"Insight" näitas röövpüüdjate laastamistööd Narva jõel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Aili Vahtla/ERR

Rahvusringhäälingu venekeelse kanali ETV + saade "Insight" näitas, kuidas toimub röövpüüdjate tegevus Narva jõel ning kui vähe suudab riigivõim seda takistada.

Keskkonnainspektsioon võtab röövpüüdjatelt ära rekordilise koguse püügiriistu. Suurt edu tähistatakse tulevärgiga: öösel lastakse ladu koos konfiskeeritud püünistega õhku. Seaduskuulekad kalamehed asuvad karistamatute röövpüüdjatega lootusetusse võitlusse ja torkavad ahastuses läbi nende autorehvid. Neile vastatakse samaga. Need on kõigest mõned näited võitlusest röövpüügiga Narva jõel, kus inspektsiooni sõnul on kõik suhteliselt vaikne.

"Püüda pole midagi"

Kohalikud kalamehed kurdavad, et kala on Narva jõest ja veehoidlast salapärasel moel kadunud. Kala on muutunud väiksemaks, seda on vähe, mõned liigid on täiesti kadunud. "Püüda pole midagi," nendib flegmaatiliselt kohaliku kalastusklubi Narva Fishing Team juht Sergei Hiisku. Ta meenutab paremaid aegu, mil veehoidlas võis hooaja avapäeval püüda kuni nelikümmend haugi. Praegu saab sealt hea juhul ühe või kaks.

Temaga nõustub kutseline kalur Sergei Gordejev: "Kui ma poisike olin, oli kala palju. Praegu pole seda isegi jões. Võin panna poolteist kilomeetrit võrke ja püüda nii vähe kala, et isegi kassile ei piisa." Paradoksaalsel kombel pole varem nii kalarikka jõe kalavarude vähenemist jälginud keegi peale kalameeste. Keskkonnaministeerium pöördus selle küsimusega teadlaste poole alles sel aastal, analüüs peaks valmima 2024. aastaks.

Kuhu kala kadus? Sellele küsimusele pole ühest vastust, ent kindlasti on siin oma osa inimlikul ahnusel ja röövpüügil.

Kajalood kompab õõvastavat üllatust

Gordejev on silmu püüdnud ja marineerinud üle kümne aasta. Ta müüb oma tooteid ka poekettidele. Praegu on püügihooaeg lõppenud ning meie ekskursiooni ajal on tema minivabriku tsehhid tühjad. Kalur tunnistab nukralt, et eelmine aasta polnud kerge ja ettevõtte säilitamiseks peab ta lugema iga kopikat: "Ma räägin ainult enda eest, aga nii väikest püüki pole mul kunagi olnud."

Kuiv statistika kinnitab Sergei sõnu: kõigil kaluritel on rasked ajad. Viimase kaheteistkümne aastaga on aastane silmupüük Narva jõel vähenenud praktiliselt poole võrra, 54 tonnilt 30-le. Arvestades silmu äärmiselt pikka - mitme aasta pikkust - taastootmistsüklit, on populatsiooni vähenemise üheks kõige tõenäolisemaks põhjuseks röövpüük. Seda enam, et pikka aega polnud selle ebaseadusliku äri mõõtmetest kellelgi aimu.

Silmu püütakse veealuste mõrdadega, mida rahvasuus kutsutakse silmutorbikuteks. Ilma spetsiaalsete seadmeteta pole neid praktiliselt võimatu avastada. Keskkonnainspektsioon sai alles 2014. aastal kaatri, mille kajalood võimaldab jõepõhja uurida. "Meile avanenud pilt oli tõeline õudusunenägu ja üllatus," meenutab inspektor Ivo Kask.

Selgus, et pea iga seadusliku silmutorbiku kohta tuli ka üks ebaseaduslik. Seega püüti silmu jõest välja kaks korda lubatust rohkem.

Plahvatus laos – röövpüüdjate kättemaks?

Sensatsiooniline avastus tehti 2014. aasta 16. oktoobril. Inspektorid tirisid terve päeva väsimatult mõrdu välja. Õhtuks oli ametkonna renditud garaaž jõekaldal pilgeni täis - sinna ladustati 3000 silmutorbikut. Ametnikud läksid kodudesse laiali, et järgmisel päeval jätkata.

Inspektor Kask ärkas öösel telefonihelina peale. Talle teatati, et garaažis tekkis tulekahju. Hommikul avanenud pilt meenutas pigem plahvatust. Seinad olid maha varisenud, raudbetoonist katus sisse kukkunud. Sellist asja polnud inspektorid näinud isegi karmidel 90ndatel. Ühemõtteline vihje? Täie kindlusega seda öelda ei saa, sest süüdlane jäigi leidmata.

Teisest küljest ei varjanud röövpüüdjad neil rammusa saagi aastatel oma suhtumist "nende territooriumile" tunginud "võõrastesse". Ühelt silmutorbikute liinilt võis teenida kuni 400 eurot päevas. Tasus vaid kaluril lasta oma seaduslikud mõrrad "vales kohas" vette, kui talle seda meelde tuletati - tema püünised lõhuti ära.

Uljaspäid, kes üritasid võõrast saaki pihta panna, karistati julmalt. "Üks kohalik otsustas, et ei lase oma mõrdu sisse, vaid tõmbab võõrad välja. Ta saadi kätte ja hiljem ta sattus haiglasse," naeratab Kask nukralt.

Kala pakiruumist: tavaline röövpüük

Uus tehnika võimaldas puhastada jõe ebaseadusliku silmupüügiga tegelenud röövpüüdjatest. Nüüd peab inspektsioon seda akvatooriumit suhteliselt rahulikuks. Kohaliku kalastusklubi Narva Fishing Team juht Sergei Hiisku pole sellega kategooriliselt nõus. "Kontrolli puudumise tõttu toimub palju mitmesuguseid rikkumisi," väidab ta ja lisab, et isegi ei mäleta, millal tal kasvõi kalastuskaarti kontrolliti.

Püügiloa puudumine on kõige väiksem patt. Et väljapüütava kala kogus pole piiratud, tõmbavad paljud kalurid jõest ämbrite kaupa kala välja. Väljapüütud koha ja latika suurusele ei pöörata üldse tähelepanu, ehkki alamõõduline kala tuleks jõkke tagasi lasta. "See pole mingi saladus. Kõik teavad, et nii tehakse ja selle pealt teenitakse," noogutab Sergei Gordejev.

Seda teab ka inspektsioon. "Kala müüakse isegi otse auto pakiruumist. Oleme mõnikord korraga avastanud kolm sellist müüjat või müügipunkti, kes müüvad alamõõdulist kala. Müüjad ütlevad alati, et nemad ei ole seda kala püüdnud," tunnistab inspektor Kask.

"Rappijad" - Narva jõe kiskjad

Tavaliselt tegelevad sellise äriga "rappijad" - eriti barbaarse kalapüügimeetodi harrastajad. Teatud ajal kogunevad kalaparved jõepõhjas asuvatesse süvenditesse. Barbaarsed röövpüüdjad on jõeelanike sellise käitumisega kursis. Nad kinnitavad õngenööri külge raskuse ja kolm kolmekordset konksu, seejärel heitavad selle vette ja liigutavad mööda põhja, tõmmates õnge aeg-ajalt järsu liigutusega veest välja - ehk jääb midagi külge.

Õngekonks ei tee vahet, kelle kõhualune talle ette jääb: on see haug, kelle püügihooaeg on lõppenud, või noor latikas, keda ei tohi üldse püüda. Isegi kui kala õnge otsast minema pääseb, saab ta sageli surmavalt viga. Konks võib ka murduda ja kala sisse jääda. Kui sellise kala püüab kinni teine kalur, võib ta surmavat metallitükki mitte märgata ja selle alla neelata.

"Rappijad" on äärmiselt ettevaatlikud jõekiskjad. Nad ei armasta tähelepanu, sest teavad, et teised kalamehed neile armu ei anna. Nad reageerivad närviliselt igasugustele foto- ja videoseadmetele: tarduvad paigale ja teesklevad, et on jõekivid. "Rappijat" on võimalik kinni pidada ainult asitõenditega, sestap on nende kinnipüüdmine inspektorile suur õnn. Vormis inimest nähes lõikab "rappija" õngenööri vähimagi kahetsuseta puruks ja vabaneb saagist - vabandust, mõrd läks katki, te ei saa midagi tõestada.

Jaht "rappijatele"

Otsime võimalust avameelselt rääkida mõnega neist "rappijatest". On märtsi keskpaik, ilm on suhteliselt soe, tuult ei ole. Võtame kaasaskantava kaamera ja liigume nende kiskjate jahialale - kaile, mis asub promenaadist vasakul pool. Sealt jalutame mööda kallast Narva-Jõesuu poole.

Esmalt ei märka me midagi põnevat. Kümmekond harrastuskalurit seisab üksteisest aupaklikul kaugusel ja jälgib rahulikult oma õngekorke. Meile ei pööra keegi tähelepanu. Üks kalur heidab kiire pilgu kilekotis visklevale kalale ja keskendub siis jälle tema ees laiuvale veeväljale.

Kui oleme paarsada meetrit kõndinud, märkame jõe keskel kaht paati. Uurime üht neist lähemalt ja märkame iseloomulikke järske liigutusi - vahele jäi! Saame "rappija" küll kaamera objektiivi, et kätte me teda ei saa. Meil hakkab külm, seepärast jalutame veel meetrit kolmsada, pöörame ringi ja kõnnime tagasi sooja auto juurde.

Näeme, kuidas ühe kalamehe õngenöör tõmbub pingule. Ta kerib õngerulli ja mõne hetke pärast ilmub nähtavale saak - korralik kohapurakas. Rõõmustame siiralt kalamehe õnne üle ja võtame asja linti. Mees suundub auto poole, kala õnge otsas. Vargsi ringi vaadates märkab ta kaamerat ja tardub hetkeks, kuid jätkab siis oma teed.

Me ei pööra sellele tähelepanu - igaüks võib ootamatult kaamerat märgates ehmuda. Alles kuu aega hiljem videosalvestisi üle vaadates mõistame, et kala polnud konksu alla neelanud, vaid see oli tal kõhu küljes. Seega olime "rappijat" näinud, aga minema lasknud. Ei saanud me temaga rääkida ega inspektoreid kohale kutsuda.

Tulemusteta palved

Kalastusklubi Narva Fishing Team juht Hiisku kurdab, et keskkonnainspektsioonile on mõttetu rikkumistest teatada: "Poisid on korduvalt helistanud. Neile öeldakse, et helistage piirivalvuritele, need aga ütlevad, et see pole nende asi." Inspektor Kask usub, et seaduskuulekatel kalameestel pole lihtsalt vedanud, sest nagu inspektsioonil, nii on ka piirivalvel ressursid piiratud.

Ida-Virumaal teeb kalapüügieeskirja järgimise järelevalvet ainult kolm inspektorit. Loomulikult ei jõua nad kõike jälgida. Seda enam, et nende tähelepanu keskmes on tööstuslik kalapüük ja kutselised kalurid. See on loogiline, sest nende tekitatud kahju ei saa võrrelda harrastuskalurite omaga. Pealegi kaevatakse "rappijate" ja teiste kalapüügieeskirja rikkujate peale harva. 2018. aasta 1. jaanuarist kuni tänaseni on laekunud veidi üle kahekümne teate, mille abil on õnnestunud kätte saada neli rikkujat ja kuus ebaseaduslikku võrku.

Hiisku on veendunud, et rikkujad ja eriti "rappijad" tunnetavad oma karistamatust. Ausad harrastuskalurid on mõnikord olnud sunnitud isegi omavoli kasutama. "Poisid lõikasid neid rehvid puruks. "Rappijad" said teada, kes seda tegi, ja vastasid samaga," naeratab ta nurkalt ja lisab, et näeb lahendust kontrolli tõhustamises.

Kutseline kalur Sergei Gordejev sõnab, et tunneb keskkonnainspektsiooni toetust ja see on peamine. "Enesekontroll peab olema. Jah, ka mina olen seadust rikkunud... Ent aastatega saad üha rohkem aru, et kala jääb vähemaks. Seepärast ei taha enam rikkumistest mõeldagi," võtab ta asjad kokku.

Toimetaja: Mait Ots

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: