Elo Kiivet: kokkuleppekäkid ja Reidi tee ({{commentsTotal}})

Elo Kiivet
Elo Kiivet Autor/allikas: linnalabor.ee

"Linnaplaneerimine, see on ju käkitegu!" näib arvavat nii mõnigi, kes omavalitsuses võimule pääseb, kirjutab Elo Kiivet algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Kui on antud amet, järelikult on antud ka mõistust ja linna saab ju planeerida oma kogemuse alusel. Mis sellest, et oldud on enamjaolt autorooli taga ja elutee ühtegi erialaõpet andvasse asutusse kandnud ei ole. Meest sõnast – ja nii saabki linn täis käkke, mille vigade kinnimaksmine ja parandamine võtab ära võimaluse luua uusi väärtusi.

Üks käkk on värske asfaltväli Tallinna kesklinnas mere ääres ehk Reidi tee, mis on pantvangidraama kurb lõpp.

Peatänava projekti elluviimise eeltingimusena läbi surutud megalomaaniline projekt aina kasvab nii eelarve kui ka ruutmeetrite poolest, kuid peatänava kohta ei oska enam keegi arvata, kas, millal või millisena see ellu viiakse. Olgugi et nende eelarve vahe on neljakordne ja linna omaosalus peatänava puhul lausa kaheksa korda väiksem.

Füüsiliste käkkide kõrval on tekkinud uus mood teha kokkuleppekäkke. Nimetatagu seda teadusele lisaraha andmiseks või linnakodanike kaasamiseks, ühtmoodi lihtne on pärast pidulikku allkirjastamist see prügikasti visata.

Talupojamõistuse järgi on tegemist valetamise, vastaspoole alavääristamise ja kahepalgelisusega. Nii aga ei olevat ilus öelda. Kuulatagu vaid peaministrit või ükskõik millise erakonna esimeest ja selgub, et kui valimislubadustest kinni ei peeta või suisa kannapööre tehakse, ei ole see valijate altvedamine ega põhimõttelagedus, vaid lihtsalt … elu. Poliitika. Harjuge ära või kolige minema.

Ka käkiteo usku linnajuhid ei pea oma sõna. 2018. aasta 6. veebruaril sõlmiti Reidi tee ehitusprojekti parandamise kokkulepe rühmituse Merelinna Kaitseks esindajate ning toonase linnapea Taavi Aasa ja abilinnapea Züleyxa Izmailova allkirjaga.

Ilmselt lendas see niigi nuditud kompromiss prügikasti kui mitte samal, siis järgmisel päeval, sest praeguseks on näha, et tee on ehitatud vana ehk kokkuleppe-eelse projekti järgi. Selle ettevalmistus peab olema kestnud kauem kui meediateated meelemuutust õigustavast müstilisest TTÜ uurimistööst, mida pikalt kellelegi näidata ei tahetud.

Uue juhiga linnavalitsus vilistab kõlavalt juba kõige esimesele punktile, mille järgi ei peaks autoliiklusel olema privileege ega soositama autostumist. Vastassuunalisest mõtteviisist annab märku veel ka laiendatud jalakäija- ja jalgrattateedega Tulika tänava projekti peatamine.

Nii eelistatakse pealinnas jätkuvalt autosid ning äärmiselt olulist ja populaarset jalgsiteed Kadriorust Russalkani mere äärde nimetatakse nüüd tüütuks kikilipsusõlmeks, naeruväärseks pudelikaelaks, mis pidurdab autovoogu.

Unustuse tolmuga on kattunud lubadus, et edaspidi tehakse avaliku ruumi, sh teeprojektide puhul sisulist koostööd. Seda ei ole olnud: huvilised, kodanikud ja eksperdid peavad ikka ennast ja kokkulepet ise meelde tuletama.

Viisakad palved teha (lubatud!) koostööd poolikute, aga linnaruumis äärmiselt suuri muutusi põhjustavate plaanide tutvustamiseks (nt Estonia puiestee maa alla viimine, Rävala läbimurre) on jäänud vastuseta.

Eriti irooniline on kokkuleppe viimane lõik: kõike seda tehakse rohelise pealinna põhimõtteid silmas pidades ning säästva arengu ja liikuvuse printsiipe ning läbipaistvat ja avatud linnaplaneerimist arvesse võttes.

Näeme kõik, mida tähendab nende keeles "kaasamine". Eraldi teema on rohelise pealinna porgandi tagaajamine, kuigi silmaklappide tõttu kapatakse eemale sellest, mis võiks päriselt kanda silti "säästev" või "areng".

Lepingut ei rikutaks ühepoolselt südametunnistuse või moraalikoodeksi olemasolu korral. Kujutage ette, kui avastate ühel päeval koju jõudes, et magamistuppa on kolinud büroo, kööki ehitatud kahekorruseline magamislavats kahele perele.

Teie šokeeritud näo peale teatab aga korteriomanik, et üürilepingus selle kohta otsest keeldu ju kirjas ei ole ja üldse on nii tema arvates kõige säästlikum ja mõistlikum.

Linn ongi meie elukeskkond, mida peame koduks, aga (linna)valitsus tundub olulisemaks pidavat võimunäitamist. Kokkuleppekäkid ei tekita usaldust ega kindlust tuleviku osas. Kuidas saab avalikus teenistuses jätkata tööd tippjuht (olgu ta linnapea või minister), kui tema allkiri ei maksa midagi?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: