Kaspar Kaljurand: avalik menetlushuvi ei ole avalik huvi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaspar Kaljurand
Kaspar Kaljurand Autor/allikas: Erakogu

Mary Krossi kriminaalasi politseile valeütluste andmise süüdistuses lõpetatakse oportuniteedi põhimõttel. Internet kihab. Küll seostatakse Mary Krossi kurikuulsa süvariigiga, küll arvatakse, et ühes kriminaalasja lõpetamisega läks põhja ka kogu õigusriik. Harjumuspäraselt pole internetikommentaaride virrvarrist puudu ka lasud Eesti erinevate parlamendierakondade pihta, kirjutab jurist Kaspar Kaljurand.

Aga milles on tegelikult asja uba? Pahameele kese ei seisne ju tegelikult valetamises endas, vaid hoopis selles, mille kohta valetati.

Kui keegi oleks politseile vassinud selle kohta, et tal pandi keldrist hunnik kartuleid tuuri, siis ületaks see kriminaalmenetlus uudiskünnise äärmisel juhul ehk oma pikantsuse tõttu. Kuna aga Mary Krossi avalduse sisu ja ajastus on niivõrd hõlpsasti seostatavad poliitika ja parlamendivalimistega, oli konflikt kiire tulema. Ja konflikt tekkis ju tegelikult õigustatult.

Konflikt ja avalik huvi mingi sündmuse või persooni suhtes ei ole aga samatähenduslikud avaliku menetlushuviga kriminaalmenetluse seadustiku mõistes. Sellest kirjutas Postimees juba 2012. aastal, vahendades toonase peaprokuröri Norman Aasa mõtteid

Valetamine on paha

Jõudmine tõdemusele, et valetamine on paha, ei vaja teaduskraade ega eriteadmisi. See on tajutav igale keskmist moraalitunnetust omavale inimesele. Eetilisest vaatepunktist pole suurt vahet, kas valetad naabrile, abikaasale või rabistad seda teha internetis kommenteerides. Kui välja jätta netilaimu puhul moraalse kahju hüvitisnõude tekkimine, ei ole suurt vahet ka tagajärjes.

Politseile valetamine on seaduse järgi karistatav. Miks? Aga seepärast, et kui valetamise tulemusena mõistetaksegi kogemata kaks Stroomi rannas juhuslikult jalutanud härrat kivide loopimises süüdi, on pisike vale ootamatult rikkunud ära kahe süütu inimese elu. Kuna vale vägi on sellisel juhul suur, tuleb sellistesse valedesse ka karmimalt suhtuda.

Avalik huvi vs avalik menetlushuvi

Mõiste "avalik menetlushuvi" kuulub juristide sõnavarasse ning seda kasutatakse eranditult vaid oportuniteedi kontekstis, selle puutumus "avaliku huviga" sisuliselt puudub. Avalik huvi puudutab üksnes seda, kas keegi või miski ühiskonda huvitab või mitte. Nende kahe mõiste mitteeristamine ongi mitmetele inimestele tekitanud tunde, et prokuratuur ja kohtuvõim on neile taaskord varba peale lasknud. Eiranud neid kui ühiskonnaliikmeid.

Mary Krossi asja kontekstis – kuigi avalikkuse huvi poliitilist hõngu sündmuste puhul võib olla piiritu, ei pruugi see seadusepügala mõistes tähendada, et asja vastu oleks ka avalik menetlushuvi.

Artikli alguses toodud näide taluperemehe sisse vehitud kartulite kohta ilmestab seda nüanssi väga selgelt. Kas selle juhtumi puhul oleks mõtet asja täie auruga lõpuni menetleda, kuniks kohtunik lõpuks lööb talle otsa ette templi "süüdi"?

Või järsku piisaks sellest, kui inimene aktsepteerib oma pahategu ja on valmis korvama tekitatud kahju? Sel viisil jääks ju hulk asjatuid kohtuistungeid ja prokuröride-advokaatide vahutavaid repliike olemata.

Mary Krossi juhtum lõi lained nii kõvasti plaksuma, et taas tulid välja sissejuurdunud pajatused süvariigi sepitsustest, poliitilistest vandenõudest, ebaõiglusest ja õigusriigi hukust.

Tegelikult pole see asi pooltki nii sügav – menetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise tõttu teeb ebameeldiva juhtumi lahendamise kergemaks nii süüdlasele kui ka kannatanule, säästes ühes sellega ka riigile hulganisti aega ja raha.

Avaliku menetlushuvi puudumine

Nende pahategude puhul, kus võimalik karistus piirdub kõige hullemal juhul viieaastase vangistusega, on meie valitud riigikogu näinud ette, et menetluse saab lõpetada oportuniteediga.

Oportuniteet ehk menetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise korral on loodud säästmaks uurimisasutuste ja prokuratuuri väärtuslikku aega. 

Oportuniteedi põhimõtte rakendamine on võimalik ainult kergemate pahategude puhul, nagu näiteks vargus, kehaline väärkohtlemine või Mary Krossile ette heidetud valetamine. Raskemate kuritegude, nagu näiteks tapmise, röövimise või inimkaubanduse korral on see välistatud. 

Iga kuriteo eest määratav karistus peab ideaalis väljendama või vähemasti olema võrreldav ühiskonna hukkamõistuga sellisele teole, see hukkamõist lepitakse kokku seaduses. See tagab, et süüdlane korvab karistusega selle negatiivse tagajärje, mille ta oma teoga tekitas. 

Pole aga ilmtingimata vajalik, et inimese pahateo uurimine läbiks kõik kriminaalmenetluse etapid. Oportuniteedipõhimõtte rakendamise teel on võimalik oma pahategu ühiskonna silmis heastada ka kiiremini. Oportuniteedi põhimõttel menetluse lõpetamine saab sündida ainult siis, kui kohus on sellega nõus – järelikult ei saa see sündida kuskil tagatubades süüdistatava ja prokuröri salakokkuleppena.

Avaliku menetlushuvi puudumise tõttu on võimalik menetlus lõpetada üksnes siis, kui süüdistatav võtab talle süüks pandud teod omaks ja on nõus korvama kogu kahju, mis ta kuriteoga tekitas. Mary Krossi puhul väljendus see kahetsuses ning 3000 euro riigikassasse maksmises. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: