Ravimite tarneraskused on hüppeliselt kasvanud
Aasta-aastalt on kasvanud ravimite hulk, mida apteegist ei saa, sest neil esinevad tarneraskused. Mullune tarneraskuse teadete hulk saavutati tänavu juba esimese kuue kuuga, mõnd ravimit ei suuda tootjad turustada mitu aastat.
Inimene, kes arsti juurest ravimiretseptiga tuleb ja lootusrikkalt sammud apteeki seab, võib saada vastuseks, et vajalikku rohtu pole. Nii käib ta apteegist apteeki - suuremates linnades on apteegivõrk õnneks tihe -, lootuses vajalikku ravimit kusagilt leida.
Näiteks Parkinsoni tõve ravimit Sinemet pole juba mitu kuud saada, nii et inimesed käivad seda suisa Soome apteekidest otsimas. Viimastel aastatel on ravimite tarneraskused üksnes süvenenud.
Paraku jõuavad ravimi tarneraskused apteekidesse enam-vähem samal ajal, sest tulenevad tootja valmistamisraskustest, ja võivad mõnel juhul kesta suisa mitu aastat. Sel juhul tabavad tarneraskused kõiki riike samaaegselt, nii et abi pole ka teiste riikide rohupoodide külastamisest.
Praegu on ravimiametile teada kokku 257 ravimit, millel on tarneraskused või mille turustamise lõpetamisest on teada antud alates 2015. aasta keskpaigast.
Aasta-aastalt on probleem süvenenud. Näiteks veel 2014. aastal sai ravimiamet 67 tarneraskuse teadet, kuid möödunud aastaks oli see kerkinud juba 163-ni. Mullune tase on aga tänavu juba esimese poole aastaga peaaegu ületatud - kuue kuu jooksul laekus teateid ravimite tarneraskustest ravimiametisse 153 korral.
Ka sedasama Merck Sharp & Dohme turustatavat Parkinsoni tõve ravimit, mida inimesed Soomest otsimas käivad, pole üheski riigis saadaval, ütleb ravimiamet, lisades, et pole ka teada, millal ravimi tarned taastuvad.
"Ravimiamet on suhelnud Eesti neuroloogide ja neurokirurgide seltsiga ning seltsi hinnangul on võimalik ravim asendada teiste apteekides saadaval olevate ravimitega, mis on samuti näidustatud Parkinsoni tõve raviks. Juhul, kui patsiendile alternatiivsed ravimid ei sobi, võib patsiendi raviarst esitada ravimiametile taotluse müügiloata ravimi kasutamiseks. Rahuldatud taotluse alusel saavad hulgimüüjad tarnida teise tootja ravimit, mis on võõrkeelses pakendis ja toodetud mõne teise riigi tarbeks, kuid sisaldab samu toimeaineid samas annuses, nagu Sinemet. Müügiloata ravimi kättesaadavus sõltub omakorda ravimi olemasolust ja kättesaadavusest teistes riikides," ütleb ravimiameti inspektsiooniosakonna vaneminspektor Klara Saar.
Ravimite tarneprobleemid ei sõltu ka sellest, kas tegu on laialt levinud või harvikravimiga, odava või kalli ravimiga, originaal- või geneerilise ravimiga – tarneraskus võib tekkida igal ravimil.
Milliseid ravimeid apteekidest otsida ei tasu, saab jälgida ravimiameti kodulehelt, ravimiregistrist või tellida lausa teavitused uudiskirjana oma e-postile.
Ravimiamet möönab, et probleem on suur. Euroopa Liit püüab seda lahendada töörühmade ellukutsumisega.
Ravimiamet ise ravimitellimusi ei tee. "Tegelikult otsustab ravimi müügiloa hoidja, kas ravim jõuab ühte konkreetsesse riiki. Probleemide korral otsime lahendust koostöös ravimitootjate, hulgimüüjate ning arstide erialaseltsidega, kuid alati ei piisa meie pingutustest, et kõikvõimalikud ravimid Eesti patsientidele kättesaadavad oleks," ütleb Saar.
Peamised tarneraskuste põhjused on tootmisprobleemid ja partii vabastamise viibimine, tootja ebatäpne müügiprognoos või halb varude planeerimine, aga ka ravimi nõudluse ootamatu suurenemine.
"Olenevalt tarneraskuse põhjusest on tarneraskuse kestus väga varieeruv. Mõnikord laheneb probleem kiiresti ja piisava laovaru korral ei mõjuta tarneprobleem üldse ravimi kättesaadavust apteegitasandil. Paraku kujunevad paljud tarneraskused pikaajaliseks, isegi kestusega üle aasta, ja on neidki, mille puhul ei saa enam rääkida tarneraskusest," tõdeb Saar.
Müügiloa hoidjad on kohustatud ravimiametit teavitama tarneraskusest kaks kuud enne võimalikku tarnehäiret. Kaks kuud on piisav aeg selleks, et ravimiamet jõuaks reageerida ja leida lahenduse patsientide katkematu ravi tagamiseks, näiteks lubada erandkorras võõrkeelse pakendi turustamist, piirata ravimi väljavedu või võimaldada müügiloata ravimi kasutamist. Paraku aga kõik tarnijad kahe kuu reeglist kinni ei pea.
"Tarneraskustest teavitamine on küll aastatega paranenud, kuid meile ei ole võõras olukord, kus teave tuleb alles siis, kui patsient ei saa enam apteegist ravimit," möönab Saar.
Ravimiamet kutsub inimesi üles oma raviarsti tarneraskustest teavitama, et arst saaks uue retsepti mõne alternatiivse ravimi peale välja kirjutada. Suurem probleem on aga siis, kui sama toimeainega ravimile alternatiivi ei olegi ja arst peab patsiendi ravi ümber korraldama.
Sanktsioone ei ole rakendatud
Kui ravimi tarneid ei ole suudetud kolme järjestikuse aasta jooksul taastada, on ravimiametil õigus lõpetada ravimi müügiluba, kuid amet ei ole seda teinud, sest ravimi kättesaadavuse probleemi see ei lahendaks. Ka ei ole ravimiamet sanktsioneerinud müügiloa hoidjaid, kes ei ole tarneraskusest nõuetekohaselt kaks kuud ette teatanud.
"Peame oluliseks koostöö ja infovahetuse parandamist, et tarneraskusi ennetada või vältimatute probleemide korral leida lahendus, et patsiendile oleks tarneraskuse mõju minimaalne," põhjendab Saar.
Toimetaja: Merilin Pärli