Irja Lutsar: endine normaalne elu niipea ei taastu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Irja Lutsar
Irja Lutsar Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Oleme jõudnud ajajärku, mil meil tuleb koroonaviirusega koos edasi eksisteerida nii, et viirus võimalikult vähe meie elu kontrolliks. Kuidas see toimuma hakkab, näitavad lähikuud, aga kardan, et endine normaalne elu niipea ei taastu, kirjutab viroloogiaprofessor Irja Lutsar oma ülevaates.

Allpool on minu isiklikud mõtted ja need ei väljenda mingil määral teadusnõukoja seisukohti, mis on konsensuslikud.

Neli kuud COVID-19-ga

Koroonaviirus on nüüdseks haaranud kogu maailma. Infektsioonhaigustele ebatavaliselt on rohkem pihta saanud kõrgelt arenenud riigid ja vähem on haigust madalama arengutasemega maades.

Põhjused pole päris selged. Arvatakse, et mingit rolli mängib kokku kuivanud turismisektor ja mingit rolli ka see, et arengumaades on valdavalt noorem elanikkond. Vale pole ilmselt ka fakt, et kui ei testi, siis ei tea. Kogu maailmas on registreeritud peaaegu kolm miljonit haigusjuhtu, neist 97 protsenti on hinnatud kergeteks.

Positiivsena tuleb märkida, et kõigis kõrge nakatumistasemega riikides on nakatumise kõver pööranud allapoole ja on vähenemas ka surmade ning intensiivravi vajavate isikute arv. Siiski on nakatunute arvu langus pigem visa ja aeglane. Enamik kõrge haigestumisega riike väidab ka, et nende meditsiinitöötajad on küll väga tugeva surve all, aga intensiivravi ja haiglakohti jätkub kõigile, kes seda vajavad.

Uute nakatunute arv on praeguseks väike Hiinas ja Lõuna-Koreas ning mandrist kaugel asuvates maades (Austraalia, Uus-Meremaa, Island).

Rootsi olukorda, kus on ainukesena on valitud teistest riikidest erinev puhanguga toimetuleku tee ja kus suremus ja haigestumus on oluliselt suurem kui teistes Põhjamaades, on praegu veel vara hinnata.

Koroonaviirus ja lapsed (tänan dr Eda Tamme kirjanduse kokkuvõtte eest)

Lapsed, eriti vanuses 1-10 aastat, põevad COVID-19 infektsiooni kergelt ja nakatuvad harvemini kui täiskasvanud. Seda on näidatud kõigis riikides ja senistes publikatsioonides. See ei tähenda aga, et ükski laps poleks intensiivravi vajanud ja on ka üksikuid surmajuhtumeid.

Suurem küsimus on, et kas lapsed on COVID-19 korral viiruse levitajad nagu nad on seda gripi korral. On kirjeldatud üksikuid leibkondade juhtumeid, kus lapsed võisid olla viiruse levitajad, aga seal oli ka teisi haigeid. Samal on esinenud ka juhtumeid, et PCR-positiivse lapse paljudest kontaktidest keegi ei haigestunud. Lisaks sellele on Islandi uuring, kus 858 alla 10-aastasest lapsest keegi PCR-positiivseks ei osutunud. Kõigis teistes vanusegruppides oli PCR-positiivseid isikuid ühtlase sagedusega.

See kõik viitab sellele, et lapsed tõenäoliselt pole COVID-19 levitajad. Sellest teadmisest on ilmselt lähtunud need riigid, kelle üheks esimesteks leevendamismeetmeteks on lasteaedade ja algkoolide avamine.

Koroonaviirus ja hooldekodud

Kui koroonavirus Hiinast pihta hakkas, ei teadnud me veel, kui tõsiselt see viirus tabab vanemaid inimesi. Hiinas oli vaid kolm protsenti nakatunutest vanemad kui 80 aastat. Eriti tugevalt on pihta saanud hooldekodude elanikud, nagu me Eestiski näeme.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ütleb, et umbes pooled Euroopa surmajuhtudest on toimunud isikutega, kes elavad hooldekodudes. Tihedalt asustatud hooldekodud loovad head tingimused viiruse levikuks, eriti pidades silmas, et tegu on täiesti uue viirusega ja keegi kogu maailmas ei omanud selle haiguse vastu immuunsust. Üsna tavatu olukord vanema inimese jaoks, kes tavaliselt on lapsena paljude haiguste vastu kaitsemehhanismid omandanud.

Koroonaviirus ja suremus

Kui suur on koroonaviiruse suremus, on number, mille kohta kindlat vastust ei leia. Kõik sõltub sellest, kui hästi me registreerime koroonaviiruse levimust antud maal või regioonis. Kui kasutatakse väga laialdast testimist ja kindlaks tehakse ka kerged ja asümptoomsed juhtumid, siis on suremus (mortality rate) madalam. Kui aga testitakse vähe, ning suremus iseloomustab keskmise raskusega ja raskete juhtude suremust, siis on see ka kõrgem.

Näiteks Gangeltis Saksamaal on hinnatud, et suremus oli 0,37 protsenti, samal ajal kui Itaalias on suremus 13,4 protsenti. Õiged ei tundu olevat mõttekäigud, et suremust on vähemaks hinnatud, sest COVID-19 on aladiagnoositud. Viimane väide on kindlasti õige, aga diagnoosimata on suure tõenäosusega kergemad ja asümptoomsed juhud, mitte aga rasked ja ülirasked haigusjuhud.

Worldometer, mida haldavad John Hopkinsi Ülikooli teadlased, arvutab suremust miljoni elaniku kohta. Ka selle numbri interpreteerimisel tuleb arvestada, et surma definitsioon pole kõigis riikides sarnane (mõned riigid registreerivad ka juhtumeid, mille puhul koroonaviiruse testi pole tehtud, aga on tüüpiline kliiniline pilt) ja et puhang võib olla väga lokaalne, kus siis mingis piirkonnas on kõrge haigestumine ja suremus, samas aga ülejäänud riik on haigusest puutumata (näiteks Hiina). Sellest tulenebki mõnede riikide justkui madal suremus.

Koroonaviirus ja karjaimmuunsus

Karjaimmuunsus, mis tekib kas juhul kui suur hulk elanikkonnast on viirusega kokku puutunud või vaktsineerimise tagajärjel, on hästi tuntud infektsioonhaigustest lahti saamise võimalus. Kuna COVID-19 vastu vaktsiini pole, siis karjaimmuunsuse tekkeks oleks olnud vajalik, et suur osa elanikkonnast seda haigust põeks.

Peaaegu kõik maailma riigid, sealhulgas Eesti, otsustasid mudelitele tugines, et karjaimmuunsuse tekitamisel COVID-19 korral on liiga suur hind ja see realiseerub meditsiinisüsteemi ülekoormuses ning suures surmade hulgas. Sellist olukorda oli näha ka Põhja-Itaalias, kus haiglad juba puhangu esimesel nädalal puupüsti täis olid - tulemuseks ületöötanud personal, kõrge suremus ja suur nakatumine meditsiinitöötajate hulgas.

Rakendatud (range) karantiini (sotsiaalse isolatsioon) tingimustes on nakatumine olnud madal, sealhulgas ka Eestis. Kuigi andmeid on vähe ja uuringute kvaliteet kohati küsitav, siis esimestest seroepidemioloogilistest uuringutest (Taani, Šveits, USA) nähtub, et vaid 2-4 protsenti testitud isikutest omab antikehi SARS-CoV-2 vastu. See on kindlasti karjaimmuunsuse tekkeks ebapiisav.

Siiski on oluline mainida, et kõrge nakatumisega riikides/piirkondades siiani ühtegi seroepidemioloogilsit uuringut publitseeritud pole. Seega, kui meetmeid leevendatakse, tuleb meeles pidada, et suur osa elanikkonnast ei oma kaitset SARS-CoV-2 vastu ning võivad selle viirusega nakatuda. Sellega tuleb ka meetmete leevendamisel arvestada.

Minul pole vastust küsimusele, kuhu kadus SARS-CoV-1 2003. aasta mais, vaatamata sellele, et elanikkonna immuunsuse tase Hiinas oli väga madal (1% tavaelanikkonnas ja 6% isikute hulgas, kellel oli kokkupuuteid eluloomade turgudega) ja miks see iial tagasi ei tulnud. Minu unistus on, et sama juhtuks SARS-CoV-2-ga, aga kardan, et kõik unistused ei ole mõeldud täituma.

Koroonaviirus ja ravi ning ennetamine

Kahjuks pean jätkuvalt tõdema, et ükski ravim pole osutunud kliiniliste uuringutes nii efektiivseks ja hästi talutavaks, et see oleks liikunud registreerimise faasi. Klorokviiniga on küsimus tagasihoidlikus efektiivsuses ja südamepoolsetes kõrvalnähtudes, remdesiviiri uuring ei näidanud vajalikku efektiivsust.

Ravimi tootmine ägeda viirushaiguse vastu, kus suurt osa mängib organismi immuunvastus, pole kergete killast. Meil on väga häid ravimeid krooniliste viirushaiguste (HIV ja HCV) vastu, aga ägedate viirushaiguste vastased ravimid on pigem mõõdukalt efektiivsed. Kliinilistes uuringutes on siiski mitmeid huvitava toimemehhanismiga ravimeid, loodetavasti jõuab midagi ka turule.

Mitu vaktsiini on jõudnud kliiniliste uuringute (inimkatsed) faasi. Mõned toodetud moodsa ja mõned vana tehnoloogia alusel. Lõpuks polegi tähtis, millist tehnoloogiat on kasutatud, peaasi et vaktsiin töötaks. Praegust kulgu vaadates on küll väga ebarealistlik, et ükski vaktsiin enne 2021. aasta teist poolt vabalt kättesaadavaks saab ja see juhtub ka ainult siis, kui kõik väga hästi läheb.

Huvitav on Oxfordi teadlaste lähenemine, kes tahavad vaktsiini efektiivsust vaadata vabatahtlike peal, keda nakatatakse SARS-CoV-2-ga. Kuigi uuring on seotud ohtudega, on sellest võimalik saada kõige usaldusväärsemaid tulemusi.

Koroonaviirus ja Eesti

Eesti on praeguse puhanguga rahuldavalt hakkama saanud ja siin tahaksin lisaks tublidele meditsiinitöötajatele esile tõsta paljukirutud riigiametnikke. Ei oskagi öelda, mitu nädalat nad on ilma igasuguse puhkuseta töötanud. Aitäh!

Eesti on testimise võimekuselt maailma juhtivate riikide seas ja nakatunute kindlakstegemise ja nende kontaktide jälgimise süsteem töötab. Nakatumiste ja surnute arvu poolest oleme (1210 miljoni kohta ja 35 miljoni kohta) Põhjamaadega (välja arvatud Rootsi) samal tasemel. Viimastel nädalatel on nakatumine stabiliseerunud ja võtnud isegi kerge alaneva trendi, vähenenud on ka hospitaliseeritute hulk.

Oleme jõudnud ajajärku, mil meil tuleb koroonaviirusega koos edasi eksisteerida nii, et viirus võimalikult vähe meie elu kontrolliks. Kuidas see toimuma hakkab, näitavad lähikuud. Kardan, et nn endine normaalne elu niipea ei taastu.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: