Kohtupidamise kiirendamiseks ootab seadusi põhjalik reform ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kohtumaja
Kohtumaja Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Justiitsministeeriumi järelevalvekomisjon soovitab süsteemi põhjalikult reformida, et Harju maakohtus peetavaid kohtuprotsesse kiirendada. Kohtupidamine on aeglane protsess, ent Harju maakohtu eripärade tõttu on just seal pikimad menetlusajad, mis vahel on viinud ka kohtuasjade aegumiseni. See eeldab seaduste muutmist.

Ajendatuna rahulolematusest, et Harju maakohtus vältavad kohtuprotsessid kõige pikemalt, sooviga selle põhjustes selgusele jõuda, algatas justiitsminister Raivo Aeg järelevalve Harju maakohtu esimehe Meelis Eeriku kohustuste täitmise üle. Selleks kokku pandud komisjon analüüsis, mida oleks võimalik kohtu töökorralduses parandada senise eelarve ja ametikohtade arvu juures, ilma lisaressurssi kaasamata.

Meelis Eerik on varasemalt öelnud, et sellise järelevalve algatamine on tema jaoks üllatav ja ta ei pea seda õiglaseks.

Selgus, et kohtupidamise kiirendamiseks oleks vaja muuta mitut seadust ja põhimõtet, mis just Harju maakohtule teistest kohtutest suurema koormuse panevad.

Koormus on kasvanud

Järelevalve tulemusel selgus, et kriminaalasjade lahendamise kiirust Harju maakohtus on mõjutanud esiteks see, et viimastel aastatel on kohtusse saadetud pretsedenditult suur hulk eriti mahukaid kriminaalasju, teiseks kriminaalmenetluse reeglite jäikus ja kolmandaks kriminaalasjadega tegelevate kaitsjate vähesus.

2019. aasta andmetel moodustasid Harju maakohtusse saabunud kriminaalasjad 40 protsenti kõigist maakohtutesse jõudnud kriminaalasjadest. Seejuures laekusid Harju maakohtusse peaaegu pooled kõigist eeluurimiskohtuniku asjadest ja muudest kriminaalasjadest. Olukord oli kohtute vahel sarnane ka 2018. aastal.

Muudest kriminaalasjadest üle kolmveerandi moodustavad rahvusvahelise koostöö asjad, millest pool saabus Harju maakohtusse.

Lisaks kriminaalasjadele lahendavad Harju maakohtu süüteovaldkonna kohtunikud ka väärteoasju.

Statistika järgi on Harju maakohtusse saabunud kriminaalasjade ja üldmenetlusasjade arv aastatel 2015–2019 veerandi võrra vähenenud. Statistika aga ei peegelda tegelikku olukorda.

Nimelt jäi komisjoni intervjuudest Harju maakohtu kohtunikega läbivalt kõlama, et võrreldes varasemaga on viimastel aastatel suurenenud drastiliselt kohtusse saadetud väga mahukate üldmenetluse asjade hulk. Nendes kohtuasjades on lisaks suurele tõendimahule ka arvukalt süüdistatavaid ja kaitsjaid, kusjuures kaitsjateks on erinevates asjades sageli ühed ja samad advokaadid. Seegi raskendab istungiaegade leidmist, kuna kaitsjad on hõivatud teiste kohtuasjadega. Seetõttu ei kajasta statistikast nähtuv kriminaalasjade üldarvu vähenemine adekvaatselt kohtu tegelikku töökoormust, mis on väga mahukate kohtuasjade arvu suurenemise tõttu tegelikult kasvanud, mitte kahanenud.

Komisjoni hinnangul võiks anda kohtu esimehele kohtute seaduses selge volituse jagada mahukaid kriminaalasju konkreetsetele kohtunikele otse, arvestades nende koormust ja menetlusaja prognoosi. See oleks selgesõnaline erand kohtuasjade jagamisest juhuslikkuse põhimõttel. Alternatiivina võiks kohtu esimees määrata nimeliselt näiteks kolm kuni viis kohtunikku, kelle hulgast tehtaks lõppvalik juhuslikkuse põhimõttel näiteks arvuti abil.

Samuti tasuks analüüsida, kas ja millistel tingimustel oleks võimalik kohtuasjale algselt antud töökoormuspunkte muuta, kui menetluse käigus selgub, et punktide arv ei vasta tegelikule töömahule.

Näiteks sissetulev asi võib olla mahukas ning istungid planeeritakse mitmeks kuuks, kuid siis minnakse kokkuleppele. Kohtunikul ei ole tegelikku koormust ka asjades, kus parajasti oodatakse ekspertiisi tulemust või kus on tegemist tagaotsitavaga.

