Professor Keane: USA impeerium taandub ja Hiina impeerium tõuseb ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Professor John Keane
Professor John Keane Autor/allikas: (Foto: ERR)

2050. aastaks peame võtma Hiinat tõsiselt kõikides valdkondades – spordis, infotehnoloogias, turismis, sõjalistes operatsioonides ja piiriülestes institutsioonides. Hiina on juba praegu jõud kõikides neis valdkondades, kuid jätkab oma kasvu, ütles Sydney ülikoolis töötav poliitikaprofessor John Keane "Välisilmale" antud usutluses.

Lähtudes Müncheni julgeolekukonverentsi motost "Läänetus", siis kas lääneriikides on segadus ja vastuolu ning seetõttu vaadatakse Hiina autokraatliku valitsemismudeli poole üha rohkem?

Globaalselt elame suures üleminekuajas, mis on aeglaselt liikuv, kuid globaalse tähtsusega. Ühelt poolt on tegemist pärast Teist maailmasõda triumfeerinud USA impeeriumi lõhustumise ja osalise taandumisega. Teisalt on Hiina impeeriumi areenile tõus. Diguo on hiinakeelne sõna, mida ei saa Hiinas kasutada, kuid mis on korrektne kirjeldus poliitilisest majandusruumist, mis peagi möödub SKP mõõdustikus USA-st ja murrab end lahti USA loodud finantssüsteemist. Näiteks on Hiinas väga raske kasutada Mastercardi või Visat, sest neil on alternatiivne süsteem. Tegemist on moodustuva impeeriumiga, millel on arvestatav sõjaline jõud, suur investeerimisvõimekus ning ta proovib levitada ka pehmet jõudu.

See areng ehk USA impeeriumi allakäik ja Hiina impeeriumi kasv ning nende omavaheline seotus on meie ajastu vägagi defineeriv olemus ja sellest tekib küsimus, milline see Hiina impeerium on? Mõned inimesed räägivad sellest, kui diktatuurist, sest Xi Jinping on diktaator. Teised peavad seda türanniaks või autokraatiaks. Kuid on ka räägitud totalitaarsest režiimist.

Oma uurimisraamatus olen sellele vastu vaielnud. Minu raamatus "Kui puud kukuvad, ahvid hajuvad" ("When trees fall, monkeys scatter") näitab, et võimudünaamika Hiinas ei ole kirjeldatav totalitaarsena. See on midagi muud. Ma kutsun seda uueks despotismiks. See on üheparteisüsteem, kuid samas kehtib osaline eraldusjoon turu ja riigivõimu vahel. Olemas on ka õppimismehhanism, mis on süsteemi ehitatud. See on detsentraliseeritud võimu vorm, mis on täis korruptsiooni, kuid on ka poliitika, mis on täis korruptsiooniskandaale.

See koroonaviirus on Hiina kommunistliku partei ja paljude inimeste jaoks suur skandaal. Käes on imelikud ajad, kus toimub USA taandumine, mis on seotud Hiina tõusuga. Uus võimu moodustis, mis ei ole võimu jagav põhiseaduslik demokraatia. Nimetan seda despotismiks. Ja kus liberaalne demokraatia, Ameerika moodi, on USA-s presidendi enda rünnaku all. USA-s näeme mitte ainult populismi tõusu, vaid ka külgnevate institutsioonide nõrgenemist. Näiteks kohtusüsteem, meedia, keskpank, föderaalvalitsuse bürokraatia, Kongressi halvatus, vabariiklaste partei pööramine Trumpi parteiks. Kõik need suunad, mida ameeriklased kutsuvad liberaalseks demokraatiaks, on sügavas ohus. Käes on imelikud ajad, kus demokraatial läheb halvasti USA valduses, ning kus tõuseb Hiina, mille president Xi Jinping kutsub ennast uueks demokraatiaks.

Kas väikeriigid võiksid olla valjuhäälsed majakad, kes tuletaksid meelde inimõiguste kaitset? Või oleme selle võitluse juba kaotanud?

See on avatud poliitiline küsimus, mille jaoks meil pole kristallkuuli, sest tulevik hoiab saladusi meie eest. Aga on selge, et Euroopa Liit on sattunud kahe võimuploki vahele. Küsimus on, kas Euroopa suudab vastu pidada ja kaitsta põhimõtteid nagu õigusriik, põhiseaduslik valitsus, vabad ja õiglased valimised, mida ei häkita, musta raha valimistest eemalhoidmine, kodanikuühiskonna, multikulturalismi ja avatud meedia kaitsmine.

Maailm ootab, et Euroopa endiselt neid põhimõtteid kaitseks. Euroopa rolli ei tohiks nendes pingetes alahinnata. Nii hiinlased kui ka ameeriklased peavad EL-ile tähelepanu pöörama, kuid on märke, et Washington tahab Euroopa Liitu lõhkuda ning Hiina n-ö hõljub osa Euroopa – Itaalia, Kagu-Euroopa, Balkani – kohal. Tegemist on kaubandusliku jõuga Euroopas. Mustad taksod Londonis toodetakse Hiina ettevõttes. Huawei sai lepingu Suurbritannias. Seega Hiina mängib rolli Euroopas ning küsimus on, kas Euroopa Liit suudab olla jõuline ja vastupidav ning nõuab hiina ettevõtjatelt nende reeglite järgimist.

Tundub, et EL-il pole piisavalt jõudu vastupidav olla, sest Euroopa Liidus endas on niivõrd palju erinevusi. Ei ole võimalik samasse patta Prantsusmaad, Soomet, Rumeeniat, sest nad on nii erinevad. Milline on Euroopa Liit kümne aasta pärast?

Läheme põhilise juurde tagasi. Olles läbinud Brexiti, millel ma vastu hääletasin, esitasime lauale küsimuse, mida on Euroopa Liit saavutanud ja millised on ideaalid? Noored inimesed ehk ei mäleta, et see sündis sõjast ja genotsiidist. EL on väga tähtis eksperiment, laborieksperiment riikidest, teatud ühistulaadne riikide moodustumine, mis hoiab ära sõda. Sellel on ruum vabaturumajanduseks ja neoliberalismiks, mis tekitab pingeid kogu liidus. Küsige kreeklastelt!

Kuid samas on loodud ka institutsioonid, mida pole tänapäeva maailmas loodud, nagu näiteks piiriülene parlament. Sel on teatud hambad. EL on poliitika, mis hoiab õigusriiki. See on väga tähtis. Kehtib ka inimeste vaba liikumine mitmeski paigus Euroopas. On olemas ideaal Euroopa kodakondsusest, mille Briti rahvas lähiajal kaotab. Need on tähtsad innovatsioonid. Praegu siiski on Euroopa Liit ja selle juhtkond külmutatud seisus, stagneerunud olekus. On võimalik, et vana poliitiline klass peab lahkuma või kõrvaldatakse mingi aja pärast ning värske, noorem, visiooniga juhtkond ilmub ning selles saaksid väikesed riigid nagu Eesti olla osalised.

See tähendaks peaaegu sõda. Kas näeme sõdu lähitulevikus? On niivõrd palju pingeid, kokkupõrkekursse, mille tulemusena võib tekkida sõda, Euroopas, Aasias või kuskil mujal?

Euroopa on juba niigi seotud lõpetamata sõjaga Araabiamaailmas. Seda sai tunda 2015. aastal suure immigratsiooniga sõja ja jubeda konflikti pärast. On võimalik, et kui ajaloolased vaatavad seda aega, mis puudutab Euroopat, siis nad ütlevad, et putinism oli suurepärane jõud Euroopa Liidu konsolideerumiseks. Sest on selgelt näha Euroopa Liidu iseloomulikud jooned ja pühendumus parlamentaarsele demokraatiale, õigusriigile, kodanikuühiskonnale ja avatud meediale putinistliku mudeli vastu, millel on teatud kvalitatiivsed ühisomadused hiinlaste omaga. Küsimus on, millisel poolel oled.

Ma pole kindel, kas seda saab kirjeldada uue külma sõjana. Washingtonis on palju neid, kes tõukavad uut külma sõda Hiinaga. Nad on ambivalentsed Putini suhtes. Ma pole selle trendi pooldaja. Kuid oht sõjaks on olemas, sest me elame pideva sõja tingimustes. Võitlus käib kuskil putinistlikus stiilis, aeglaselt, Euroopa oma piiridel - Liibüas, Süürias, kurdide lahendamata küsimus – need on lõpetamata probleemid ning kuidas veel Ukraina positsioneerub. Need on geomilitaristlikud küsimused, mida Euroopa ei saa vältida. Praegu vaatab sõda Euroopat ja näeb, et käes on mingi halvatuse aeg. Euroopa peaks olema robustsem ja põhimõtete hääl. Tingimused on rasked nagu näiteks Brexit.

Näete te üldse helget tulevikku, kuigi tundub, et seda on üha raskem näha?

Ma ei ole pessimist ega optimist. Pessimismiga on see mure, et pessimist alati teab, et asjad on halvasti praegu ja edaspidigi. Pessimism on dogmatism. Optimismiga on see mure, et see on naiivne. Nii selles regioonis kui ka maailmas toimub ähvardavaid trende. Olen selle keskel. Olen pragmatism. Mulle meeldib end kutsuda oppossumist. Possum ladina keeles on – ma suudan. Opossum on ka austraalia loom, mis suudab puude vahel lennata ja suudab mängida surnut. Ta on väga kaval. Seega possumism või pragmatism on tähtis suhtumine kõikidesse nendesse vastuolulistesse arengutesse, milles Euroopa on lõksus.

Rääkisite üleminekuajast, mis kestab USA languse ja Hiina tõusuga. Kui kaua see kestab?

Kui vaadata ajaloos impeeriumite tõusu ja langust, siis see kestab enam kui mõne aasta, tavaliselt ikka aastakümneid. Briti impeeriumi allakäik ja selle asendamine Ameerika impeeriumiga, mis juhtus 1950. aastatel, võttis aega poolteist sajandit. Peaaegu kaks sajandit Ameerika revolutsioonist 1950. aastateni. Minu arvates see üleminek maailma, kus Hiina kapital, valitsus, diplomaatia, kultuur mängib mõjuvõimsat rolli, juba kestab. See algas Richard Nixoni ja Henry Kissingeri külaskäiguga Hiinasse 1970. aastate alguses, seega Hiina Rahvavabariigi ametlik tunnustamine on hetk globaalsesse sfääri taassisenemisest.

Eeldan, et see jätkub ka praegu meile teadmata šokiga. Räägime ilmselt sajandipikkusest üleminekust. 2050. aastaks peame võtma Hiinat tõsiselt kõikides valdkondades – spordis, infotehnoloogias, turismis, sõjalistes operatsioonides ja piiriülestes institutsioonides. Hiina on juba jõud kõikides neis valdkondades, kuid jätkab oma kasvu, et olla prominentne. Teatud viisidel nagu ajaloolased õpetavad, on tegemist naasmisega, seekord globaalsel tasandil maailma, kus Hiina 8. sajandil oli domineeriv majanduslik ja geopoliitiline jõud. Naaseme sellesse Aasia ja Vaikse ookeani maailma, kuid uues vormis.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: