Neeme Väli: paanika antoloogia ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Neeme Väli
Neeme Väli Autor/allikas: Kaitseliit

On viimane aeg peeglisse vaadata ja küsida, kuivõrd usutav on meie esmane iseseisev kaitsevõime, kirjutab kindralmajor reservis Neeme Väli.

"Hommikul oli ilm jälle harukordselt kole, tibutas peenikest ning väga külma uduvihma, poriloikudele oli öö jooksul peale tõmmanud õhuke jääkiht ning tuul lennutas räbaldunud, pruuniks tõmbunud puulehti."

Nõnda kirjeldab Andrus Kivirähk "Rehepapis" meie hilissügist hingedepäeva. Ega Kivirähk pole asjata välja teeninud koha Vanemuise paremal käel kõrvuti Anton Hansen Tammsaare ja Oskar Lutsuga.

Ühel hilissügisesel päeval aknast välja vaadates oli pilt täpselt samasugune, hall ja sompus. Uksest välja minna polnud mõtet, tuba oli mõnusalt soe ja seinakell tiksub uinutavalt. Silm hakkas kinni vajuma.

Meenus Ida-Euroopast pärit polkovnikust õpingutekaaslane, kelle hüüdnimi oli Tõusev Päike. Tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisel osalemise tõttu kaotas mees kõik juuksed. Tal oli harukordne omadus iga loengu esimese viie minuti jooksul tukkuma jääda. Lõug vajus rinnale ja õige nurga all toimis paljas pealagi prožektorina, peegeldades laelampide valgust. Mäletate, vanasti käis edevamate petrooleumilampide külge poleeritud metallist ketas, mis aitas valgust suunata.

Ehmatasin nõksatusega üles ja piilusin kahtlustavalt ringi, ega läheduses pole mõnda aparaadiga pahalast, kes transformeeriks süütu tukastuse rahvusvahelise meedia mahitusel süüdistavaks fotoks. Pantalonel ei olnud õigus, alati on võimalik kümme korda kuulsamaks saada, isegi juhul kui The Guardian identifitseerib sind pildil "the gentleman on the left" (e.k härrasmees vasakul).

Silmade avamine oli viga. Kui ilma saab kardinate ettetõmbamisega ignoreerida, siis põrnitseb arvutiekraan sind ikkagi nagu Sauroni silm ja toob kogu maailma hädad koju kätte.

Kohati konstrueeritakse nendest hädadest paanika püramiidskeem, mis aina kerib ja kerib. Paistab, nagu oleks sovetlik käitumismall jätkuvalt au sees – püstitame ise endale ajutisi raskusi ja deklareerime nende ületamist kangelasteona. Täpselt selline on ka meie kaitseplaanide lugu.

Segadus

Lumepall hakkas veerema juba 7. novembril, kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron teatas väljaande The Economist vahendusel, et NATO on ajusurmas. Muuseas, tähelepanuväärne on see, et artikkel ise on Euroopa Liidu, mitte NATO tulevikust.

Selle asemel, et võimaliku peielaua üle rõõmustada, anti mehe pihta turmtuld. NATO peasekretär kiirustas Pariisi presidendilt aru pärima, mida too täpselt mõtles. Poola peaminister leidis, et sellised märkused on ohtlikud, Põhjamaade kaitseministrid mõistsid Macroni kriitika hukka.

Väidetavalt olla Saksamaa liidukantsler Angela Merkel Macronile ühel õhtusöögil öelnud, et on tüdinenud tema tekitatud segaduse koristamisest. Isegi Donald Trump teatas, et on koos alliansi ülejäänud liikmesriikidega Prantsusmaa riigipea väljaütlemisest väga solvunud. Ühesõnaga koomas olema pidav NATO oli järsku tagajalgadel.

See kõik oli ainult avalöök. Tõeline möll läks lahti 19. novembril, kui Iltalehtis ilmus Eesti siseministri Mart Helmega tehtud intervjuu, mille samal päeval korjas üles ka kodumaine meedia.

Meie siseminister olla öelnud, et Eestile on vaja plaani B juhuks kui NATO ei toimi ja seda plaani ka koos Läti ja Leeduga tehakse. Soome kaitseministeeriumi kaitsepoliitika osakonna juhatajale Janne Kuuselale tuli avaldus üllatusena, Läti kaitseminister ütles 20. novembril, et neil mingisugust infot plaan B kohta pole.

Eesti peaminister Jüri Ratas teatas, et NATO toimib hästi ja alliansi kuulumine on Eesti plaan A, B ja C. Enam-vähem sama arvasid ka välis- ja kaitseminister. Päev hiljem deklareeris siseminister, et temast on valesti aru saadud ja nn plaani B osas ei ole Soome, Läti ja Leeduga läbirääkimisi peetud.

Edasi läheb asi veelgi segasemaks. 25. novembril kirjutas Eesti Päevaleht, et Mart Helme kritiseeris kaitseminister Jüri Luike, sest too ei tahtvat midagi kuulda NATO-le plaan B otsimisest.

Paras segadus. Tagantjärgi on väga keeruline tõestada, kes mida ja millal ütles, rääkimata sellest, et mida ta selle ütlemisega täpselt mõtles.

See kõik meenutab nõukaaegset rahvustoitu, mida serveeriti Aravete sööklas. Kuna kevadel olid kartulid otsa saanud siis pakuti mulgikapsaste juurde makarone. Gurmaanidele ei soovita ja kui pastarahvas sellest teada saab, põletatakse kokad ketseritena tuleriidal. Paistab, et terminil "plaan B" on potentsiaali kinnistuda eesti keele semantikalukku samasuguse sisustatud mõistena, nagu näiteks on sõnad "reljeefne" või "ärmatamine".

Veel segasemaks

Murphy'l on õigus, öeldes, et kui enam segasemaks minna ei saa, siis tegelikult saab ikka küll.

Tundmatuks jääda soovivate ametnike vahendusel astusid lavale türklased. 26. novembri Reutersi uudisest selgus, et Türgi keeldub toetamast NATO plaani Balti riikide ja Poola kaitsmiseks. Õnneks valitses selle probleemi lahendamise osas riigiisade seas üksmeel, panus tehti 3. detsembril alanud Londoni tippkohtumisele, kus loodeti asjad türklastega selgeks rääkida.

Ka sel juhul ei saanud ilma paanikata, 2. detsembri Eesti Päevalehes oli pealkiri "NATO aastapäevakohtumine tuleb tülide kartuses lühike", 4. detsembril lugesime aga, et "NATO juhid loopisid teravusi ka Londonis". Ka Delfi sedastas 3. detsembril, et "Londonisse kogunenud NATO liidrid kardavad Trumpi "tulevärki"", sama päeva Postimees kirjutas, et "juubelile koguneti hapus meeleolus".

Londoni kohtumine on nüüdseks möödas ja Türgi blokeering Balti regiooni kaitseplaanide uuendamisele samuti minevik. Läks nii, nagu peakorteris töötamise kogemusega eksperdid ennustasid. Kas meil oleks sellest loost ka midagi tuleviku tarbeks kõrva taha panna?

Eesti julgeolekupoliitika alused

Kõigepealt vähem paanikat. Meil kipuvad suusad iga Twitteris täristamise peale risti minema. Enne kui panustada sellele, kes kellele kui halvasti ütles, võiks keskenduda probleemi sisule ja püüda asjast aru saada. Abiks on NATO peakorteri kogemusega eksperdid ja meie inimesed Brüsselis.

Alliansi liikmesriikidel on küll märkimisväärne ühisosa, aga iga riik kaitseb ikkagi ennekõike oma rahvuslikke huve. Ei Türgi ega Eesti pole selles suhtes erandid. Termin "Türgit tegema" on peakorteri slängis täiesti olemas.

Olen minagi Türgi delegatsioonis kordi teed joonud. Mitte selle pärast, et nende pakutav tee oleks väga hea, vaid ikka selleks, et läbi rääkida kompromiss, mis aitaks peatatud protsessiga edasi liikuda.

Reeglina ei pandagi keerulisi küsimusi enne konsultatsioone ametlikult lauale. Washingtoni lepingu artikkel 4 toimib mitteformaalses mõttes tegelikult igapäevaselt.

Läbirääkimistel on omad eripärad, mida peab teadma. Jonnaka teismelisena jalgade trampimine lõppeb enamasti sellega, et sind peetakse lapsikuks. Seega tuleb usaldada Eesti delegatsiooni liikmeid Brüsselis, kes tunnetavad peakorteris toimuvat kõige täpsemalt. Seisukoht, et pealinn teab paremini, enamasti ei päde.

Arvamuste paljusus on loomulikult tervitatav. Paraku ei hooma kõik arvajad NATO toimimise sisemist loogikat ja mitte kõik pole tuttavad Huntingtoni defineeritud tsiviilkontrolli põhimõtetega demokraatlikus ühiskonnas.

Konsensusliku otsustamise kaotamine NATO-s on Eestile ja teistele väiksematele liikmesriikidele kindlasti kahjulik. Ettepanekud Türgi väljaheitmiseks või strateegilisel tasandil iga sõjaväelase kõrvale poliitnõuniku istutamiseks näitavad ainult võhiklikkust.

Kaitseplaanide käsitlemisel ei tasu kinni jääda müütilisse paberipatakasse, mis kusagil riiulil tolmu kogub. NATO operatsioonide ehk tegevuse planeerimine on mitmekihiline süsteem, mis hõlmab nii peakorterit kui ka kogu sõjalist juhtimisstruktuuri.

Mida detailsem on plaan, seda kiiremini see aegub ja plaanide rutiinne ülevaatamine on täpselt reguleeritud protsess. Enamik sellest on kaetud riigisaladusega ja toimub reeglina ilma avalikkuse tähelepanuta.

Tulles Eesti oma plaanide juurde, soovitan alustuseks lugeda riigikogu 2017 aastal heaks kiidetud Eesti julgeolekupoliitika aluseid.

Esiteks, Eesti lähtub riigikaitse laiast käsitlusest. Seega pole vahet, kas tegemist on plaani A, B või C-ga või kas liitlased tulevad või mitte. Igal juhul peab plaan sisaldama kogu ühiskonna ressursi kaasamist riigi kaitseks. See on geopoliitiline aabitsatõde, meeldib see meile või mitte.

Teiseks, Eesti sõjaline kaitse tugineb iseseisvalt väljaarendatavatele sõjalistele võimetele ja kollektiivkaitsele. Seega on olulised mõlemad komponendid, ehk iseseisev sõjaline kaitse ei ole vähem tähtis.

Paraku seob dokument heidutuse usutavuse primaarselt kollektiivkaitsega. Ühest küljest on see loogiline, aga teisest küljest loob võimaluse lati alt läbi joosta. On viimane aeg peeglisse vaadata ja küsida, kuivõrd usutav on meie esmane iseseisev kaitsevõime.

Muuseas, julgeolekupoliitika aluste sissejuhatus sätestab, et peaminister teavitab riigikogu vähemalt kahel korral nelja-aastase tsükli jooksul püstitatud eesmärkide saavutamisest. Järsku on see aeg käes?


Kindralmajor reservis Neeme Väli teenis 2016. aasta detsembrini NATO peakorteris ja aastatel 2017-2018 nõustas NATO peasekretäri sõjalise juhtimisstruktuuri ja peakorteri reformi osas. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: