Kiik: tõenäoliselt on nakatunud sajad, mitte tuhanded eestimaalased
Sotsiaalminister Tanel Kiik usub, et Eestis on koroonaviirus jõudnud tõenäoliselt praegu pigem sadade, mitte tuhandete inimesteni.
Me räägime 171 nakatunust. Millisest valemist teie lähtute, kui suur on Eesti koroonahaigete prognoositav arv just praegu?
Arvestades seda, et on teatud peiteperiood sellel haigusel, arvestades seda, et loomulikult ei ole võimalik testida kõiki inimesi, kellel võib olla see kahtlus, tõenäoliselt me räägime sadadest inimestest. Lähiajal see arv tõenäoliselt kasvab, kuna sümptomid hakkavad avalduma. Me teame seda ju, et riskipiirkondadeski üksi käis ju meil turiste tuhandeid ehk potentsiaalseid nakkuse saajaid, kes on võinud seda omakorda ka kohapeal pereliikmetele, lähedastele, kolleegidele kahjuks edasi anda.
Nii et te arvate, et neid on sadu, mitte tuhandeid?
Esialgu tõenäoliselt sadu, aga kui te küsite, kas ma saan välistada, et neid on tuhandeid, välistada seda loomulikult ei ole võimalik.
Millal saabub Eestis kulminatsioon?
Parim teadmine ütleb, et aprilli keskpaik võiks olla see hinnanguline periood, kust hakkab järk- järgult stabiliseerumine, langustrend pihta, aga see sõltub paljudest asjaoludest - sõltub inimeste käitumisest, riiklikest meetmetest, sellest, kuidas lähiriigid tulevad toime nakkusohuga ja milliseid meetmeid rakendavad. Selles mõttes, tõenäoliselt on aprilli keskpaik, aga nagu ikka, täpne aeg selgub tagantjärele.
See on kuu aja pärast. Miks ei võeta enam proove kõigilt, kes seda soovivad, vaid ainult riskirühmalt?
Tervishoiu põhimõte on alati see, et tuleb keskenduda kõige nõrgematele, tuleb keskenduda neile, kes on kõige rohkem ohustatud sellest haigusest.
Kas ma võiksin maksta selle eest, et minu proov võetakse?
Tänagi see võimalus on olemas.
Kas see tähendab, et teised maksumaksjad peavad ootama mingisuguses järjekorras?
Hetkel on tõesti niimoodi, et arvestades seda, et kahjuks haigus ea kasvades muutub üha ohtlikumaks ehk meil on mõistlik keskenduda neile sihtrühmadele, neile riskirühmadele - nagu näeme ka maailma statistika põhjal -, kes on seda haigust kõige raskemalt läbi elanud ja samuti need, kes on selle tagajärjel kahjuks meie seast lahkunud.
Ehk ennetada olukorda, et see hakkab levima hooldekodudes, et haiglates hakkab levima, krooniliste haigete, eakate seas, seetõttu riskirühmadele on tõesti fookus seatud.
Aga homme me hakkame arutama valitsuses seda, kuidas võiks lahendada olukorda nii, et me ei raiskaks kiirabiressurssi, mis peab tegelema liiklusõnnetuste, perevägivallaga, kukkumistega.
Ma olen nõus tulema haigla hoovi, et keegi n-ö drive-in putkas võtaks analüüsi.
See on üks võimalik meede, aga küsimus on selles, kuidas vältida seda, et nakatunud omakorda ei tooks seda haigust haiglasse ja samamoodi nakataks teisi, ka tervishoiutöötajaid selle proovi andmise käigus.
Kui me kõiki haigusnähtudega, mis on võib-olla hoopis gripp või midagi muud, inimesi ei suuda analüüsida, siis me ju tegelikult ei tea tegelikke arve või need prognoosid on üha ebatäpsemad, kui palju tegelikult on inimesi nakatunud.
Mitte ükski maailma riik ei tea kõiki nakatunuid - see on päevselge. Kui me räägime näiteks respiratoorsetest haigustest, siis iga nädal on umbes 3500 kuni 4000 inimest, kellel on erinevad hooajalised külmetushaigused. Kindlasti enamikul ei ole koroona, seal on gripid, seal muud viirused, muud haigused. Mõelda, et me hakkame tuhandeid inimesi iga nädal testima, tõenäoliselt see ei ole jõukohane, eriti kui me kasutame kiirabiressurssi, mis peab tõesti tegelema väga paljude muude asjadega.
Meil tuleb siin mõelda mingi mõistlik alternatiiv välja, mis lähtub meditsiinilisest näidustusest, samal ajal aitab avalikku ootust maandada, mis on soov teada saada, kas mul see viirus on või ei ole.
Öine otsus piirirežiimist paneb raskesse olukorda pendeltöötajad. Kuidas teie sooviksite, kas Eesti ja Soome haiglas praktiseeriv arst valiks järgmisteks kuudeks elu- ja töötöökohaks Eesti või Soome?
Kõigi nende erimeetmete puhul me oleme jälginud, et oleks alati sees, et tervishoiuteenuse osutamise puhul on võimalik piiri ületada. Samamoodi seda, et kui me räägime muudest hädaolukorra lahendamisega seotud isikutest, et me ei tee neile takistusi piiri ületamisel.
Loomulikult meie huvi on see, et kõik arstid, kes on Eestimaalt pärit, maksimaalselt panustaksid Eestimaal, meie inimeste tervise kaitseks ja raviks, aga mingisuguseid kohustuslikke hoiakuid ei saa siin hetkel rakendada.
Tuleb erakordne nädal, me ei ole sellist nädalat veel läbi elanud - inimesed on nüüd eneseisolatsioonis. Mida me nüüd ootame? Kas seda, et haigus läheks ise ära või millal nakkumise järjekord meieni jõuab? Kuidas me sellest asjast nüüd üle saame?
Loogiline on see, et mida vähem on omavahel sotsiaalseid kontakte, mida vähem on suuri rahvakogunemisüritusi, siis seda vähem on haigusel võimalik levida. Ja mida rohkem me jälgime oma tervist, samuti lähedaste tervist, hoidume nakkusohtlikest inimestest, vajadusel anname endast arstile teada, jälgime raviarsti soovitusi. Sõltumata haigusest - sõltumata sellest, on meil gripp, koroonaviirus või mõni muu tõbi - on ju väga selge, et olla kodus, puhata, enda tervist hoida, säästa sellega oma lähedasi, teisi, on igal juhul mõistlik.
Suures toidupoes töötab 20 inimest. Kas poes võiks olla vähem töötajaid?
Ma arvan, et seda peab otsustama iga pood ise, mis on mõistlik tööjaotus. Meil on ka väga palju automaatkassasid juba kasutusele võetud. Kindlasti tuleb igal tööandjal täna mõelda ka sellele, kuidas ta tagab nii oma klientide kui ka töötajate terviseohutuse. On see täiendav desinfitseerimine, täiendavad desinfitseerimisvahendid võimalikud inimestele, on see kaitsevahendid. Tõsi on muidugi see, et nendest on üle Euroopa Liidu ja maailma hetkel väga suur puudus.
Kas see on tõsi, et riik kavandab peagi ametkonna kaugtööd?
Me oleme tõesti andnud selle suunise juba varem välja, et kõik erinevad riigiasutused oleksid valmis kaugtööks ja tegelikult juba praegu on viidud mitmeid töökohti üle, mille puhul ei ole otsest vajadust töökohas viibida. Ma arvan, et see on mõistlik ja seda soovitan kõigile ettevõtetele samamoodi.
Mis nõu te sotsiaalministrina annaksite - kui inimesed on isolatsioonis, siis keegi isegi ei näe, et mõned üksikud vanainimesed näiteks üldse enam väljas ei käi? Kes nendega peaks tegelema? Kuidas jõuda kõikideni, kes on jäänud üksi?
See küsimus on aastaringne, olgem ausad. Eeskätt on eakate hoolekanne kohaliku omavalitsuse vastutus ja nende sotsiaaltöötajate roll. Loomulikult, seda tööd koordineerib üle riigi sotsiaalministeerium, sotsiaalkindlustusamet ja praegugi oleme andnud väga selged suunised omavalitsustele, kuidas sellises olukorras toimida ja ära kaardistada riskirühmad - eakad, puudega inimesed, teised, kellel pole võimalust liikuda ohutult poodi või apteeki -, kes vajaks täiendavat tuge, eriti kui ta näiteks on määratud raviarsti poolt eneseisolatsiooni ja soovitus on püsida kodus ehk nende inimeste eest tuleb erilist hoolt kanda.
Ja need lapsed, kes said koolist haridusministeeriumi rahaga sooja kõhutäie, peavad nüüd saama selle kohalikult omavalitsuselt, kui see jäi tema ainsaks soojaks kõhutäieks?
Täpselt samamoodi oleme piirangute seadmisel jälginud, et kui me räägime ka päevakeskustest, muudest kohaliku omavalitsuse asutustest, siis sotsiaalteenuste pakkumine on jätkuvalt seal lubatud. On see erinevad hoolekandeasutused, supiköögid, toiduabi jagamine. Loomulikult, meil tuleb jätkuvalt nõrgemate, vaesemate inimeste eest hoolt kanda ja eeskätt ka nende eest, kes tõesti on riskirühmas.
Toimetaja: Merili Nael