Brasiilia Amazonase basseini – Amasoonia – praegune mahapõletamine sai hoo sisse möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel seoses Trans-Amasoonia maantee rajamisega ja selle taustaks on riigi rahvastiku plahvatuslik kasv.

Loomulikult on mastaapsed metsatulekahjud – välja arvatud Austraalias, Californias jne – alati murekoht. (Austraalias ja Californias on metsapõlengud looduse igavesse kulgu sisse programmeeritud.) Kuid, nagu alati, on igal asjal põhjus ja tagajärg.

Amasoonia probleemid said sisuliselt alguse hetkest, kui esimesed konkistadoorid alates Pedro Álvares Cabralist Brasiilias jala maha said. Kuna hispaanlastest sai pea otsekohe Portugali Uue Maailma impeeriumi püsiv nuhtlus, siis puu järele nime saanud Portugali koloonia pidi üpris algusaegadest ise endaga hakkama saama.

Tollest ajast on pärit pea kontinendi mõõtu riigi elanike alateadvusesse keevitatud arusaamine, et on tore, kui keegi kohvi ja suhkru ära ostab, aga hispaanlased (ja hiljem inglased) on hirmsad tõprad ja globalismi peale ei saa loota. Millest on tingitud riigi majandust tänaseni suunav autarkiline meelsus.

Brasiilia ajaloo juures peab meeles pidama, et kuni üheksateistkümnenda sajandi lõpu kummibuumini, kui keset džunglit rajati maailmalinna staatusele pretendeerivad keskused Manaus, Porto Velho ja Belém, piirdus Brasiilia asustus mõnesaja kilomeetrise ribaga Atlandi ookeani ääres. Seal elab ka praegu suurem osa riigi elanikest.

Oluline on ka meeles pidada, et "tänu" kommunistidele ja sotsialistidele oli võim Brasiilias kuni 1985. aastani sõjaväe käes ning riigi majandust suunasid nende poolt ametisse määratud spetsialistid.

Kummisõdurid

Otsesemalt võib tänase Amasoonia hõlvamise ja tulekahjude loo alguse viia Teise Maailmasõja aega, kui toonane natsionaalsotsialistist diktaator Getúlio Dornelles Vargas käivitas Amazonase basseini riikliku arendusprogrammi.

Suurema rünnaku alla sattus Amazonas tänu 1942. aastal sõlmitud Washingtoni lepingutele sündinud Teisele kummibuumile. Põua käes kannatava Brasiilia kirdeosa vaesed talunikud – kummisõdurid – saadeti plahvatuslikult suurenenud kummivajaduse rahuldamiseks mobilisatsiooni korras Amasooniasse kummipuuistandusi rajama.

Kuna maanteid ei olnud, toimus kogu majandustegevus peamiselt Amazonase jõgede ääres ja selle mõju jäi enne 1960. aastaid suhteliselt tagasihoidlikuks.

1950.–1960. aastatel käivitati Vargase eestvõttel kolm suuremat Amasoonia hõlvamise programmi (1953. aastal Amazonase majandusliku väärtustamise programm (SPVEA); 1966. aastal Amasoonia arendamise superintendentuur (SUDAM) ja 1970. aastal Koloniseerimise ja põllumajandusreformi rahvuslik instituut (NICRA)).

Sünteetiline kumm saavutas 1960. aastate alguseks päris kummiga võrreldava kvaliteedi ja nii kukkus loodusliku kummi turg Teise Maailmasõja järel järk-järgult kokku. Peale heveaistandusi hakati 1960. aastatel Amasooniasse rajama põllumaid.

Peamiseks põllumaade hõlvamise viisiks oli nii siis kui on ka praegu alepõllundus. Alepõllundus tähendab metsapõlenguid: mets raiutakse maha ja pannakse põlema. Mille tõttu on Amasoonia põlenud peale 1960. aastaid kogu aeg. Praegusega võrreldavas – ja suuremas – mahus metsatulekahjud tabasid piirkonda näiteks 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses.

Karjakasvatus

Kolonisaatorid sattusid üpris ruttu silmitsi tõsiasjaga, et Amasoonia mullad suuremas osas ei sobi tavaliseks viljakasvatuseks. Piirkonna maapinna viljakas kiht on õhuke ja kui mets maha põletatakse, järgneb põldude rajamisele kiire muldade viljakuse langus ja erosioon.

Põllukultuure saab ühel maatükil kasvatada ainult paar aastat ja põllumees peab metsa käest vallutama uue maalapi. Taas raiudes ja põletades. Lisaks on Amasoonia umbrohud sõna otseses mõttes sedavõrd üle pea probleem, et nendega on normaalse (geenimanipuleerimiseta) põllumajanduse puhul pea võimatu võidelda.

Nõnda avastasid kolonisaatorid peatselt enda jaoks karjakasvatuse. Karjakasvatus tagas uusmaasaajatele korraliku sissetuleku ja nõudis järjest suuremate maa alade karjamaadeks põletamist. Nüüdseks moodustavad karjamaad 70 protsenti metsast puhastatud aladest. Alates 2000. aastatest on peamiseks Amasoonia metsadest puhastamise ajendiks (¾ puudest puhastatud metsaaladest) karjamaade rajamine.

Viljakasvatus sai hoo taas sisse geenmuundatud umbrohumürgiresistentsete põllukultuuride kasutuselevõtuga. Praegu on Brasiilia USA järel GMO-põllukultuuride, peamiselt maisi, soja ja puuvilla külvipindalalt rohkem kui 50 miljoni hektariga maailmas teisel kohal. Üle poole sellest, 32,7 miljonit hektarit, moodustavad sojaistandused.

Kuna suurem osa põlengutest on süüdatud tahtlikult põllumeeste poolt ja nii tehakse igal aastal enne järjekordset sügist külviperioodi, siis on osaliselt Amasoonia metsapõlengutes "süüdi" ka Eesti veganitest tofusõbrad. Suurem osa (75 protsenti) Euroopa Liidu sojaimpordist pärineb küll USA-st, aga 19 protsenti tuleb Brasiiliast.

Kuigi väiketalunikele kuulub ainult umbes kümne protsendi seaduslikult hõlvatud Amasoonia maa-aladest, on nad 30 protsendi Amasoonia metsade hävingu taga. Millele tuleb lisada ebaseaduslik maade hõlvamine, mille ulatus pole veel täpselt teada.

2017. aastal üllitatud uuringus väidetakse, et mõnes Amasoonia piirkonna osariigis on erinevatel põhjustel (korruptsioon, vähene haldussuutmatus, talunike isepäisus jne) segase seadusliku staatusega kuni 40 protsenti põllu- ja karjamaadest.

Amasoonia hõlvamine ja metsade muutmine põllumajandusmaaks võttis mitu pööret juurde 1970. aastate alguses Brasiilia imeks nimetatud majandusspurdi aegadel. 1970. aastate alguses oli riiki tabanud järjekordne põuaperiood ja toonane riigijuht Emílio Garrastazu Médici (riigi president aastatel 1969–1974) pakkus "kummisõdurite" ajast tuttava lahendusena taas välja hädas talupoegade asustamise Amasooniasse.

Trans-Amasoonia maantee

Seda ümberasustamisprojekti saatis 1972. aastal käivitatud kolossaalne infrastruktuuriprojekt Trans-Amasoonia maantee. Nimetatud rohkem kui 4000 kilomeetri pikkuse, Atlandi ookeani rannikult Lábrea linnani kulgeva, maantee eesmärgiks oli metsikute alade senisest hoogsam hõlvamine.

Projekti alustades oldi kindlad, et 1980. aastate alguseks on maantee valmis ja maantee ääri palistavad kümmekonna miljoni uusasuniku põllud, kus kasvatatakse kakaod, kohvi, pipart, riisi, ube jne. Igale kolonisaatorile kavatseti anda saja hektari suurune maalapp ja põllumajanduse käivitamist pidid abistama riigipoolsed soodsad laenud.

Paraku läheneti projektile tehtud-mõeldud tüüpi hurraa-entusiasmiga ja päris elu osutus siiski märksa keerulisemaks. Kuna Amasoonia pinnas on suuremas osas setted ning kõva aluskalju on sügaval, siis suured jupid uuest maanteest olid kuni kuus kuud, novembrist aprillini, läbimatud, mis ei lubanud talunikel oma saaki õigel ajal tarbijateni viia.

Lisaks kogeti taas, et mulla viljakas kiht on õhuke ja – nagu eelpool kirjeldatud – kaob aktiivse põllumajanduse tingimustes kiiresti ning igal aastal tuleb metsast lagedaks põletada üha uusi põllumaid.

Ometi oli Trans-Amasoonia maanteest nii palju "tolku", et Amasoonia metsade hävitamine suurenes kuni 2000. aastate alguseni üha kiirenevas tempos. 1990. ja 2000. aastatel raiuti või põletati Amasoonias aastas ümber 25 000 ruutkilomeetri metsa ja alates 1970. aastatest on Amasoonia kaotanud üle 700 000 ruutkilomeetri puid.

Alates 2004. aastast on metsade hävitamise tempo märkimisväärselt (80 protsenti) aeglustunud. Põhjuseks on uued senisest karmimad seadused, satelliitjälgimine, loodukaitseorganisatsioonide surve, avaliku ja erasektori erinevad algatused, uute looduskaitsealade rajamine ja makromajanduslikud suundumused.

Trans-Amasoonia maantee aktiivne arendamine sai tagasilöögi 1974. aastal kui Medici ametist lahkus. Selleks ajaks oli Amasooniasse ümber asunud 20 000 perekonda. Esimese hooga suudeti tulevasest maanteest asfalteerida ainult 200 kilomeetrit Atlandi ookeani poolsest otsast.

Niigi keerulisele olukorrale keeras vinti juurde 1979. aastal tänu ülemaailmsele naftakriisile saabunud Brasiilia majanduslangus. 1990. ja 2000. aastatel on majanduse olukorra paranemisega maanteed taas aktiivselt ehitama asutud.

Veel metsatulekahjude taustast

Kirjeldatud Amasoonia vallutamise taustaks on Brasiilia rahvaarvu hüppeline kasv. Kui 1970. aastal elas Brasiilias 93 miljonit inimest, siis 2019. aastal elab riigis hinnanguliselt üle 210 miljoni inimese. Kõik tahavad süüa, peavad midagi selga panema, kuskil elama jne.

Brasiilia on väga suur riik, pindalalt maailmas viies. Vaatamata sellele, et Brasiilia on ajalooliselt maailma suurim kohvi ja suhkru eksportöör ning üks olulisemaid paljude muude toorainete tarnijaid, on riigi majandus tänu Portugaliga seotud ajaloole ja "hispaania nuhtlusele" ning möödunud sõjaväelisele riigikorrale suhteliselt autarkiline – Brasiilia toodab suurema osa vajaminevatest asjadest omale ise.

Riigil on tohutud toorainevarud alates uraanist ja lõpetades kulla ning naftaga. Brasiilia toodab põhimõtteliselt kõike ise, alates arvutitest ja autodest ning lõpetades lennukitega. Brasiilia on föderaalne vabariik ja autarkia on sisse kirjutatud ka osariikide konstitutsiooni.

Amasooniast kipub keskmise inimese arusaamises jääma mulje, et tegemist on aegade algusest laiunud ürgse džungliga, kus sagivad ringi jaaguarid, tapiirid ja seniavastamata pärismaalaste suguharud. Tegelikkus on paraku midagi muud.

Peale viimast jääaega, 12 000 kuni 18 000 aastat tagasi, laiusid tänase Amasoonia vihmametsade kohal avarad pampad.

Seda piirkonda on asustanud (kümned?) tuhanded aastad erinevad kõrgemad ja madalamad tsivilisatsioonid. Need on kas siis rohkem või vähem teadlikult kujundanud põllumajanduse, asulate ehitamise ja maastiku massiivse ümberkujundamise kaudu ümber piirkonna taimestikku ja rajanud üle mitme tuhande aasta küündiva väga kõrgelt arenenud Moxose tasandiku põllumajanduskultuuri.

Riigi president Jair Bolsonaro, arvestades kõiki asjaolusid, on käitunud väga vaoshoitult.

Lõpetuseks veel üks tähelepanek: Amasoonia pindala on viis ja pool miljonit ruutkilomeetrit. Brasiiliasse, peamiselt Amasoonia piirkonda, on rajatud seitsekümmend tuhat ruutkilomeetrit – pisut rohkem kui 1 protsent metsadest puhastatud aladest – eukalüptiistandusi.

Tulekahjude käes kannatab 9 protsenti Amasooniast ja suurem osa sellest on põllumajandusmaa. Eukalüptid on pärit Austraaliast ja miljonite aastate jooksul toimunud iga-aastaste metsapõlengutega kohastunud.