Kui Veiko Lukmann ironiseerib oma arvamusloos "Kuidas suhtuda kliimamuutustesse?" Rootsi koolitüdruku Greta Thunbergi ja temast alguse saanud noorte kliimaliikumise üle, väites, et meeleavaldajate näol on tegemist hüsteerikutega, kes teevad sääsest elevandi, siis üritab autor tegelikult kinni mätsida võimukandjate seniseid eksimusi kliimaprobleemile reageerimises, kindlustades nende hegemoonia püsimist ning samalaadse poliitika jätkumist.

Lukmann ei kujunda lugeja suhtumist mitte kliimamuutustesse, vaid debati osapooltesse, juhtides tähelepanu sisulistelt sõnumitelt kliimapoliitika kriitikute isikutele, nende välimusele, vanusele ja soole.

Koolitüdrukut vastandatakse asjatundjatele ja ekspertidele, ehkki tegelikkuses ei erine praeguse ettekandja ehk Thunbergi sõnumid mitte millegagi koolitatud kliimateadlaste teadusandmetest, millega meid juba 1970. aastatest alates üha tungivamalt hoiatatakse.

Teadlaste hoiatused

Vastupidi, lugematud kliimaeksperdid¹ on Thunbergile avalikult tunnustust ja tänu avaldanud, sest iroonilisel kombel seisab põhjus, miks tüdruk oma õpetajatest ehk üha tumedamat tulevikku silme ette manavatest teadlastest rohkem meedia ja seega ka poliitikute tähelepanu tõmbab, just pilkupüüdvas tõsiasjas, et hallipäise vanataadi asemel seisab kongresside ja ülemnõukogude ees alles lapseohtu teismeline tütarlaps.

Thunbergi sõnum on lihtne ja langeb ühte kliimateadlastega kogu maailmas: me peame globaalset süsinikuemissiooni kiiresti ja otsustavalt vähendama, vastasel juhul ähvardab meid ulatuslik kliimakatastroof ja võibolla isegi inimliigi häving. Lõpuks on süsinikdioksiidi hulk meie atmosfääris võrreldes tööstusrevolutsioonile eelnenud ajaga pea poole võrra suurenenud, kasvades praeguseks hetkeks viimase 14 miljoni aasta kõrgeimaks².

Lisaks on oodata globaalse soojenemise hoogustumist peale arktilise jää täielikku sulamist ning muid kuumenemisega kaasuvaid efekte, nagu üha laialdasemad metsapõlengud, mis niigi komplitseeritud probleemide leevendamist veelgi keerulisemaks teevad.

Poliitikute passiivsus

Veiko Lukmanni uinutavad sõnad sellest, kuidas poliitikud juba ammu kliimamuutustega tegelevat ning kuidas me peaksime ära kasutama uusi majandustrende, ähvardamata samal ajal neid, kelle elu on seotud vanema paradigmaga, mõjub teadlaste hoiatuste valguses katsena meelitada meid kullakaevandusi lubades iseendile hauda kaevama.

Ühtlasi tähendab see seniste poliitiliste otsustajate vastutusest puhtaks pesemist ning üldsuselt justkui mandaadi välja pressimist, et vana poliitikaga küsimusi esitamata ja neile vastust otsimata jätkata, justkui oleks kõik juba niigi parimas korras.

Ometi pole kliimakriisi ärahoidmiseks tehtud piisavalt ei globaalsel ega kohalikul tasandil.

Asi on veelgi hullem – poliitikud ja ärimehed üle kogu maailma rakendavad süvenevat kriisiolukorda, mille esmased kataklüsmilised märgid põuapiirkondade laienemise, saareriikide uppumise, sagenevate metsatulekahjude ja süvenevate kuumalainetega juba üha ilmsemaks saavad, küüniliste rohepesuskeemide teenistusse.

Skisofreenilisel kombel pole nende skeemide eesmärgiks mitte kliimapoliitiliste eesmärkide reaalne saavutamine – nagu avalikkuse ees rahustavalt väidetakse –, vaid kitsale ringkonnale tekkinud olukorrast võimalikult suure kasumi välja pigistamine.

Küünilised heitmeskeemid

Näiteks on Kyoto protokollist, millele Lukmann kui poliitikute teadliku tegutsemise näitele osutab, kasvanud välja globaalne emissiooniäri ehk heitmekaubandus, mille abil saavad tööstusriigid end süsinikuemissiooni vähendamise kohustusest vabaks osta, makstes teistele riikidele selleks, et need saastajate "eest" oma heitmeid vähendaksid.

Selline skeem oleks õiglane vaid juhul, kui ÜRO eraldaks igale maakera inimesele saasteõiguse 1,7 tonnile CO2-le aastas³. Enamat ei kannata meie atmosfäär välja, kui tahame hoida kliimamuutused inimliigi taluvuse piires.

Tegelikkuses lubab Euroopa Liit aga näiteks igale sakslasele üle viie miljoni tonni süsinikuheidet aastas ning seda ainuüksi tööstus- ja elektritoodangu tarbeks.

Kuna lõppkokkuvõttes toodavad sakslased oma elustiiliga pea kaks korda enam süsinikdioksiidi, siis selle kompenseerimiseks maksavad supersaastajatest energiafirmad arengumaade elanikele selleks, et nood oma süsinikuheidet veelgi vähendaksid.

Sellise skeemitamise tulemusel on loodud küll äriringkondadele ahvatlev "heitmeturg", kuid Kyoto protokolli tegelikest eesmärkidest liigutakse jätkuvalt vaid kaugemale.

Süsinikureostuse jätkuv kasv

Ei heitmekaubanduse elluäratamise, Pariisi kliimakokkuleppe sõlmimise ega ühegi teise riikidevahelise kokkuleppega pole soovitud kliimapoliitilistele eesmärkidele tegelikkuses lähemale jõutud.

Selle tõestuseks on poliitikute uinutavate liigutuste tagant üha paremini välja paistev tossusammas ja globaalse süsinikuheitme mitte ainult jätkuv, vaid ka progresseeruv kasv.

Pole midagi imestada, et kliimateadlaste üha alarmeerivamad hoiatused on lõpuks aktiveerinud noorema põlvkonna, sest iroonilisel kombel näevad teismelised just oma nooruse tõttu vana- ja vanavanematest pikemat eluperspektiivi, tajudes tänu enesealalhoiuinstinktile paremini ka eksistentsiaalset ohtu sellele.

Samamoodi pole midagi imestada selle üle, et kliimaküsimustes on aktiveerunud ka need, kes oma ärid ja karjäärid jätkusuutmatule süsinikupõhisele röövmajandamisele ning läbipaistmatule skeemitamisele on rajanud.

Nii võib ka Veiko Lukmanni arvamustükki "Kuidas suhtuda kliimamuutustesse?" näha kui ilmsesti iganenud ideoloogia kandja retoorilist katset end varasemast poliitilisest passiivsusest või lausa tagurlusest puhtaks pesta.

Auvere katastroof

Nimelt on Isamaa erakond (toona veel IRL-i nime all) vastutav ühe taasiseseisvunud vabariigi suurima investeerimisfopaa ehk üle 600 miljoni euro maksnud Auvere elektrijaama ehitamise eest, mille lõplik maksumus Eesti Energia pankrotiohu ning kasvava survega meie metsaressursile alles hakkab selguma.

Juba elektrijaama ehitusplaanide allkirjastamise eel avaldati projekti juhtinud toonasele majandusministrile Juhan Partsile riigikogu oponeerivas leeris umbusaldust ning selgitati jaama täielikku ebatõhusust nii majanduslikus kui ka keskkonnaalases plaanis⁴.

Sellegipoolest suruti Ida-Viru jaamade ehitusplaanid läbi ning 2014. aastal hindas Eesti Energia toonane juhatuse esimees Sandor Liive, kelle kuueteistkümne aasta pikkune ametiaeg oli just lõppemas, et Auvere elektrijaama ehitamine oli majanduslikult ebaratsionaalne otsus⁵.

Ometi pole Auvere elektrijaama ehitamise eest kedagi vastutusele võetud ning paistab, et eelnevad valitsused, kuhu on kuulunud Isamaa, on langetanud rahva seljataga klassikalise kliimapesu otsuse, mida praegune koalitsioon ka täitma on asunud.

EL-i poolt pealesunnitud PÕXITiga, mille sotsiaalmajanduslikuks tasakaalustamiseks pole riik teinud mitte midagi, laiutades ootamatult sülle kukkunud koondatute peale vaid abitult käsi, sillutab Eesti Energia ja uus valitsuskoalitsioon teed Auvere majanduskatastroofi teisele vaatusele ehk meie metsaressursi kasvavale põletamissurvele.

Põlevkivi asendamine puiduga tähendab tegelikkuses ühe jätkusuutmatu energiaallika asendamist teise samavõrd jätkusuutmatu, ainult et poliitiliselt "puhtama" ressursiga.

Mets kliimapesu teenistuses

Juba praegu põletatakse ligi pool Eestis raiutud puidust siin või võõrsil ning metsanduse arengukava 2030 koostamise ettepaneku järgi soovitakse praegusi bioenergia tootmismahte säilitada, tulles sellega ilmselt vastu Euroopa suurima pelletitootja Graanul Investi, kuid ka Eesti Energia soovidele.

Laialdane biomassi põletamine nii Eestis kui ka mujal maailmas on saanud teoks just tänu taastuvenergiatoetustele, mida ilmsesti vildakas biomassipoliitika hetkel pakub ja tänu millele põletatakse Lääne-Euroopa kateldes väidetava taastuvenergiana tõenäoliselt ka Eesti hiiepuitu.

Just looduslike pühapaikade raiumisega on Graanul Investile kuuluvad ettevõtted vastavate ekspertide ringis hästi tuntud⁶.

Euroopa Liidu taastuvenergeetikast moodustab suurima osa just biomassienergeetika, kuna puidulise biomassi põletamine toodab Euroopa Liidu taastuvenergiast enam kui poole⁷. Sellega seoses kasvab raiesurve nii Eesti kui maailma metsadele.

Grotesksel kombel on puutumatute metsade kui süsiniku sidujate ja talletajate hoidmine kliimamuutuste leevendamisel sama tõusva tähtsusega, nagu kasvab metsaostupakkumiste arv ajalehtedes, raadiotes ja maa-asulate teadetetahvlitel. Küsimus näib olevat selles, kumb jääb peale: kas ahnus või alalhoiuinstinkt.

Kliimakriisi teadvustajatele mõjub kahtlemata julgustavalt, et üha enam noori kogu maailmas soovivad ajutise uinuti ja tarbimismõnu asemel pikema püsimise kindlust. Loodetavasti annab see lootust ja tegutsemistahet ka nende vanematele.