Komisjoni hinnangul võiks abi olla istungipäevade arvu arvestamisest koormuspunktide määramisel. On suur vahe, kas asja arutamisele kulub 10 või 100 päeva. Komisjon ei ole veendunud, et praegune mudel seda arvestab.

Tõdeti, et täiesti õiglast lahendust ei ole ilmselt võimalik saavutada. Mitu kohtunikku märkis, et nad ei saa aru, kuidas täpselt asju jagatakse ja mil viisil kujunevad koormuspunktid erinevaks, näiteks olukorras, kus episoode ja süüdistatavaid on asjades sama palju.

Komisjoni hinnangul praegune jagamismudel üldjuhul toimib. Süsteemi on aastate jooksul arendatud, et tagada asjade võrdsem jagamine kohtunike vahel.

Selgem tööjaotus

Rahvusvahelise õigusabiga seotud küsimuste lahendamine on seadusega koondatud Harju maakohtusse. See ei pruugi olla menetlusressursi jaotamise seisukohalt põhjendatud. Intervjuudest kohtunikega selgus, et hoolimata sellest, et teatud juhtudel lahendab selliseid asju seaduse järgi vaid Harju maakohus, on probleemide ring ja asjade hulk selline, et iga juhtum on kohtunikele uudne. Seega ei ole rahvusvahelise õigusabi asjade koondamine Harju maakohtusse toonud kaasa eriteadmiste kontsentratsiooni, mis oli sellise regulatsiooni ainus õigustus. Seetõttu tasub kaaluda kas üldist kohtualluvust või kohtualluvuse eriregulatsiooni, mis tugineb näiteks spetsialiseerunud kohtunike grupile üle riigi või annab mõnele teisele kohtule eripädevuse.

Kuna statsionaarset psühhiaatrilist sundravi osutatakse Eestis üksnes Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus, võiks kaaluda sundravimenetluste koondamist Tartu maakohtu alluvusse, pidades silmas eeskätt Viljandi kohtumaja asukohta. Kuna psühhiaatrilise sundravi menetlusega seondub ka rida muid probleeme, siis tuleks üritada seda menetlusliiki kompleksselt korrastada.

Ka kohtu aseesimehe roll tuleks üle vaadata, et kohtunikele oleksid tema ülesanded selged ja dubleerimine välistatud. Ilmselt tuleks nimetada aseesimees ametisse samas korras nagu kohtu esimees. Selguse mõttes võiks ka teistes kohtutes muuta kohtumaja juhid aseesimeesteks. See eeldaks seaduse muutmist. Paralleelselt võiks kaaluda võimaluse loomist selleks, et sarnaselt esimehega oleks võimalik vähendada ka aseesimehe koormust õigusemõistmisel.

Komisjoni hinnangul tuleks kaotada võistlevas kohtumenetluses ebavajalik ja segadust tekitav konkurents (kuriteo asjaolud põhiosas vs. süüdistuse sisu lõpposas) ning näha selgelt ette, et süüdistuses tuleb näidata ära teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu faktilised asjaolud, sh kuriteo aeg ja koht. Süüdistusakti lõpposa peaks väljendama prokuratuuri taotlust kohtumenetluse lõpptulemuse suhtes ehk andma edasi prokuratuuri nägemuse kohtuotsuse resolutiivosast. Kohtumenetluse tulemust puudutavate prokuratuuri taotluste ammendav esitamine süüdistusakti lõpposas aitaks kohtul paremini menetlust juhtida.

Võiks kaaluda, kas anda kohtule pädevus teha eelmenetluses õigeksmõistev otsus, kui on ilmne, et süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta ühelegi süüteokoosseisule. Tuleks piirata ka nende juhtumite ringi, mil eelistungi korraldamine on seaduse järgi kohustuslik. Ilmselt võiks istungi korraldamine eelmenetluses olla kohustuslik üksnes juhul, kui kohus soovib kohaldada tõkendina vahistamist.

Kui eeluurimistoiminguks on nõutav kohtu luba ja selle loa andmine ei eelda kohtuistungit, nagu jälitustoimingu loa, vara arestimise või läbiotsimise puhul, võiks loa andmise otsustada maakohus, kelle alluvuses pole selle kriminaalasja arutamine. Üks võimalus oleks näha ette, et eeluurimistoimingu loa annab kohus, mis jääb kriminaalasja arutamiseks pädeva kohtuga sama ringkonnakohtu tööpiirkonda. See tähendab, et kui kriminaalasja arutamine alluks Harju maakohtule, otsustaks lubade andmise üle Pärnu maakohus ja vastupidi. Sama vahetus toimuks teljel Tartu–Viru maakohtud.

Info liikumise eripärad

Kohati on kohtuasjade info liikumine makaohtus probleemne.

Eraldi n-ö suurte asjade tabelit maakohtu esimehel ei ole. Selle pidamist ei pea ta mõistlikuks, kuna tema hinnangul pole tabel kaasaegne seire vorm ja suurte asjade seis on tema sõnul igapäevaselt teada kohtute infosüsteemi ja muude kanalite vahendusel.

Maakohtu esimehe sõnul jõuab info konkreetsetest kohtuasjadest temani muuhulgas pressiesindajalt
kes annab värsket infot nende asjade kohta, mis avalikkust huvitavad. Pressiesindaja tegeleb sisse tulnud asjade pressiteadetega, sh istungite planeerimise info jagamisega ajakirjanikele, osaleb istungitel, otsuste kuulutamistel, annab teada istungil tekkinud viivitusest.

Aseesimees selgitas, et juhul, kui asjad jäävad venima, jõuavad probleemid kohtu esimeheni – näiteks hakatakse selle üle kaebama. Suured asjad on meedia tähelepanu all ja kui istungeid ei toimu, siis on meediast kohe kuulda, et asi on seisma jäänud. Lisaks käib aseesimees kohtunikega rääkimas, kui neil on mõni pikem menetlus käes, uurib, mis seisus menetlus on.

Asja arutava kohtu võimalused menetlust tõhusalt juhtida ja ettenägelikke otsuseid teha on pärsitud, sest võistleva kohtumenetluse reeglite ja kahe toimiku süsteemi tõttu on kohtu teadmised olulistest menetluslikest asjaoludest (võimalikud õiguslikud probleemid, tõendite uurimisele kuluv aeg jms) napid. Kohus saab neist teada üksnes siis ja niivõrd, kui pooled neist teada annavad, aga menetluse planeerimise seisukohalt võib see aset leida liiga hilja.

Venitavad faktorid

Kohtunikul võiks olla suurem vabadus otsustada konkreetse juhtumi eripära arvestades, millisel viisil ja ulatuses tuleb kirjalikke tõendeid ja salvestisi kohtuistungil avaldada: näiteks millises mahus on vaja kirjalikke tõendeid ette lugeda või stenografeeritud salvestiste vahetult ette mängida kohtuistungil ja millises ulatuses saab lugeda tõendi avaldatuks.

Kui mahukat üldmenetlust arutav kohtunik lahkub kohtust (näiteks pensionile või teise kohtusse), ei näe seadus ette sujuvaid lahendusi. Uus kohtunik peab hakkama arutama asja algusest peale. Riski, et pensionile minev kohtunik ei jõua mahuka kriminaalasja üldmenetlust lõpuni arutada, võiks aidata maandada see, et sellised kohtunikud täidaksid viimasel tööaastal eeluurimiskohtuniku ülesandeid. Idee rakendamine eeldab tööjaotusplaani muudatust ja kohtunike toetust. Komisjonile teadaolevalt on sellist praktikat maakohtus rakendatud vaid ühe pensionile siirdunud kohtuniku puhul.

Juriidilisest isikust süüdistatavate puhul võib menetlust venitada see, kui juriidilisel isikul pole juhatuse liiget või kui menetluse venitamise eesmärgil hakatakse juhatuse liikmeid pidevalt vahetama, mis tähendab, et süüdistatava seadusliku esindajana tuleb kohtusse kutsuda kogu aeg uusi inimesi, kes ei pruugi olla ka kergesti kättesaadavad. Mõnikord pole süüdistatavast juriidilisel isikul üldse juhatuse liiget.

Tuleks vaadata üle alused, mille korral on võimalik kriminaalasja arutada süüdistatava osavõtuta. Praegu saab juhul, kui süüdistatav hoiab menetlusest kõrvale, kriminaalasja arutada tema osavõtuta vaid siis, kui on alust arvata, et ta viibib välismaal. Menetlusest kõrvalehoidumise korral peaks asja arutamine süüdistatava osavõtuta olema võimalik, sõltumata sellest, kas ta viibib Eestis või välismaal.

Tuleks analüüsida võimalusi kehtestada rangemad nõuded arstitõenditele, millega põhjendatakse kohtuistungile ilmumata jätmist terviseseisundi tõttu.

Võiks kaaluda kaitseülesande võtmise keelamist, kui kaitsja on ettenähtavalt väga hõivatud ja tema menetluskalendri täidetuse tõttu venib menetlus pikale. Alternatiivselt võiks kohtule anda avaramad võimalused asenduskaitsja määramiseks olukorras, kus kaitsja või kaitsjate hõivatus hakkab kriminaalasja arutamist tõsiselt takistama.

Praktikas on kohtumenetluse venimist põhjustanud asjaolu, et vanglas pole tehnilisi võimalusi selleks, et tutvustada vahistatud või vangistuses viibivale süüdistatavale kriminaalasjas tõendiks olevaid salvestisi. Seetõttu soovivad süüdistatavad neid salvestisi kuulata kohtuistungil. Viimane on aga väga aeganõudev.

Seetõttu on vahi all või vangistuses viibivatele süüdistatavatele vaja tagada võimalus tutvuda kinnipidamiskohas kriminaalasja materjalide hulgas olevate salvestistega, samuti jälitustoimingu lubade ja nende aluseks olevate taotlustega.

Samuti piirab vahistatud süüdistatavatega kriminaalasjades kohtu võimalust istungit pidada konvoi tööaeg, mis tavaliselt tähendab seda, et ühel päeval ei saa istung väldata üle viie tunni.

Kriminaalasjades, kus süüdistatav viibib vahi all, tuleks seetõttu kindlustada konvoi osavõtt kogu kohtu määratud kohtuistungi aja vältel, korraldades töö- ja puhkeaja nõuete järgmiseks vajadusel konvoi liikmete vahetuse. Näiteks Tartu maakohtus see vähemalt osaliselt nii toimub. Sellega seotud lisakulu on riigile eelduslikult oluliselt väiksem kulust, mis kaasneb kriminaalmenetluste venimisega.

Harju maakohtus on kohtuistungite viibimist põhjustanud ka kohtusaalide vähesus. Seega tuleb kohtusaalide arvu suurendada.

Seadus ei võimalda praegu kohtunikul jätta kohtuotsuses kirjutamata ka põhjendusi küsimuses, mille üle ei vaielda.

Mahukatest üldmenetluse asjadest eraldatud kriminaalasjades sõlmitud kokkuleppeid peaks aga menetlema eelisjärjekorras.

Iga mahukat kriminaalasja lahendada saavate kohtunike ring aheneb oluliselt, kui sellest välistatakse taandumiskohustusega kohtunikud. Kohtunikul tuleb taanduda, kui ta täitis varem samas asjas eeluurimiskohtuniku ülesandeid ega pruugi näida objektiivne. Mida suurem kriminaalasi ja mida raskemad kuriteod, seda rohkem eeluurimiskohtuniku tööd kriminaalasjas on (nagu jälitusload, vahistamine, läbiotsimised, vara arest jne).

Aja- ja töömahukate kriminaalmenetluste puhul on ühe asjaga seotud mitu eeluurimiskohtunikku. Sel põhjusel tehtud välistuste tõttu saab mõnd üldmenetluse asja lahendada vaid paar kohtunikku, kelle menetluskalender on aga täis. Seetõttu võib kriminaalasja arutamine märgatavalt edasi lükkuda. Lisaks võib eeluurimistoimingute tegemisest tingitud taandumiskohustus tingida paradoksaalse olukorra, kus mahukad ja keerukad kriminaalasjad tuleb jagada just istungikogemuseta noorkohtunikele, sest nemad pole varem eeluurimiskohtunikud olnud.

Praeguse seaduse ja kohtupraktika kohaselt peab kohtusse arutamiseks saadetud kriminaalasjas kõik menetlustoimingud tegema just see kohtunik, kelle menetlusse asi on jagatud. Samas on selline lahendus kohtu töökorralduse ja tõhususe aspektist liiga paindumatu ega arvesta näiteks kohtunike haigestumiste, puhkuste, lähetuste vms eemalviibimistega. Näiteks on võimalik, et mõnes kohtu menetluses olevas kriminaalasjas tekib kiireloomuline vajadus lahendada tõkendi küsimus just sel ajal, kui kohtunik on haiguse või puhkuse tõttu töölt ära. Samuti on praegu valitsev arusaam, et pärast asjas lahendi tegemist samale kohtule esitatavaid taotlusi peab lahendama lahendi teinud kohtunik.

Koolitused ja kasinad oskused

Mõningal määral raskendavad kohtuistungite planeerimist ja põhjustavad nende ärajäämist ka kohtunike, advokaatide ja prokuröride koolitused. Komisjoni hinnangul tuleks kohtunike, advokaatide ja prokuröride koolitusi ning omavalitsuslikke kogunemisi korraldada valdavalt samadel päevadel.

Oskus kohtumenetlust juhtida ja ohjata ning end menetluses kehtestada on kohtunikel erinev. Mõned kohtunikud saavad sellega suurepäraselt hakkama, teistel see sama hästi välja ei tule. Mõnikord tehakse menetluse juhtimisel üsna lihtsasti välditavaid vigu, mis tingivad kohtumenetluse pikenemist. Näiteks kui mõnes mahukas asjas jäävad kohtuistungid ära, ei määrata asendusaegu mitte kohe, vaid alles hiljem, halvemal juhul alles siis, kui varem planeeritud istungiajad otsas. Selle tagajärg on aga see, et täiendavate istungiaegade planeerimise ajaks on kohtumenetluse pooled teiste kohtuasjade või muude ülesannetega hõivatud, mistõttu menetletavas asjas tekivad istungitesse pikemad pausid. Mõnikord lubab kohtunik pooltel, kes ei pruugi toimida kõige heausksemalt, hakata menetluse käiku dikteerima. Seetõttu tuleks komisjoni arvates korraldada kõigile kohtunikele tuleks kohtumenetluse juhtimise koolitusi.

Kriminaalmenetluse reeglid ülevaatamisele

Mahukate kriminaalasjade kiiremaks ja tõhusamaks lahendamiseks oleks tarvis revideerida kriminaalmenetluse reegleid, kaaludes seaduse muutmist mh näiteks selliselt, et jälitustoimingu loa andmine ja sellest keeldumine oleks võimalik ka kohtu pealdisena prokuratuuri taotlusel.

Süüdistusaktile esitatavad nõuded peaksid olema selgemad ja täpsemad ning süüdistusakt kajastaks lisaks infot, mida kohtul on vaja menetluse tõhusaks juhtimiseks (nt poolte hinnangut tõendite uurimise ajakulu kohta).

Kohtul peaks olema pädevus teha eelmenetluses õigeksmõistev otsus, kui on ilmne, et süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta ühelegi süüteokoosseisule.

Poolte ärakuulamine väljaspool kohtuistungit (sh nt telefoni või e-kirja teel) ja korraldavate küsimuste otsustamine kirjalikus menetluses peaks olema oleks lihtsam.

Kohtunikul võiks olla suurem vabadus otsustada, millisel viisil ja ulatuses kirjalikke tõendeid ja salvestisi kohtuistungil avaldada.

Taandamistaotlus oleks võimalik lahendada nõupidamistuppa minemata protokollilise määrusega, kusjuures ilmselgelt põhjendamatu taotluse esitamine menetlust ei peataks.

Kaitsja sagedast vahetamist peaks saama piirata, kui see tingib menetluse venimise.

Seadus peaks kohustama prokuratuuri lisama jälitustoimingute load ja taotlused toimikusse hiljemalt toimiku kaitsjale tutvustamise ajaks.

Enne menetluse lõppu kriminaalasja lahendava kohtukoosseisu vahetumise korral ei peaks asja arutamist alustama alati otsast peale, vaid uus kohtukoosseis võiks pärast senise menetluse (video)salvestisega tutvumist jätkata asja arutamist sealt, kus see eelmisel kohtukoosseisul pooleli jäi, korrates menetlustoiminguid vaid enda poolt vajalikuks peetavas ulatuses;

Pensionile või teise kohtusse lahkunud kohtunikul säiliksid volitused pooleliolevate kohtuasjade lahendamiseks.

Pikaajalised plaanid

Pikemas plaanis soovitab komisjon muuta osade menetluste kohtualluvust nii, et neid ei peaks lahendama üksnes Harju maakohus või Tartu maakohus.

Teatud tüüpi kriminaalasjade lahendamiseks võiks luua (maa)kohtuteülese spetsialiseerunud kohtunike grupi.

Jälitustoiminguga kogutud teabe süüdistatavale tutvustamise peaksid korraldama prokuratuur ja jälitusasutus aga juba enne kohtumenetlust.

Üle tuleks vaadata ka alused, mille korral on võimalik kriminaalasja arutada süüdistatava osavõtuta. Lisaks peaks analüüsima võimalusi kehtestada rangemad nõuded arstitõendile, millega põhjendatakse kohtuistungile ilmumata jätmist terviseseisundi tõttu.

Järelevalvekomisjoni moodustasid justiitsministeeriumi vabakutsete talituse juhataja Gunnar Vaikmaa, endine Tartu ringkonnakohtu, nüüdne riigikohtunik Juhan Sarv, Viru maakohtu kohtunik Heili Sepp, emeriitkohtunik Jüri Paap ja justiitsministeeriumi siseauditiosakonna juhataja Karin Karpa.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: