On tõesti ebaselge, kes ja millistest parameetritest lähtuvalt kohaliku kliimakriisi välja peaks kuulutama. Maailma praktikas on seda teinud nii linnavalitsused (näiteks New York ja London), kohalikud omavalitsused (hetkeseisuga üle 800 erineva) kui ka riiklikud parlamendid (Ühendkuningriigid, Prantsusmaa, Portugal, Kanada ja Iirimaa). Sõnumitoojateks on olnud pea alati tippteadlaste ja aktiivsete kodanike ühendused, sõltumata vanusest.

Eestis on olemas hädaolukorra seadus, mille kohaselt saab eriolukorra välja kuulutada Vabariigi Valitsus.

Jääb üle vaid lahendada paragrahvi 2 lõike 1 terminoloogiline küsimus, kas käest läinud kliimamuutus on tõlgendatav kui "sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist, põhjustab suure varalise kahju, suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus, rakendada tavapärasest erinevat juhtimiskorraldust ning kaasata tavapärasest oluliselt rohkem isikuid ja vahendeid."

Muutub või muudame?

Kuna kliimamuutuse puhul on tegemist keerulise teemaga, levib inimeste seas tõesti seinast seina arvamusi, mille pinnalt üksteisega kiskuma minna. Olen täiesti päri, et selliseks vaidlemiseks ei ole meil praegusel ajal luksust.

Kõige üldisemalt võib inimesed jagada minu silmis kaheks - need, kes arvavad, et praegusel massilise ületarbimise kursil muutub tulevik ikka paremaks, ja teised, kes näevad suundumusi pigem halvemuse poole. Aga mõlema kamba pakutud lahenduste eesmärgiks on tegelikult hea elu.

Vaidlema ajab tegelikult siis see, et mida tähendab "hea elu"? Kiviaega naasmine ei ole samuti ühegi tänapäevase liikumise põhipunktides, kuigi pime tehnoloogiausk võib meid kiiremas korras sinna paraku viia. Olen neid mõtteid avanud pikemalt Postimehe artiklis "Kes tahab elada halvemini kui praegu?".

Homme hakkame tubliks

Kiita tuleb ka Veiko Lukmanni artiklis pakutud lahendusi - õiglase ülemineku raamistiku rakendamine kliimapoliitika poolt enim mõjutatud valdkondades ning koostöö teiste riikidega, et oma panust veelgi võimendada.

Mõlemat lähenemisnurka püüavad soodustada ka keskkonnaorganisatsioonid. Potentsiaalne probleem tekib siis, kui kõnealune valdkond usaldadagi ainult vabaühenduste hoolde ning riiklikult plaanid tegemata jätta või veel hullem, üleminekule lausa vastu töötada.

Mai lõpus Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Rohelise Liikumise ja Keskkonnaõiguse Keskuse eestvedamisel toimunud õiglase ülemineku ümarlaual Ida-Virumaal olid kohaletulnud positiivselt üllatunud, et erinevad osapooled esmakordselt mõistlikult asju arutama on kogunenud. Paraku teatas Eesti Energia vaid mõni päev hiljem, et eeldatust rängema CO2 kvoodihinna tõusu tõttu lähevad 1300 energeetikut nüüd sunniviisiliselt pikka suve "nautima".

Kahetsusväärselt ei otsi aga riik lahendusi õiglaseks üleminekuks, vaid vaatab jätkuvalt põlevkiviõli ning ka puidu masspõletamise poole. Mõlemad tegevused on keskkonna mõttes katastroofilised ning näivad "mõistlikud" vaid tänu statistikakaubanduse süsteemsetele vigadele. Ootamatute korrektuuride järel seisab Ida-Virumaa nii varsti jälle analoogsete probleemi ees.

Kliimakriis ei tule, see juba käib

Olen nõus, et iga pisikest suundumust poliitmaastikul ei peaks üle võimendama, aga globaalsete megatrendide (veel pikalt jätkuv kliimasoojenemine, möödapääsmatu süsinikuheite vähendamine) eest pea põlevkivi alla peitmine viis meid juba korra olukorda, kus aastakümnete jagu armuaega energeetikasüsteemi muutmiseks kasutati kahetsusväärselt hoopis kriisi süvendamiseks.

Ühe majandusharu kollaps on selgelt ebamugav, aga üheskoos saab leida lahendused. Elu toetavate looduslike ökosüsteemide kokkukukkumine, millele siseriiklik poliitika hetkel aktiivselt peale maksab, ei ole aga tagantjärele parandatav, ükskõik mitu miljardit laenu võtta.

Kliimakriis ei arvesta inimestega, aga meil võiks ühiskonnana olla piisavalt nutti, et vastupidist teha.