi poliitilisi või ka kultuslikke agendasid, ei erine ehk sugugi ka eri ajaloost tuntud radikaalsetest poliitilistest vooludest, mille eesmärgiks on olnud alati panna lapsed mingisse ideoloogiasse uskuma võimalikult varajases nooruses ning ühtlasi kasvatada nad ümber moel, et võimalik perekonna ja keskkonna "halb ideoloogiline" mõju ei pääseks lapse juures võidule.
Seda on alati tehtud kõrgemate moraalsete eesmärkide ja kasu nimel, uue ühiskonna loomiseks. Vabas maailmas peaksid aga nii teadlased kui poliitikud olema võimelised oma sõnumeid rahvale edastama eelkõige kirjutades ja kõneldes.
Kui sõnumi edastamiseks on vaja "lapstunnistajate" abi, on selles sõnumis endas suure tõenäosusega sees suur hälbivus. Tõsiseltvõetav teadus kannatab aga seeläbi veelgi rohkem ja marginaliseerub üleüldises hüsteerias, mis ei tundu kaalukale osale avalikkusest ja ka valijaskonnast ammugi enam usutav.
Planeedi tuleviku osas ongi meil kaks lahendust – revolutsiooniline hüsteeria, mis hävitaks planeedi oma ebaratsionaalsusega varem või hiljem nagunii; või demokraatliku, vaba ja rikka planeedi loomine nende teadlaste ja innovaatorite kaasabil, kes meeleavaldamise ja aktivismi asemel päriselt vahel ka tööd teevad.
Toimetaja: Kaupo Meiel