Koroonaviiruse levikust tingitud kriisis liigume me etappide kaupa. Arutelu ja debati fookus liigub juba kindlaksmääratud kursil. Esmane rõhuasetus oli inimeste tervis ja kriisiga kohanemine. Viimastel päevadel räägime üha rohkem majandusest ja ettevõtluse käekäigust.

Järgmine fookus on n-ö riigi rahakoti paksus ja võimekus panustada tervisesse ja ettevõtlusesse. Selle kindlaksmääratud kursi juures ei tohi me jätta rääkimata aga kohalike omavalitsuste võimekusest kriisi mõjudega toime tulla. Viimaks on just omavalitsuste poolt pakutavad teenused need, mis mõjutavad väga olulisel määral inimeste igapäevaelu.

2008. aasta majanduskriis näitas meile väga selgelt, kui valusalt tabab maksutulude järsk langus Eesti kohalikke omavalitsusi. KOV-ide tulubaas ja laenuvõimekus on väiksemad kui keskvalitsusel, kuid ülesanded ja kohustused jäävad samaks ka siis, kui tulud märkimisväärselt kahanevad.

Seetõttu on oluline, et lisaks üleriiklikule käsitlusele kehtestaksime ka selged põhimõtted ja toetavad meetmed, et pakkuda sel keerulisel hetkel Eesti omavalitsustele tuge.

Varasematest vigadest tuleb õppida

2008. aasta majanduskriisi ajal tehti otsus vähendada omavalitsuste tulubaasi - vähendati KOV-ide eelarvesse laekuvat tulumaksuprotsenti, tasandusfondi ja teisi sihtotstarbelisi toetusi. Kriisijärgsel ajal nägime, et kui riigieelarve kasvas majanduse taastumise tempos, siis omavalitsused unustati.

Alles 2018. aastal jõudsime selleni, et taastada enne majanduskriisi riigieelarves kehtinud tulumaksu osakaal KOV-idele. Kaotatud aega tagasi saada ei ole võimalik, kuid me saame õppida kunagistest vigadest.

Selge on see, et töötuse kasvu ja tulumaksu laekumise vähenemisega väheneb paratamatult ka omavalitsuste tulubaas. Seetõttu tuleb lähtuda põhimõttest, et keskvalitsus ei lähe oma kulude kokkuhoiu nimel KOV-ide eelarve kallale. On väga positiivne, et seekord ei ole seda kavandanud ning seda tuleb vältida ka kriisi lahendamise järgmistes etappides.

2008. aasta kärped tabasid valusalt kohalikku spordi- ja kultuurielu. Pihta said nii noorte-, tipp- kui rahvasport. Kannatas rahvatantsu ja laulukooride finantseerime, aga ka kaasaegse kunsti ja popkultuuri üritused.

Seekord on valitsus loonud eraldi meetmepaketi kultuuri toetamiseks kriisi esimeses faasis. Samal ajal peame silmas pidama, et kohaliku spordi- ja kultuurielu toimimine rohujuuretasandil sõltub suuresti omavalitsuste tulubaasist ning võimekusest.

Investeeringud aitavad arendada kohalikku elu

Kui me tagame praegu seaduses kehtiva maksulaekumiste osakaalu omavalitsustele, aitab see KOV-idel säilitada juba varasemalt plaanitud investeeringud, mis on sageli seotud erinevate sihtfinantseeringutega ja peavad saama tähtaegselt tehtud.

Investeeringute osas tuleb kindlasti seada prioriteediks taristu ja teedevõrgustik. Juba aastaid vaevab omavalitsusi krooniline teede alarahastamine. Tänavune lumevaene talv raskendas olukorda veelgi. Kui lisaraha ei leita, muutub teede olukord katastroofiliseks.

Praegune kriisimeetmete pakett peab varasemat alarahastust leevendama, sest kohaliku ettevõtluse toetamise ja arendamise eelduseks on heas seisundis teedevõrk. Lõppfaasis on Euroopa Liidu poolt toetatud suuremad ühisveevärgi ja kanalisatsioonivõrgu investeeringud. Need tuleb kindlasti lõpule viia.

Samal ajal ootavad mitmed väiksemad keskused veevärgi investeeringuid ja neid ei saa kaugesse tulevikku lükata, sest elu- ja looduskeskkond moodustab ühtse terviku. Toimiv ja heas seisukorras taristu loob eeldused, et inimesed ei lahkuks valdadest ja väiksematest linnadest suurematesse keskustesse. Kriisijärgsel ajal tuleb kaugemate piirkondade tühjaks jäämist vältida.

Kuidas seda saavutada? Nagu öeldud on paljud investeeringud ja projektid tähtajalised. Sellest sõltub nii välisrahastus kui riiklik tugi. Seetõttu tuleb luua tingimused, mis aitaksid KOV-idel tagada nõutud või planeeritud omaosalus.

Selleks on mitu võimalust. Üks neist on KOV-ide omaosaluse määra vähendamine läbi otsetoetuste kindlatele projektidele. Alternatiiv on pakkuda pikaajalist, madala fikseeritud intressiga krediiti (kuni 30 aastaks).

Siinkohal on meil olemas kogemus ja kompetents. Keskkonnainvesteeringute Keskus võimaldab juba aastaid pikaajalisi laene suurte vee- ja kanalisatsiooniprojektide rahastamiseks ning sellist lähenemist võiks vajaduse tekkimisel laiendada.

Ühelgi kriisil ei tohi raisku minna lasta

Majanduskriisis on arusaadav, et erasektor vähendab plaanitavaid investeeringud. Selleks, et tagada töökohad ja ettevõtlus ehitussektoris, tuleb riigil ja KOV-idel kompenseerida investeeringute puudujääk omapoolse panusega.

Alustame nüüd nende projektidega, millel on pikaajaline mõju ning mis parandavad meie inimeste elukvaliteeti. Nende alla kuulub näiteks elamufondi (korterelamute) renoveerimise toetamine – investeering, mis aitab meil saavutada kliimaeesmärke, kuid ühtlasi säästa pikemas perspektiivis meie inimeste kulutusi (nt küttearvete tasumisel).

Lisaks on võimalik suunata täiendav raha nn viimase miili väljaehitamisse. Me nimetame end e-riigiks. Ainuüksi praegustes oludes tunnetame, kui oluline on kiire internetiühendus. See on strateegiline vajadus, mida ei ole enam mõttekas edasi lükata.

Samuti avaneb meil nüüd võimalus teha ära reformid ja muudatused, millest on aastaid räägitud. Eestis valitseb poliitiline konsensus, et omavalitsuste tulubaas peaks olema mitmekesisem.

Sama rõhutas ka käesoleval aastal ilmunud riigikontrolli audit. Auditis rõhutatakse vajadust luua meetmed, mis motiveeriksid omavalitsusi arendama kohalikku ettevõtlust. Selles osas võib kaaluda ettevõtete dividendidelt laekuva tulumaksu osalist suunamist omavalitsuste tulubaasi, mis looks ettevõtluse edendamiseks KOV-idele täiendava motivatsiooniallika.

Jätkuvalt on lahendamata maamaksu kompenseerimine omavalitsustele looduskaitselistelt maadelt. Looduskaitselised maad, kus majandustegevus on keelatud, vabastatakse kas täielikult või osaliselt maamaksust. Otsuse võtta maa kaitse alla teeb riik, kuid potentsiaalset saamata jäänud tulu KOV-idele ei hüvitata.

Lõpetuseks - ajalugu on näidanud, et kriisides on kaotajaid rohkem kui võitjad, kuid sellele vaatamata peame me laiemas plaanis lähtuma põhimõttest, et uppuja päästmine ei ole ainult uppuja enda asi.

Eesti kohalik elu on mitmekesine, seda nii ettevõtluses, kultuuris kui ka üksikisiku tasandil. Seetõttu tuleb kriisi- ja majandusmeetmete rakendamise ajal vältida omandi koondumist liiga kitsasse ringi.

Eraomanikud ja lai eraomanike ring on demokraatliku õigusriigi alustalaks ning Eesti riigi julgeoleku vundamendiks. Seepärast tuleb rakendada meetmeid, mis toetaksid omanikke nii, et nad oleksid motiveeritud oma vara majandama, arendama või kriisiolukorras säilitama. Olgu selleks siis kodu, metsa- ja põllumaa või väikeettevõte. Eraomand on püha ning selle mitmekesisust tuleb hoida.