Kadai: kui juunis haigestumine puudub, on juulis kõik koroonast paranenud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1589449380000 | amCalendar}}
Martin Kadai
Martin Kadai Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kui juunikuus Eestis enam uusi koroonahaigeid ei lisandu, siis on võimalik, et juulis on koroonaviirusest tervenenud kõik inimesed, ütles terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai.

Millest meile räägib asjaolu, et stabiilne nakatumiste tase on juba üle nädala umbes 5-10. Miks miks ei ole uute nakkuste arv kukkunud nulli, kui kõik nakatunud tulevad praegu teadaolevalt olemasolevatest kolletest?

Kõik uued nakatunud ei ole ikkagi meile eelnevalt teada. Tänaseks statistiliselt teadaolevad nakkushaiged, kes on laboratoorselt kinnitatud, nendest umbes veerand on olnud need, kelle kohta me ei oska öelda, kust nad selle nakkuse on saanud. See tõsiasi kehtib ka täna.

Ikkagi jätkuvalt me näeme haigestumisi, näeme uusi kinnitatud haigusjuhtumeid, kus inimene tegelikult ei ole seotud meile varem teadaoleva nakkushaigusjuhtumiga ja me ei oska ka öelda, kust ta selle nakkuse on saanud. See tähendab seda, et nakkus levib jätkuvalt kohapeal.

Läbi õige käitumise ja piirangute me oleme suutnud ühiskonnas haigestumise viia üsna miinimumini.

Aga selle haiguse puhul tuleb arvestada sellega, et teatud varjatud levik on võimalik. Sellepärast, et haigus kohati avaldub üsna leebelt ja mõõdukalt ja seega inimene ei pruugi üldse tähelepanu pöörata oma haigusele ja see võimaldab sellistel viirustel püsivalt levima jääda.

Loomulikult - mida väiksem on haigestumine, mida rohkem me uusi haigusjuhte üles leiame, seda väiksem on ka võimalus haigusel levida.

Ja võimalik, et me näeme mingil hetkel ka seda, et Eestis näiteks suveperioodiks läheb see haigestumine päris nulli. Aga me ei saa ka välistada, et me jäämegi tegelikult leidma neid üksikuid haigusjuhte ka läbi suve.

Millal terviseamet sooviks näha uute nakkusjuhtumite nulli jõudmist? Kas olete paika pannud mingi ajavahemiku, et kui nakkusjuhtumite arv nulli ei jõua, siis tuleb rakendada mingeid meetmeid?

Me oleme praegu pigem keskendunud keerulistele stsenaariumitele. Loomulikult, kui me ei näe kaks nädalat Eestis mitte ühtegi uut haigestumist, siis see on kõigi jaoks hea uudis ja siis me saame tõesti hakata läbi rääkima, kas ja kus on vaja üldse mingitest piirangutest rääkida. Selle puhul tuleb vaadata ka suurt pilti. Täna üheski Euroopa riigis haigestumine ei ole täiesti peatunud. See on alati üks faktor.

Hea uudis on see, et terviseameti Lõuna regioonis, ehk Jõgevamaal, Tartumaal, Viljandimaal, Pärnumaal, Põlvamaal ja Võrumaal, ei ole tänase seisuga teadaolevalt mitte ühtegi uut aktiivset haigusjuhtu, ei ole ka jälgimisel ühtegi haigega kokku puutunud inimest.

Nii on meil juba maakondi, kus me ei näe uusi haigusjuhte. See räägib trendist, et haiguse levik on hästi kontrolli all ja haigestumine tegelikult on hästi madal.

Kuidas praegu on tervenejate ja uute haigusjuhtude suhe omavahel? Kumba on rohkem?

Täna on tervenemisi meil ikkagi oluliselt rohkem. Me ju päeva jooksul avastame ainult üksikuid haigusjuhte.

Nüüd me jõuame selleni, kus me näeme haigestumise kõrgperioodil haigestunud inimeste tervenemist. 8. mai seisuga oli tervenenute osakaal ligikaudu 70 protsenti, tänaseks on neid kindlasti veel rohkem.

Millal me võime praeguste trendide jätkudes näha viimase koroonapatsiendi haiglast vabanemist või üldse viimast tervenemist?

Jah, õnneks saab rääkida ka sellest, et haiglaravil viibivate patsientide arv on jätkuvalt langustrendis. Selle haiguse puhul haiglaravi vajadus reeglina tekib teatud ajalise viitega, me räägime näiteks nädalasest viitest. Tihtipeale ägeneb haigestunud inimesel haigus hilisemas faasis, haiguse teisel nädalal. Tihti kestab ka haiglaravi üsna pikalt, ligikaudu kümme päeva. Siin tuleb arvestada, et seda efekti haiglaravil me näeme kindlasti vähemalt kahenädalase viitega või isegi kolme-neljanädalase viitega.

Me prognoosime praegu, et kui juunikuuga teadaolev haigestumine puudub, siis juulis me võiksime rääkida sellest, et haiglaravil ei viibi enam ühtegi COVID-19-postiivet patsienti.

Kas Lääne-Tallinna keskhaigla uurimisega on teile tänase päeva jooksul tulnud uut informatsiooni?

Kuna menetluse osas ei saa ma täpsustada seda, kui kaugele on jõutud. Mida saab öelda on see, et terviseameti ametnikud on käinud Lääne-Tallinna keskhaiglas kohapeal, teinud seal paikvaatlust, vaadanud, kuidas jälgitakse infektsioonikontrolli nõudeid. Selle pealt kogutakse andmeid ja pannakse kokku raport.

Ma küsin ka teema kohta, mis eelkõige huvitab kontserdikorraldajaid. Kuna suurürituse piir on juulis ja augustis 1000 inimest, siis näiteks Viljandi pärimusmuusika festival teeb kolm eraldi lava 1000 inimesega, suurendade nii festivali külastajate hulka 3000 inimeseni. Milliseid ohte see endas kätkeb?

Ürituste korraldajad peavad endale aru andma, et me kõik elame täna määramatus olukorras. Keegi täna täpselt ei tea, kuidas haigestumine saab olema suve jooksul, mis juhtub sügisel ja sealt edasi. Nad peavad endale teadvustama riski ja ka äririski, mille nad võtavad. Kui valitsus võtab korralduse, kus teatud hetkeks on lubatud teatud hulga inimestega üritused ja on seatud tingimused, siis selle juures peab arvestama seda, et seda on tehtud täna parimas teadmises, et haigestumine suure tõenäosusega suvel on madal ja on taandunud. Aga see on parim teadmine, mis meil täna on, aga see ei pruugi nii minna.

Kui haigestumisel mingi oluline muutus toimub, siis paraku ka ei ole võimalik, et sellised üritused üldse toimuda saaksid. Siis me räägime sellest, et ka 100 inimesega üritused ei ole lubatud.

Mida me sellest haiguse levikust peaksime õppima, on see, et oluline riskitegur on, et kui palju inimesi on korraga koos, eriti suletud ruumis, siis nii on võimalik haigusel plahvatuslikult levima hakata. Sellele küsimusele vastates ametina me palume pöörata ürituste korraldajatel erilist tähelepanu nakkusohutuse jälgimisele. Mingisuguste nippidega piirangutest või soovitustest mööda minek võib väga kurjalt kätte maksta, seda kindlasti ei ole mõistlik teha.

Kas teoreetiliselt on niimoodi võimalik ka laulupidu korraldada, et pannakse 1000-inimesega alad omavahel kõrvuti?

Ega tegelikult ka sellist maagilist piiri ei ole olemas. Haigestumine võib toimuda siis kui kaks inimest kokku saavad, aga ei pruugi aset leida isegi siis kui 1000 inimest kokku saab. Kõik sõltub asjaoludest, kas seal on nakkushaige, kes suudab teistele haigust levitada ja kuidas inimesed üldiselt ise käituvad. Selles mõttes tuleb rääkida riskikaalutlusest. Kui kaks inimest omavahel kokku saavad ja toimubki nakkushaiguse levik, siis see ühiskonna vaates ei ole väga suur risk, sest see ei ole plahvatuslik levik. Aga kui 1000 inimest kokku saavad ja nendest 100 haigestub, siis see on ühiskonna mõistes juba väga suur risk. Siin me oleme teadlaste töögrupiga samal arvamusel, et suurte ürituste korraldamine sellel suvel peab olema väga hästi läbi mõeldud. Risk, et üritus võib ära jääda, on üsna suur.

Millal peab terviseamet mõistlikuks 2+2 reeglist loobumist, kui praegused trendid jätkuvad?

2+2 reeglist loobumist tuleb vaadata selles võtmes, et niikaua kui me teame, et haigus on ühiskonnas levinud, tuleb mõtestada enda jaoks läbi need tegevused, et kokkupuude teiste inimestega, keda sa ei tunne või riskirühma kuuluva lähedasele küllaminek on seotud riskiga. Me saaksime rääkida väga madalast riskist, siis kui on see päev käes, kus me ütleme, et meile teadaolevalt haigus Eestis kohapeal ei levi. Ja me näeme seda olukorda juba paari nädala jooksul. Siis me saame ka rääkida sellest, et risk rohkemate inimestega kokku puutudes on äärmiselt madal, et haigus leviks.

Inimesed täna võiksid mõelda sellele, et nakkusohutu käitumine on hästi oluline ja üks komponent sellest kindlasti on see, et võimalusel ja mõistlikkuse piires vältida lähikokkupuudet võõraste inimestega.

Kui me räägime sellest, et 1. juunist on lubatud 50 inimese kogunemine siseruumis ja 100 inimese kogunemisest väljas, siis kas on mingeid eripärasid, mida inimesed peavad silmas pidama peale 2+2 reegli?

Terviseamet on välja pakkunud sellise riskimaatriksi, mille puhul on oluline see, et kui ettevõte või inimene planeerib mingisugust tegevust, kus tuleb lubatud arvust rohkem inimesi kokku, siis kehtima jäävad täpselt samad põhimõtted, millest me oleme kogu selle kriisi vältel rääkinud ja mis ongi põhitõed, kuidas nakkushaiguse leviku ohtu vähendada. Sõltumata sellest, kas tuleb 25 või 50 inimest kokku, siis seltskonda ei tohiks tulla haigustunnustega isik. See on üksikindiviidi vastutuse küsimus ja see on selline põhitõde ja peaks olema meie hea tervisekäitumise osa.

Piltlikult, kui keegi teeb kuskil aiapeo, siis keegi ei suuda tulla kontrollima seda, et ta kas seal aiapeol on keegi palavikus või ei ole. Siin ei saa riik lõpuni reguleerida. Samamoodi hea kätehügieen, millest me kogu aeg räägime. Riskirühma kuuluvad inimesed peaksid mõtlema selle peale, kas ja millisele üritusele nad plaanivad või ei plaani minna. Ürituste korraldamine, kus osalevad riskirühma kuuluvad inimesed, peaksid olema eritähelepanu all. See ei ole nii suur risk kui tulevad kokku kooliealised või lasteaiaealised lapsed.

Kas inimesed, kes praegu tahavad teineteisele külla minna, siis kas kuni 1. juunini käib see ikkagi 2+2 reegli järgi või ei juhtu midagi sellest kui ka kolm või neli inimest on koos siseruumis?

See sõltub sellest, mis saab eriolukorrast edasi ja millise otsuse teeb vabariigi valitsus eriolukorra järgselt. Me teame seda, et seaduseelnõu on parlamendis vastu võetud. Nüüd peab president selle välja kuulutama. Ehk mille põhiselt me hakkame alates esmaspäevast edasi elama. Praegu ka meie oleme ootaval seisukohal, kas seda reguleerib edasi terviseamet või reguleerib seda edasi vabariigi valitsus. Aga inimese vaates, mis ma ikkagi soovitan, on see, et võtke omaks need head tervisekäitumise osad, mis aitavad nakkushaiguse ennetada ja see ongi kõige alus.

Kas terviseametile volituste juurde andmine aitab kuidagi ametil oma tööd paremaks, sihitumaks ja otstarbekamaks muuta?

Me tervitame nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusesse planeeritavaid muudatusi. Seadus on loodud 2003. aastal ja see on väga pikk periood. Elu ja ühiskonna korraldus on vahepeal oluliselt muutunud ja ka arusaamised sellest, kes ja kuidas peaks mingeid tegevusi läbi viima. Sinna on jäänud väga segane konstruktsioon, et kes teeb ettepaneku, kes jõustab, kes otsustab jne.

Selles mõttes on otseste volituste andmine terviseametile mõistlik. Et mitte seda otsustuspädevust ja vastutust ära hajutada ja anda volitused terviseametile kiiresti reageerida seal, kus on vaja reageerida. Mitte reageerida üldühiskonna mõistes, vaid reageerida seal, kus on haigestunud inimene, seal, kus on haigega kokku puutunud inimesed. Sinna on loodud ka loogiline ja arusaadav konstruktsioon, kus terviseamet võtab neid otsuseid siis kui see mõju ühiskonna vaates ei ole väga oluline. Me räägime võib-olla ühest objektist või piiratud arvust inimestest. Kui see mõju on ikkagi ühiskonna mõttes väga oluline, siis selle otsuse suhtes terviseamet teeb ettepaneku valitusele ja see otsus võetakse vastu valitsuse tasandil. Kas näiteks piiratakse avalike ürituste korraldamist ühetaoliselt üle Eesti või mitte.

Need seadusemuudatused on igal juhul vajalikud. Minu arusaam eriolukorrast kui sellisest on see, et eriolukord on erikorrana äärmuslik olukord, mis rakendatakse siis kui muud meetmed ei tööta. Eriolukord ei saa olla normaalsus ja sellepärast peakski olema õigusruumis niimoodi ära reguleeritud, et kui need piirangud, mida tahetakse kehtestada, on ulatuslikud ja pikaajalised, siis me räägime erikordade kehtestamisest, aga kui me räägime lühiajalistets piirangutest ja objekti või isikupühistest vajadustest, siis on võimalik seda lahendada võimalikult madalal tasemel, ilma, et kogu ühiskonna elu peaks olema sellepärast häiritud.

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: